Miks minna Ukrainasse?

Minu kontaktid Ukrainaga said alguse 1974. aastal, kui mind võeti Nõukogude armeesse ja saadeti sinna aega teenima. Olin Ukrainas kaks aastat ja tänu seal oldud ajale omandasin vene keele. Kuigi olin „fašist“, õnnestus kolme 7–10-
päevase perioodi jooksul sõjaväeosast välja pääseda. See oli eri režiimiga koht, millega väheseid premeeriti. Mulle anti seal töötamise ajaks isiklik automaadiga julgestaja, kes tagas talvisel ajal minu julgeoleku jäiste ja lumiste tänavate puhastamisel. 40 aastat pärast sõjaväeteenistust otsustasin vaatama minna, mis neist paigust saanud on. 

Esimene reis Ukrainasse

Kasarmuhoone oli kasutuses, ümberkaudsed väeosad tegutsesid, kuid ülemustega ei saanud jutule, et endist elukohta ka seestpoolt näha oleks saanud. 

Ukrainas sain kokku inimestega, kellega nooruses olin tutvunud ja see oli südantliigutav kohtumine. Kuidas ma nad üles leidsin? See on lihtne. Kuna olen adventkoguduse liige, siis otsisin üles kohaliku koguduse, kus leidus inimesi, kes mind mäletasid. Üks meesterahvas soovitas sõita Edela-Ukrainas asuvasse koguduse pansionaati Tšerešenka. Nii ma sinna sattusingi. Elasin samas toas meesterahvaga, kes oli koos endise Ukraina presidendi Janukovitšiga parimates Ukraina puhkusasutustes kullas ja karras puhkamas käinud. 

Kuna olin juba Edela-Ukrainas, külastasin ka sealset suusakuurorti Bukovel. See oli esimene kord mäesuustada, kogemus oli hea. Kaheksa tundi suuskadel väsitas päris korralikult ja kukkumised midagi hullu ei põhjustanud. Soovitan kõigile seda suusakuurorti nagu ka pansionaati Tšerešenka. Hinnad on igati taskukohased. 

Meil siin Põltsamaal ja selle ümbruskonnas töötab päris palju ukrainlasi. Tänu kohalikele ettevõtjatele ja ukraina ehitajatele on Pajusis väga palju korda saadetud. Tean neid ehitusmehi. Nende kodud on Tšernivtsi kandis ja seal olles käisin ka nende kodusid kaemas. Mind võeti väga hästi vastu, näidati ümbruskonda ja ka kirikuid, mille ehitusel mehed olid osalenud. Vene kirikuid on seal palju ning neid ehitatakse juurdegi. Käisin ühes sellises, mis oli väljastpoolt valmis, kuid sees olid tellingud püsti ja kolm kunstnikku maalisid seina- ja laemaalinguid. Minu tuttav ehitusmees ei julgenud neile (kaigastest ja laudadest kokku naelutatud) tellinguile ronida, tema jäi turvaliselt põrandale, mina aga käisin päris kupli all ära ning vestlesin ka kunstnikega. Nad olid Moskvast, Lvivist ja vist Kiievist. Minu arvamuse järgi on see parimate maalingutega kirik Ukrainas. Seda võib-olla sellepärast, et sinna seinale jäid ka minu pintslitõmbed. Põhilisteks töövahenditeks olid orava- ja sooblikarvadest pintslid nr 10 ja 12 ning kasutati parima kvaliteediga värve Itaaliast. 

Külastasin ka koole ja lasteaedu. Kõikjal üritatakse anda oma parim ja elu läheb edasi hoolimata sellest, et idas käib sõda. Sõda pole tänaseni unustatud, sest iga päev on rindejoonel tulistamised. Kui käisin rindel langenud inimeste kalmistul, siis ma lausa nutsin seal. Milleks selline sõda? Sinna maetute hulgas oli ka rikkaid inimesi. Hauamonumendid olid sellised, mida tavalises surnuaias ei näe. Oli ka täiesti värskeid haudu. 

