Vaikne tapja

Mürgised arusaamad Jumalast

See juhtus kirikus palve ajal. Jutlustaja alustas oma palvet, nagu tavaliselt ikka alustatakse: „Meie taevane Isa,“ palvetas ta, „aitäh, et Sa oled meie Isa.“

Just siis jäi kõik justkui seisma. Ta istus seal, kantuna tagasi tumedasse tuikavasse minevikku. Soovimatud mälestused tulvasid meelde. Ta meenutas sinikaid. Ta kuulis jälle seda arutut karjumist. Ta tundis kõikematvat hirmu. Ta tundis mehe lähenedes selle alkoholist läbiimbunud hingeõhku. Ta maitses oma pisaraid. Ta mäletas kõiki neid häbiväärseid asju, mis pimeduses juhtusid.

Isa? Teda tabas iiveldushoog. Ta teadis instinktiivselt, et ei soovi taevase Isaga mingit tegemist teha. Ta tõusis vaikselt püsti ja kõndis kirikust välja, nägu pisaraist märg.

Mürkidega harjunud

Ma õppisin hiljuti ära ühe uue sõna. Merriam-Websteri sõnaraamatu järgi tähendab toksiline mürgine olemist.1 See on määr, mille kohaselt mingi aine (või ainete segu) võib organismi kahjustada.2 Enamik meist on teadlikud sellistest mürgistest ainetest nagu asbest, formaldehüüd, arseen või plii. Me võime olla kuulnud sellistest ainetest nagu elavhõbe või kloriin.3 Paljud neist mürgistest ainetest on meie keskkonnas loomulikul moel olemas ja väike kogus seda ainet ei ohusta meie tervist. Aga isegi head asjad, mida igapäevaseks eluks vajame, võivad muutuda mürgiseks, kui kasutame neid valel hulgal. Inimesed surevad, kui nad ei saa piisavalt vedelikku. Ja liiga palju vett võib põhjustada surma, tingides ajurakkude paistetamist, mis omakorda takistavad tavalist veevoolu verre.⁴

On inimesi, kellel on oma keskkonnas olevate mürkide suhtes kõrgem valulävi, teistel on see jälle madalam. Krooniline toksilisus saavutatakse siis, kui pikaajaline kokkupuude mürgiste ainetega või teiste stressoritega tipneb kahjulike tagajärgedega.⁵ Mürgised ained mõjutavad meie keha negatiivselt, tehes seda aegamisi, kuid pöördumatult.

Mürgisus ei piirdu ainult füüsilise maailmaga. Ka ideed, väärtused, suhted või tunded võivad muutuda mürgise segu osadeks, mis viivad halbade otsusteni või hävitava käitumiseni. Jonestown ja Waco on kirjeldanud seda, et mürgisus võib tähendada ka moondunud ja destruktiivseid religioosseid ideid. Viis, kuidas me Jumalast mõtleme (teoloogid nimetavad seda meie Gottesbild’iks, eesti keeles „Jumala kuju“), on raamistik, kus valed ideed ja arusaamad võivad viia mürgise suhtumiseni, mis omakorda mõjutab teisi. Kahjuks ei ole hõlpsat tööriista, millega meelte mürgisust mõõta. Me näeme seda vaid siis, kui analüüsime enda suhtumist iseendasse ja teistesse.

Mürgine mõtteviis

Joona raamat räägib meile, et Jumal kutsus Joona, et ta viiks Niineve rahvale erilise sõnumi (Jn 1:2; 3:2). Joona edastataval sõnumil ei olnud mingeid kaunistusi, selles ei olnud armu: „Veel nelikümmend päeva ja Niineve hävitatakse!“ (Jn 3:4) Joona oli Jumala heauskne prohvet, kes elas 9. sajandil enne Kristust ja kelle teenistus oli Iisraelis au sees (2Kn 14:23–25). Jumal oli teda ennegi kasutanud ja Tal oli plaanis Joonat kasutada ka selle erilise ülesande jaoks.

Ent Joona ei tahtnud minna. Tema katse põgeneda „Issanda silma alt ära“ (Jn 1:3, otsetõlge heebrea keelest ütleb: Issanda näo eest ära) oli algusest peale hukule määratud ja lõppes dramaatilise sukeldumisega merepõhjas (s 4–15). Joona ei tahtnud kohe üldse Niinevesse minna. Ta ei olnud valmis jagama Niineves elanud jõhkratele assüürlastele sõnumit Jumala armust (isegi eesootava hukatuse hoiatuse vormis).

