Ootuse kammerkoor juubelilaulupeol ja Ülle Tuisk dirigendipuldis – esimest korda

Juubelilaulupeol „Minu arm” astus esimest korda laulupeo dirigendipulti dirigent, Tallinna I koguduse liige Ülle Tuisk (end Ploompuu). Ülle juhatas meeskooride laulu „Mu arm” (muusika: Riho Esko Maimets, sõnad: Ernst Enno), mis on kirjutatud juubelilaulupeo tarvis.

Laulupeole tagasi vaadates sõnas Ülle, et tööd oli palju ja laulupeo protsess pikk ning et suurel peol pulti tõustes oli närv ikka sees. „Tagantjärele mõeldes oli enesetunne seal üleval dirigendipuldis hea. See tunne, kui auftakti annad ja kuuled, et nüüd nad laulavadki ja teevadki nii, nagu sa soovid, on väga-väga võimas.”

Ülle töötab praegu Eesti Filharmoonia Kammerkooris lauljana ning selle kõrvalt ka Inseneride Meeskoori teise dirigendina. Meeskoori dirigendiks kutsus Ülle sama koori kunagine peadirigent Ants Üleoja, kes juhendas Üllet mõnda aega ka õpingute ajal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.

Ülle on varem laulupeol osalenud lauljana, kuid sai nüüd dirigendina peole hoopis uue vaate. „Ma nägin kogu protsessi ja peo organiseerimist nüüd hoopis teise külje pealt. Enne harjutasin, läksin kohale, nautisin. Nüüd nägin, kui palju tööd ja vaeva laulupeo taga on. Meeskond organiseerib pidu kolm aastat.” Laulupeo dirigendina osales Ülle ka maakondlike eelproovide läbiviimises, kus harjutati läbi kogu repertuaar, ja pidi andma kooridele tagasisidet ning hindeid.

Laulupeole mõeldes ütleb Ülle, et Eesti mõistes on see muusikule, lauljale ja dirigendile koht number üks. „Ma olen väga rõõmus ja õnnelik, et olen sellest ühe korra ka dirigendina osa saanud. Olen saanud võib-olla inspireerida ning olen ise kindlasti rohkem inspireeritud.”

Järgmisel peol dirigeerimise kohta sõnas Ülle, et loodab veel dirigeerida. „Sooviksin küll. Elame-näeme.”

Ootuse koor laulupeol

Seekord osales laulupeol ka üks koguduse koor, kammerkoor Ootus. Koori dirigent Helerin Lehtla on ise laulupeol varem osalenud nii laulja kui ka kooli noortekoori juhendajana. Ootus osales laulupeo teisel, pühapäevasel kontserdil. „Idee Ootus laulupeole viia tuli meie koorivanemalt Hansult. Mina alguses natuke pelgasin, sest Aliise oli veel nii väike ja ma ju teadsin, mida ettevalmistusprotsess endast kujutab ning millist pühendumist see koorilt ja minult endalt nõuab,” meenutas Helerin ning lisas, et Ootuse suur pluss see, et koori lauljad on võimelised iseseisvalt partiidega tööd tegema. „Meil oli kaks eelproovi ja ettelaulmist (Raplas ja Türil), mille põhjal anti koorile punktid ja otsustati laulupeole pääsemine. Täna saan öelda, et koor oli kogu hooaja vältel väga tubli, ühtehoidev ning pühendunud. Olen südamest tänulik Reinule, kes tegi koor- ja kontsertmeistri tööd, tänu millele oli ajakasutus proovides efektiivne ja edasiliikumise tempo kiirem.”

Küsimusele, kas Ootus osaleb ka järgmisel peol, vastas koorivanem Hans: „Oleme juba registreerunud vaimulikule laulupeole 2020. Üldlaulupeole ... elame, näeme.”

Allpool on koori dirigendi ja liikmete muljeid ja mõtteid laulupeost.

Laululava võrreldakse sageli eestlase pühakojaga ja laulupidu eestlaste palvega. Kuidas teie selliseid metafoore tõlgendate?

Marju: Äraütlemata tore on, et meie rahvale on midagi nii püha. Minu jaoks on pühadus siiski seotud igaveste asjadega ja kodumaa pühadus on pigem üks suur tänutunne, et selline ime nagu Eesti on olemas ja ma saan siin elada.

On väga suur eesõigus, et nii kauni peo järel ei pea nukrutsema, sest meie pühakoja-tunnet ei piira aeg ega koht. Ja lisaks seisab meie kõige võimsam laulupidu veel ees.

Annely: Mulle tundub, et pühakoda võib olla südames ja tänulikkus tõusta taeva poole igal hetkel. Ka laulu kaudu, mis meid kõrgemale tõstab ja inimestele lootust annab. Ja võibolla ka Jumalale lähemale viib. 

Lilija: Minu jaoks on raske võrrelda laululava pühakojaga, sest pühakoda tähendab minule pigem mõtisklevat vaikust. Laulurahva suminas on seda raske tabada. Kas laulupidu võiks võrrelda eestlaste palvega? Positiivselt olid meelestatud küll kõik laulupeol osalejad, nii lauljad kui kuulajad. Kahtlemata on eestlaste laulupidu midagi, mis puhastab meeli ja sunnib üksteisest hoolima. 

Kerstin: Pole ühtki teist kohta, kus eestlased nii ühtsed ja kokkuhoidvad oleksid. Pühakoda on aga siiski kuskil mujal. Isamaalisi laule lauldes mõtlen ka ühele teisele Isamaale, millele veel enam truudust sooviksin vanduda.