Lvivis olles osalesin sõjapõgenike aitamise üritusel ning sellest alates toetan MTÜ Ukrabi kaudu Žitomõri linna heategevuskeskuse tööd. Selle MTÜ tegevusest võib aimu saada Facebookis. See on ime, kuidas pensionärid ja vaesemad inimesed toime tulevad. Praegused pensionid algavad seal 50 euro kandist ja kilo banaane maksab sama palju nagu meil. Hindadest võiks ju palju rääkida, toidupoe kaup on meie jaoks muidugi soodsa hinnaga, bensiiniliiter umbes üks euro, kuid autod on palju kallimad. 

Teine reis Ukrainasse...

...sai teoks eelmisel aastal. Selle reisi eesmärk oli minna Kirde-
Ukrainasse pansionaati Desna. Meid oli kolm: mina, minu abikaasa ja Põltsamaa kandi mees Riho. Lahkumisõhtul räägiti meile pansionaadi saamislugu. Kolhoosi esimees, kes oli koos oma perega ühes taolises pansionaadis, koges selle tõhusust. Kuna nende kandis sellist terviseasutust ei olnud, otsustas ta ise selle rajamisega algust teha. Jahimaja ostuga avanes selleks võimalus. Alustati ühiselamust personalile, seejärel ehitati saun, puurkaev, siis söökla ja peahoone. See koht on nagu oaas keset kõrbet. Külad on seal nagu Ukraina külad ikka, suured ja hallid nagu kunagi meilgi. 

Desnasse läksin seepärast, et kogeda Tšerešenka-taolise pansionaadi olu. On võimalik valida puhkuse- ja ravipaketi vahel. Puhkusepaketi sees ei ole ravi­protseduure. Arst määrab, milliseid raviprotseduure pead saama. Ravipaketi puhul on mõistlik osaleda kõiges, mida programmis pakutakse. Päev algab äratuse ja vee joomisega, seejärel hommikvõimlemine, hommikune ravitee, siis 45–60 min inspiratsiooniloeng, hommikusöök. Pärast igat söögikorda „kohustuslik“ lühimatk ümbruskonna mägedes. Kohustuslik jutumärkides seetõttu, et ega keegi sunni seda tegema, aga see on tervise taastamiseks vajalik. Seejärel arsti loeng ja protseduurid, võimlemine, trenažöörid. Lõuna, lühimatk, protseduurid, kokandusklass, kus õpetatakse tervisliku toidu valmistamist, ning õhtusöök. Seejärel jälle lühimatk ning tund aega arsti loengut. Kella kaheksast vaba aeg poole kümneni ja siis öörahu. 

Meie külastusajaks oli sisebassein valmis saanud, nii et iga päev oli programmis ka ujumine ja vesivõimlemine. 

Kümme päeva läksid linnutiivul ning oligi aeg lahkuda. Meile telliti buss, mis viis otse Kiievisse. Kiievis tutvusime pealinna eluga. Kuna ma seekord rindele minna ei saanud, siis toetasin sealt pärit tuttava kaudu rindest 10 km kaugusel laste­laagri korraldamist. Käisime muuseumides ja kontsertidel. Külastasime ka heategevuskeskust, mille tööd me toetame. Hea oli tõdeda, et korraldatavad kursused annavad osalejatele oskusi paremini toime tulla ning see on pigem õnge kui kala andmine. 

Kolmas reis Ukrainasse

Seekordne reis oli minu jaoks teistsugune, sest käisin koguni kahes pansionaadis. Põhjus oli lihtne: talvine sooduspakkumine. Kõik-hinnas-pakett 2–3 korda odavam kui meil Eestis: individuaalne ravitoitlustamine, fütoteraapia, vesiravi, massaaž ja igasugu muud raviprotseduurid, mida arst vajalikuks peab. Esimene pansionaat oli Barvinok Lvivi lähistel. Põhjus, miks ma sinna läksin, oli soov proovida silmavõimlemist, mida mujal pansionaatides ei ole. Meie grupis oli 154 inimest, meil oli väga kihvt ja üksmeelne grupp. Minul on selles suhtes vedanud, et olen juhtunud väga headesse gruppidesse. Ka minu toanaaber oli ilma näinud ehitus­ettevõtja. Teda oli sedavõrd usaldatud, et tegi oma ehitusbrigaadiga ehitus- ja remonditöid endise Ukraina presidendi Janukovitši kinnistul. Ta rääkis imelugusid selle territooriumi valvamisest ja muustki. 