Pärast seda, kui Jumal ei hävita 40 päeva pärast, tänu Niineve rahva kahetsusele linna, oleme tunnistajaks ägedale arutlusele Joona ja tema Issanda vahel: „Oh Issand! Eks olnud see minugi sõna, kui ma olin alles kodumaal? Sellepärast ma tahtsingi eelmisel korral põgeneda Tarsisesse, sest ma teadsin, et sina oled armuline ja halastaja Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ja et sa kahetsed kurja.“ (Jn 4:2) Tõlge: Jumal, ma teadsin, et sa oled leebe südamega ja et sa ei vii oma ähvardust täide. Just sellepärast tahtsin ma alguses vastassuunas minna. See on sinu süü.

Missugune mürgine mõtteviis viib selleni, et jumalamees (nii nimetatakse Vanas Testamendis prohveteid, vt 1Sm 2:27; 9:6) vaidleb Jumalaga Tema armu üle, kui seda osutatakse tema vaenlasele, võõrale või isegi ligimesele? Missugune vihkamine peab meie südames pahatahtlikult kobrutama, et me ei suuda mõista Jumala armu nende suhtes, kes on meile haiget teinud? Me teame ajaloost, et assüürlased olid sel perioodil julmad isandad. Nad ei olnud pehmed. Nad olid vägivaldsed ja brutaalsed ja kurjad – kõike seda, mida Jumal ei ole. Ent ometi olid ka nemad Jumala armastuse ja armu pärijad.

Joona lugu annab meile täiusliku pildi mürgisest mõtteviisist, mis taandab kurjuse kurjusega. Jumal ei löö oma prohvetile käega. Omavahelises vestluses Ta noomib Joonat, kuid teeb seda hellalt. Tõsiasi, et me saame täna Joona ekslikust põgenemispüüdest ja Niineve edukast evangeliseerimisest lugeda, kinnitab, et Joona sai lõpuks aru ning otsustas oma rumaluse kui õppetunni tulevastele Jumala laste põlvkondadele kirja panna. 

Minevikus kinni

Üks teine Vana Testamendi lugu annab meile veel sügavama sissevaate mürgisesse mõtteviisi. Mooses oli pikka aega ära olnud. Inimesed vaatasid ikka veel Siinai mäe poole, seejärel üksteisele otsa, imestades, kas ja millal nende juht naaseb. Niisiis kogunesid nad ühel päeval Aaroni ümber ja palusid, et ta teeks neile midagi käegakatsutavat. „Võta kätte ja tee meile jumalaid, kes käiksid meie ees, sest me ei tea, mis on juhtunud Moosesega, selle mehega, kes tõi meid Egiptusemaalt välja!“ (2Ms 32:1)

Aaron oli kiire tegutsema; ehk ajendas teda hirm enda elu pärast. See ei olnud Aaroni elu aulisemaid hetki. Pärast juveelide kogumist kujundas ta kuldvasika ja teatas: „See on su jumal, Iisrael, kes tõi sind Egiptusemaalt välja!“ (salm 4)

Me imestame, kuidas oli Aaron nii kergesti mõjutatav. Me imestame ka selle üle, kuidas Iisrael kaldus nii kergesti nähtava jumalakuju poole, mis kattus nende vajaduste ja ootustega. „Sündmusest, mispuhul heebrealased tegid Jumalaga pühaliku lepingu ja tõotasid kuuletuda Tema häälele, polnud möödunud veel kuigi palju päevi,“ kirjutab Ellen White. „Hirmust värisedes olid nad seisnud mäe jalamil ja kuulanud Issanda sõnu /---/ Kogu rahvale olid nähtavad Jumala auhiilguse sähvatused Siinai kohal; need olid nähtavad ka siis, kui nad pöördusid kõrvale ja nõudsid endale teisi jumalaid.“⁶

Me imestame selles loos ilmneva sügava veendumuse üle. Me ei näe usul põhinevat usaldust jumaliku juhtimise suhtes, vaid sügaval inimeses pesitsevat kahtlust, mis lõppeks viib labase ebajumalakummardamiseni. Iisrael oli nii intellektuaalselt kui ka emotsionaalselt ikka veel Egiptuses. Nad olid tundnud Egiptuse paljusid ebajumalaid. Nad olid kogenud Egiptuse teenistuste ja rituaalide mürgitavat väge. Kuldvasikas tähendas vaimset ja füüsilist tagasiteed Egiptusesse. Kummardamisest sai sõiduvahend tuntusse. Selle asemel et Jumala leping rahvaga oleks nende maailmavaadet tundmatuseni muutnud, otsustasid nad paigale jääda.

Enamikule meist meeldib see, mis on tuttav. Meile meeldib käia mööda tuntud radu. Me tunneme end turvaliselt, kui saame oma maailma korrastada, me mõistame seda. Iisrael koges sama ja ikka ja jälle igatsesid nad tagasi Egiptusesse (vt 5Ms 14:4). Kuid kutse Jumalale järgneda, kutse Egiptusest välja tulla, Jeesuse kutse oma jüngritele Talle järgneda ei ole pelgalt geograafiline kutse liikuda, see on kutse muutusele ja jüngerlusele. Meie mürgine enesekeskne mõtteviis ja väärtused peavad kaduma, kuna need on diametraalses vastuolus Jumala väärtuste ja maailmavaatega. Meie haarame, Jumal annab. Meie igatseme võimu, Jumal pakub alandlikkust. Meie nõuame autoriteeti, Jumal väärtustab teenimist.

