Islandi sulatamine - uus viis misjonitööks

„Kui see plaan Islandi kohta kuju hakkas võtma, ei meeldinud see mõte mulle sugugi,” ütles GYCi (Communications for Generation Youth for Christ) asepresident Eric Louw, rääkides väga isiklikul pinnal sellest, kuidas tema elu ühel teistsugusel misjonireisil ilmalikule Islandile muutus. Isalandil elab 330 000 inimest, adventkogudusega on neist seotud paarsada.

Aastakümneid on misjonitööd tajutud peamiselt inimliku plaanina, millel on kolm lihtsat koostisosa: plaani väljamõtlemine, sihtriigi valimine ja seejärel plaani elluviimine.

Aga missugune oleks misjonitöö siis, kui see oleks esmalt jumalik ettevõtmine? Just seda GYC oma misjonireisiga Islandile taotleski.

Kahe aasta eest oli see hullumeelne mõte GYCi nõukogus. Me olime kohanud inimesi, kes olid käinud misjonitööd tegemas väikelinnades ja ka suuremates paikades kirjandusevangelismi ja avalike kampaaniate kaudu. Siiski esitasime küsimuse: kui me saaksime Jumala heaks teha ükskõik mida, siis mida me teeksime? Väiksem linn tundus saavutatav siht. Aga miks mitte proovida jõuda terve riigini? Kui me oma meeletut ideed edasi veeretasime, kerkis Island esile riigina, kus 50–100-liikmeline rühm saaks midagi ära teha.

Planeerimise alguses ei meeldinud see mõte mulle sugugi. Islandil on ilmalik, humanistlik kultuur, kus on väga vähe adventiste. Minu silmis oli toona mõistlikum valida riik, mis on vastuvõtlikum ja avatum või kus on vähemalt tugevam adventkoguduse esindatus, mis suudaks pakkuda entusiastlikku tuge. Misjonitöö Islandil tundus juba ette läbikukkumine.

Islandi inimestel ei ole palju vajadusi – elustandard on kõrge ja tervishoiusüsteem kõigile tasuta. Selle mõtte juures andis Jumal lihtsa, kuid põhjapaneva mõtte. Me läheme palvetama. Inimene inimese, tänav tänava ja linn linna haaval.

Kui olime Islandile kohale jõudnud, saime teada, et meie meeskond ei ole suurem kui 50 inimest, kes pidid elama Hlíðardalsskólis, endises adventkoolis, kus nüüd on hostel.

Misjonigruppi kuulus ka Islandi misjonipõllu esimees Gavin Anthony, kes kirjutas oma misjonikogemusest nii: „Mõnikord on raske ette kujutada, kuidas Lääne-Euroopa ilmalikus riigis läbimurret saavutada, aga ma arvan, et GYCi projekt näitas teed. Palve on lihtne meetod, kuidas tegeleda inimeste tegelike ja tänase päeva vajadustega mitteähvardaval moel. Väga palju inimesi hindas seda. Ma tean, et selline lähenemine oli alguses raske mõista nii juhtidele kui osalistele, aga lõpuks said kõik värske arusaamise palve esmajärgulisusest misjonitöös.”
Kui kümme päeva olid täis saanud, olime jaganud 150 000 GLOW traktaati ja 50-liikmeline grupp oli nõnda jõudnud pea poole elanikkonnani. Mõne erandiga sai palvetatud Reykjaviki ja ümbritsevate linnade elanike pärast ja jäeti traktaat, kui kedagi polnud kodus. Me märgistasime kõik piirkonnad, kui palvetades jalutasime; palusime Jumalat, et Ta tooks Islandile kristliku ärkamise ja kasvu. Me teame, et parim on alles ees.

Missugune on edu, kui sa teed midagi täiesti teistmoodi ja midagi nii lihtsat nagu palvetamine riigi iga elaniku pärast, inimene inimese, tänav tänava ja linn linna haaval, nii et sellega ei kaasne mingeid kohustusi? Missugune on edu, kui kõik tulemused on sõna otseses mõttes Jumala käes?
Islandi puhul ütlevad seda vaid aeg ja aja lugu, kuid misjonigrupi liikmete elu muutus kindlasti.

Trans-Euroopa divisjoni peasekretär Audrey Andersson ütles, et muutus, mille misjonigrupp ellu tõi, on nakkav. Ta osales 17. augustil Islandil osaduspäeval. Märkides ära Islandi koguduseliikmete ja juhtide positiivse suhtumise misjonialgatuse suhtes, ütles ta innustunult: „See näitab, et palvetamine tõesti muudab olusid.”

GYCI kohta saab rohkem teada nende kodulehelt ja sotsiaalmeediast.