Barvinokis sai iga päev saunas käia ja külmas basseinis kontrastravi harrastada, väljas lumeskulptuure teha, mägedes ronida, hommikul ja õhtul ühislaulmisel osaleda, pluss loengud, muud protseduurid ja silmavõimlemised. See oli suurepärane koht, kuhu tahan suvel uuesti minna. Kes seal käinud, need tulevad tagasi. 

Pärast ravikuuri lõppemist olin natuke rohkem kui nädala Lvivi linnas. See on vana ja kauni arhitektuuriga linn. Lvivi asutas 1256. aastal Daniel Galicia, selle vanalinn on kantud UNESCO maailma­pärandi nimistusse. Elasin enda tuttavate juures, kelle 3-lapseline pere on sõjapõgenikud. 

Ilus ja tegutsemisrohke aeg Lvivis lõppes lennureisiga Kiievisse. Lennujaamas sain kokku enda tütre ja sugulasega Pärnust. Meid ootas ees reis pansionaati Desna. Neile oli see elamus, sest nad pole harjunud sõitma ilma turvavööta. Sõit aga Ukraina auklikel teedel ja kiirusega 110 km/h on päris ohtlik. Sain tuttavaks paljude uute inimestega: kõrval­toas oli 80-aastane „noormees“, pansionaadis oli ka Ukraina suurim kartuliseemne kasvataja, kes on adventkoguduse liige. 

Mida boonuseks lugeda, kas sealsete inimestega tutvumist või pansionaadis viibimist? Mõlemad on minu jaoks väärt kogemused. 

Usun ja tunnen, et Jumal on mulle andnud ülesande toetada misjonitööd Ukrainas ning teen seda igakuiselt MTÜ Ukrabi kaudu. Ka mõned Eesti adventkoguduse liikmed on seda igakuise väikese annetusega toetanud. Barvinokis tunnistas üks abielupaar, et nendest said kristlased. Nad on pärit Odessast ja polnud varem oma elus kirikuga tegemist teinud. Nende tunnistus võttis liigutusest pisara silma. Kaheksa aastat väldanud tööga on selles pansionaadis 274 inimest Kristuse vastu võtnud ja ristitud. 

Pansionaadi Desna rajamisel osales ka kunagine Ukraina parim ratsutaja. Ta on praegu Kanatopi koguduse pastor ja viib läbi evangeelseid üritusi ning juhib kohapealset heategevusprojekti. Sain südamesse tunde, et pean tema tööd toetama. Tegin ühekordse annetuse ja selle tulemuseks oli terviseklubi alustamine 26 inimesega ja lisa on tulemas. Tegevuseks on seljatreeningud, kepikõnd, kokandus ja muud loengud. Nende 26 hulgas oli ka 7 meie koguduse inimest. Žitomõri linnas töötab samuti heategevuskeskus, mida juba kolm aastat olen toetanud. Seal viiakse läbi kursuseid suitsetamisest loobumiseks, arstiloengud tervislikest eluviisidest, kepikõnd, filmiõhtud. Misjonitööks kasutatakse seal meist erinevaid võtteid ja tundub, et päris edukalt. 

Pansionaadi jumalateenistustel on palju selliseid inimesi, kes pole kunagi meie kiriku teenistustel viibinud. Barvinoki kõrval asuv endine pioneerilaager Kastan on nüüd samuti koguduse omanduses ja ootab renoveerimist. Selle eelarveks on 732 812 USA dollarit. Küsige õhtupalves Jumalalt, kas peaksite Ukraina misjonitööd toetama ning millise summaga. Kui teile seda kohustust ei anta, siis see pole teile mõeldud. Kui saate südamesse annetamisvajaduse, siis seda saab teha MTÜ Ukrabi kaudu, a/a EE451010220254640222. 

Kes soovib tervist parandada ja vene keelt mõistab, soovitan neid pansionaate Ukrainas. Loengud on seal vene keeles, sest sinna sõidetakse ümberkaudsetest riikidest ja vene keel on see, mida enamus mõistab. Kui jõudsin koju, sain teada, et Põltsamaal oli kultuurikeskuses 6. veebruarist 27. märtsini elustiilikoolitus, kus õpetati samuti tervislikku eluviisi ja toitumist, puudub veel vaid pansionaat. Ilusat kevadet ja Ukrainasse reisimise plaanide tegemist! Õnnistatud misjonitöös osalemist kõigile!