Sõna „aeg“ võib inimestele tähendada erinevaid asju. Lapse jaoks tundub aeg väga pikk ja samas lapsevanemaks saades hakkaksid päevad justkui eriti kiiresti veerema. Ühel päeval vaatad, et riideese on lapsele alles suur – järgmisel avastad, et sama asi on juba väike. Ja siis tabab see igivana küsimus: „Kuhu see aeg küll läheb/kaob/veereb?“
Ajaga on veel selline huvitav lugu, et kui lapsele tundub üks päev sama pikk kui igavik ja täiskasvanul päev pigem libiseb käest, siis Jumala ajaarvamises liiguvad aastad veel kiiremini. Meile on teada, et Jumala jaoks on tuhat aastat nagu üks päev
(Ps 90:4; 2Pt 3:8), mis omakorda seab asjad taas uude valgusesse. Ühtlasi on Jeesus Püha Vaimu kaudu korduvalt kinnitanud, et Ta tuleb tagasi varsti. Mis mõttes varsti? Meie päevad on ju toimekad, pikad ja ka aastaid on osale inimestest päris palju antud – kuidas saab Ta siis varsti tagasi tulla?
Inimlikust vaatevinklist lähtudes tundub see varsti saabumine ikka kusagil määramatus tulevikus, kuna oleme harjunud tähtaegade, kindlate plaanide ja märkmetega kalendris. Ebamäärased varsti-d tunduvad ikka kusagil hoomamatus tulevikus olevat ja ebakindlad. Kas Ta ikka tuleb? Ja millal on see varsti?
Kui minna tagasi päevade kiiresti veeremise juurde inimese täiskasvanuikka jõudes ja kui veidigi ette kujutada, et Jumala ajaarvamises on tuhat aastat nagu üks päev, siis mõjub sõna „varsti“ üsna jõuliselt. Keegi meist ei tea, kui palju on meile siin elus aastaid antud ja eriti väljendub elu lühidus suheldes vanemate inimestega, kes ütlevad justkui ühest suust, et aeg möödub lausa linnutiivul. Ja kuigi selle aja sisse mahub nii palju – rõõmu, valu, õppetunde, võite ja kaotusi – räägib 1. Korintose 13, et ilma armastuseta polegi meil tegelikult midagi. Kõik meie aastad, meie teod ja anded jooksevad Jumaliku armastuseta tühja ning neil puudub sügavam sisu ja väärtus: Jumalata veedetud aeg polekski nagu aeg, vaid pigem olematus. Ajal pole ilma Jumalata mõtet.
Pika meelega Jumal ei ütle meile, et Ta tuleb tagasi viivitamatult, kuigi see Tema jaoks võib see just nii näida. Ta on meiega kannatlik ja annab oma rahuliku, kuid samas tungiva varsti valiku langetamiseks, kuigi elus võib ette tulla aegu, mil otsustamiseks ongi ainult seesama viimane hetk, mis parasjagu käes on. Lein, üksindus, sügav masendus, füüsiline valu, surmaeelne seisund – olukorrad, mil oleme kõige haavatavamad ja seejuures ka kerge saak ka vaenlasele. Sellistel aegadel peaksime eriliselt Jumala häälele vastama. Just kõige raskemates olukordades saab Jumal eriliselt ilmutada oma armastust meie vastu, kuna just neil hetkedel tajume vajadust Tema ligiolu järgele kõige rohkem. Tema kutsub kõiki ja ainult juhul, kui me selle ära tunnetame, et ilma Temata pole võimalik astuda sammugi, saame Tema kutsele ja avali kätele vastu joosta. Kes on kogenud Jumala armu ja väge, põimitud kannatliku meelega, teab, et Tema kutsele vastates saab kõik ainult ülesmäge minna. Isegi surmaeelne agoonia võib muutuda rahulikuks hüvastijätuks, kuna on ära tunnetatud teadmine ja rahu Jumalas, et järgmisel hetkel ärgates ja Talle silma vaadates on eelnev möödanik.