Mürgisus meie südames

Neil kahel lool on ühine nimetaja. Iisrael ja Joona vaevlesid oma arusaamisega sellest, kes on Jumal tegelikult. Iisrael oli näinud Jumala võimsaid ilminguid ja imesid. Nad olid näinud Tema jumalikkust Siinail – ja hirmunult tagasi tõmbunud (2Ms 19:18, 19). Nende silmis oli Yahweh egiptlaste jumaluse Iisraeli versioon, keda pidi kartma. Paistis, et nad ei olnud mõistnud, et Ta oli nende Looja ja Lunastaja, aga ka nende Alalhoidja ja Tervendaja (2Ms 15:26), nende Isa ja – nende Sõber (Jh 15:15). Huvitaval kombel avaldab Jumal end Moosesele vahetult pärast kuldvasika intsidenti kui Issand, kes „on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu, aga kes siiski ei jäta süüdlast karistamata, vaid nuhtleb vanemate patud lastele ja lastelastele kolmanda ja neljanda põlveni!“ (2Ms 34:6, 7) 

Joona arusaam Jumala headusest oli piiratud Iisraeliga. Ta ei suutnud aduda võimalust, et armu võidaks osutada ka Jumala rahva vaenlastele. Ta pigem sureks kui annaks vihatud vaenlasele andestuse. Tema teoloogia oli aluseks tema suhetele ja tegudele. Just sel põhjusel võib mõte sellest, et me oleme Jumala saadikud (2Kr 5:20), olla äärmiselt murettekitav. Kuidas saan mina esindada Jumalat viisil, mis tõmbaks teisi Tema juurde, selmet neid eemale peletada? Paulus annab vihje: „Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!““ (2Kr 5:20) Tervenemise teekond saab alguse lepitusest.

Tervenemise teekond

Mulle ei meeldi maod. Ma olen elanud paigus, kus on palju madusid, paljud neist mürgised. Kui mürgimadu sind hammustab, on vaid piiratud ajaaken, mil vastumürk saab mõjuda. Kui õigel ajal ei jõuta tegutseda, sureb ohver südameseiskumise või hingamistakistuse tõttu. 

Kui meie Jumala-pilt on täis mürke, eraldame me ise mürgiseid jäätmeid, mis mõjutavad meie ümberkaudseid. Me esindame Teda viisidel, mis võivad olla häirivad, julgusetuks tegevad või isegi segadusse ajavad. Saatana meelistööriist on olnud mürgine teoloogiline prügi. Mida ütleb Jumala kohta igavene puhastustuli? Kuidas mõjutas Jumala viha rõhutamine, ilma et selles oleks palju ruumi Jumala armule, seda, kuidas inimesed Jumalasse suhtusid?

Ellen White annab meile huvitava mõtte: „Saatana eesmärk on esitada Issandat sellisena, kellel pole kaastunnet ega halastust. Ta moonutab tõde Issandast. Ta täidab meie kujutlused väärate käsitlustega Jumalast. Selle asemel, et keskenduda tõesse meie taevase Isa kohta, pöörame liiga sageli tähelepanu Saatana vassingutele ja teotame Jumalat oma usaldamatuse ja nurisemisega.“⁷

Ühel teisel korral kirjutas ta nõnda: „Meie suurim patt on inimese julmus teise inimese suhtes. Paljud arvavad, et esindavad Jumala tõde, samas kui nad on Tema õrnuse ja küllusliku armastuse esindamisel täielikult ebaõnnestunud. Sageli on need inimesed, keda kohtleme ranguse ja karmusega, väga suures kiusatuse ohus. Saatan maadleb nende hingedega ja karmid ebasõbralikud sõnad röövivad neilt julguse ning põhjustavad selle, et nad langevad kiusaja võrku.“⁸

Kui me teadvustame endale Kristuse esindamise suurt vastutust, langeme Jeesuse jalge ette. Me haarame isiklikult kinni Tema armust, me saame Jumalaga lepitatud ja meid muudetakse lepitajateks. Me keskendume Jumala headusele ja lubame Jumalal tervistada ja muuta omal ajal – nii meis endis kui ka neis, kellega päev-päevalt õlg õla kõrval käime.

Ehk siis kannavad meie sõnad, meie puudust või isegi meie nime mainimine ärrituse, kimbatuse ja südamevalu asemel võidukat vaadet Temast, kes on nähtamatu. 

Gerald A. Klingbeil on ajakirja Adventist Review abitoimetaja