„Mis oli täna kõige rõõmsam asi, mis lasteaias juhtus, ja mis kõige kurvem,“ uurin tavapärasel viisil äsja viieseks saanud Marielt pärast lasteaiapäeva.
„No kõige kurvem oli see, et Vanessa mind kiusas,“ arvab Marie. “ Aga ma lükkasin teda vastu ja siis ta enam ei kiusanud,“ jätkab Marie rõõmsamalt.
Viimastel kuudel olen kogu hingest püüdnud Mariele selgitada kontseptsiooni „Tee teisele seda, mida sa tahad, et tema sulle teeks.“
„Aga Marie, mäletad, et Jeesus ütles...“ jõuan vaid alustada, kui Marie sõnajärje üle võtab: „Jajah, tee teisele seda, mida tema sulle teeb – nii ma tegingi. Vanessa kiusas mind ja mina lükkasin teda vastu!“ Marie on ilmselgelt rahul, et Jeesus annab nii tõhusat nõu, mis aitab kiusaja paika panna ja õigluse jalule seab.
Tõmban autoroolis sügavalt hinge, mõeldes, et no kuidas need asjad nüüd nii valesti on saanud minna.
„Marieke, Jeesus ei öelnud nii. Ta ütles, et sa pead tegema teisele seda, mida sa TAHAD, et tema sulle teeks,“ kordan viimaste kuude jooksul meie vestlustest palju kordi läbi käinud fraasi. Marie vaatab aknast mööduvaid puid ega lausu seepeale ei musta ega valget.
„Kas sa tahad, et Vanessa sind lükkaks?“ küsin. “Ei taha,“ vastab Marie veendunult. „No vot, Jeesus ütleb, et siis ära lükka Vanessat ka.“ „Aga emme, tema kiusas mind!“ protesteerib Marie südame põhjast. „Aga kui sina kedagi lükkad, kas sa tahaksid, et ta lükkaks sind vastu või annaks sulle andeks?“ pärin edasi. Marie mõtleb väga pikalt, pöörab näo minu poole ja vastab: „Ma tahan, et ta mulle andeks annaks.“ „Just. Seepärast ära lükka teda vastu, vaid anna temale ka andeks,“ jõuan spontaanse piibliõppega selleks korraks lõpusirgele.
Hiljem selle kogemuse üle järele mõeldes tõden, et arusaamine, või õigemini arusaamatus, ei puudutagi vaid viieaastaseid lapsi. Kui tihti juhtub meil, täiskasvanutel, et me rakendame pigem „tee teisele seda, mida ta sulle teeb“, mitte „tee teisele seda, mida sa tahad, et tema sulle teeks,“ põhimõtet? Oma kogemusest võin öelda, et rohkem kui küll.
Me ju oleme lugenud seda kohta Jumala Sõnas. Oleme ausad – see koht on nii tuntud, et paljud mittekristlased ei tajugi, et see on Piiblist. Kui sageli aga unustame seda igapäevastes situatsioonides rakendada?
Muide, ühel hommikul, kui müüja, kes mind kassasse lähenemas nägi, silmi pööritas ja mulle sõnagi lausumata kaubad lindile virutas, siis ma ka temale aitäh ei öelnud, vaid läksin vaikides minema.
See kirjakoht tuli mulle alles parklasse minnes meelde, kui pidin endale kahju- ja häbitundega tunnistama, et last ma õpetan, aga kas ikka ise mõistan, kuidas seda oma elus rakendada?
Kui liivakastist välja kasvatud ning elusituatsioonid keerukamaks muutuvad, siis on teinekord raske tajudagi, et see nõue kehtib igas olukorras. Nii pahase poemüüja, halvasti ütleva õe või venna, ebaausalt käituva kaaslase või kuulujuttu levitava kolleegiga.
Jah, nagu Mariegi esialgu rõõmsalt tõdes – halvale samaga vastamine toob sageli kiirema tulemuse, õigus seatakse „silm silma ja hammas hamba vastu“ põhimõttega justkui kiiremini jalule, aga see ei ole Jumala viis.
Kes on jõudnud „Tõde ja õigust“ kinno vaatama, on võinud näha, kuhu selle põhimõtte rakendamine inimese viib. Ta kaotab rõõmu. Ja seda Jumal ei soovi, sest Ta on loonud meid kogema rõõmu ja rahu ning seda ka edasi andma.
In English