Elame ajaaknas, mis algas pattulangemisega Eedeni aias ja lõpeb Jeesuse tagasitulekuga. Jumala jaoks on see aeg kestnud umbes kuus päeva. Me kõik oleme selles ajaaknas koos – kes tajub selle akna ajalikkust rohkem, kes vähem ja on neidki, kelle jaoks ei omagi toimuv sügavamat tähendust või tähtsust. Siiski kutsub Jumal kõiki, kes ka praegu siin maa peal hingavad ja tegutsevad, iseasi, kas nad tahavad Tema kutset kuulda – kutset valgusesse, vabadusse ja ühendusse Temaga. Meid ei loodud Jumalaga lahus olemiseks. Meie loomulik seisund on olla oma Loojaga ühenduses – olla Tema juhitud ja Temaga üks.
Kui meil on ühendus oma Loojaga ja kui tajume Tema kätt oma igapäevastes tegemistes ning Tema hoidmist raskustes, on Piiblisse kirjapandu õppimine ja sellesse uskumine omavahel põimunud. Jeesuse lubadus praktiliste näidete abil muuta Jumala leidnud uskuja elu annab meile lootust ja usku sellesse, et see, mida Ta oma tagasituleku kohta on lubanud, kehtib – et Ta tõesti tulebki tagasi, et Ta ei ole meid unustanud ja et Tema soovib meile pakkuda taevalikku rahu ja hoidmist.
Teinekord võib tunduda, et mõni inimene on oma mõtetes, sõnades ja tegudes Jumalast nii kaugele liikunud, et tagasi isakoju pöördumine näib olevat võimatu. Nii keeruline näib olevat tema või miks mitte aeg-ajalt ka meie endi olukord – tume ja Jumalale kindlasti mitte meelepärane. Usun, et ausalt peeglisse vaadates näeme oma hinges musti plekke, mis võivad meie pähe panna kõlisema hääle, mis ütleb: „Sa pole piisavalt hea. Jumala jaoks pole sa piisavalt hea.“ Mis hääl see on? Kas see on Jumala hääl? Kindlasti mitte. Jumal võtab meid vastu täpselt sellisena, nagu me parasjagu oleme ja Püha Vaim saab uuendada ainult neid, kes selleks loa annavad. Kui keegi ongi oma südame Püha Vaimu häälele sulgenud, saame meie nende pärast palvetada.
Kui Jumala Poeg siia maailma sündis, siis oli Tema sündimise paigaks valitud ja plaanitud tagasihoidlik sõim. See oli lihtsaimast lihtsam ja üsna ebatäiuslik ase ja koht, kuhu üks laps sündida võiks ja siinkohal ei räägi me lihtsalt ühest lapsest. Me räägime Jumala Pojast, kes tuli päästma maailma – kogu maailma. Kui Jumal tuleb inimese juurde, siis on inimene alguses sama ebatäiuslik nagu see loomasõim, kuhu Jeesus sündis. Ainult oma väes saab Jumal muuta helgeks ja puhtaks ükskõik millise paiga, kus Ta viibib ja kus Teda oodatakse ning vastu võetakse. Mitte ükski koht ega inimene pole Jumala jaoks nii määrdunud või kadunud, et Tema seal viibida ei võiks. Praegu veel on meie kõigi aeg. Kõik on kutsutud ja Jumal ootab. Ootab kannatlikult ja ometi nii jõuliselt, väites, et Ta tuleb varsti tagasi. Meie piiratud aja tunnetuses on see tegelikkuses juhtumas igal hetkel ja praktiliselt viivitamatult. Aeg meie elus ei ole mingi umbmäärane lõpmatus. Meie aeg on piiratud ja meie päevad loetud. Meie kõigi aeg vajab Jumalat. Vastakem Tema kutsele juba täna, sest ainult Tema juures leiame hingamise oma hingele ja rahu, mida maailmal ei ole võimalik anda (Mt 11:29, Jh 14:27).