Mervi: Laulupeo kirjeldamiseks kasutatakse järjest enam religioosset keelt. Räägitakse pühast paigast, palvetest ja millestki kestvamast kui me inimestena oleme. Ma arvan, et väga paljude laulupeoliste jaoks ongi seal kaare all toimuv kõige hingelisem ja võib-olla religioossem kogemus, mis neil elus on. Seisin ka rahvasummas kaare all ja mõtlesin: see kõik on imeilus, see kogemus jääb terveks eluks meelde, aga ometi on minu pühad paigad ja palved ja kõige sügavamad emotsioonid seotud millegi muu ja Kellegi teisega. Eestlane olla on tõepoolest uhke ja hää, aga  minu usk läheb veelgi sügavamale kui mu eestlus.

Kas Ootuse kooril kujunesid seekordsest repertuaarist ka oma lemmiklaulud?

Helerin: Ikka. Prooviprotsessis võib sageli juhtuda nii, et mõni laul avab end aegamööda ja mõne laulu suhtes tekib poolehoid ja armastus pikkamisi. Nii on see eelkõige kõvemate pähklitega. Ja mõnikord tuleb mõju ja ilu esile alles lauluväljakul, sest laul vajab õitselepuhkemiseks suurt koori. Minu enda absoluutseks lemmikuks kujunes Pärt Uusbergi "Igaviku tuules". Pärt on öelnud, et otsib muusikast harmooniat ja teda inspireerib tekst. Sellel laulul on erakordsed tekstid, selle kulminatsioon on tulvil harmooniat ning selle esitamine suurendab tänumeelt.

Marju: Erineva karakteriga laulude hulgast ei oska ühtegi absoluutset lemmikut tuua, aga meeldisid dramaatiline ja sügav "Isamaale", juubeldav "Ilus oled, isamaa" (sealhulgas vihmane suvehommik koos õhku ladestunud lõhnadega on seda lauldes tuntav, meie suvi ongi ju enamasti vihmane), mõtlik ja igatsev "Igaviku tuules". Ja kui mõelda vaimulikus võtmes, siis oli omapärane kogemus laulda nooruslikku palvelaulu "Ära mind lahti lase".

Lilija: Ernesaksa “Kuulajale” on minu jaoks kõige salapärasem nii sõnade kui muusika poolest ja kõige lemmikum sellel laulupeol. “Emakeelelaul” on väga tore! “Igaviku tuules” meeldivad korduses osad.

Helle: Minu vaieldamatu lemmik oli "Igaviku tuules" - sõnad ja viis "kummitavad" veel siiamaani mõtetes...

Annely:  "Igaviku tuules" on mind kõige rohkem puudutanud, samuti meeldivad "Kuulajale", "Emakeelelaul", "Ilus oled, Isamaa". Ja alati "Ta lendab mesipuu poole", "Laul Põhjamaast", "Ärkamise aeg", "Mu isamaa on minu arm". 

Margit, Mariel, Merilin: Meie lemmiklauluks oli ka "Igaviku tuules"! Sõnad olid armsad ja viis võrratu, eriti see kasvamine kulminatsiooniks laulu keskel. Teine laul, mis väga meeldis oli " Ära mind lahti lase".

Hans: Minu järjestus: "Kuulajale", "Isamaale", "Emakeelelaul", "Igaviku tuules" ja muidugi "Tuljak" ka.

Kristjan: Lauludest meeldis kõige enam laulda "Ära mind lahti lase". Mõni lugu oli ehk oma sõnade-olemuse poolest ilusam, aga oma häälerühma sees olles, kus muid häälerühmi ei kuulnud, läks osa justkui kaduma.

Missugused on sinu ja kooriliikmete muljed-tunded pärast juubelilaulupidu?

Helerin: Eelkõige on mul hea meel, et pikk ettevalmistusprotsess sai juubelilaulupeo näol väärika punkti.  Me saime kingituseks ilusa ilma! Olen väga rõõmus kõigi oma lauljate üle. Laulupidu on sündmus, kus eestluse olemus taaskord üle kinnitatakse ning kokkutulnud rahvas ühiselt  laulu head mõju võib kogeda. Ja kui kõik on muusikaga üle uhatud, saab jälle igapäevaste toimetuste juurde tagasi minna. 

Lilija: Ma olen olnud varem laulupeol kuulaja, kuid laulukaare all lauldes tekkis hoopis teistsugune tunne ja mul on hea meel, et sain seda kogeda. Tundsin end osana millestki väga suurest ja positiivsest. On tore, et üks rahvas suudab end laulu kaudu positiivselt meelestada ja näidata seda kogu ülejäänud maailmale.

Hans: Kui vaadata laulupeojärgset liikluskaost tänavatel, selle juures aga autojuhtide heatahtlikkust üksteise suhtes, mida igapäevaselt ei näe, siis sellest on näha, et inimesed muutusid nende emotsioonide järgselt paremateks, vähemalt selleks õhtuks üksteise suhtes hoolivamateks.

Kerstin: Minu jaoks on laulupidu olnud alati eriline sündmus. Olen osalenud nüüd siis kolmel korral lauljana ja veel palju kordi publikus juba lapsest peale. 

Annely: Oli imeline ja võimas tunne olla jälle laulukaare all ja tunda, et eestlane olla on uhke ja hää. 

Marju: Olen palju kordi osalenud laulupeol, nüüd siis üle pika aja jälle lauljana. Kindlasti on see väga eriline kogemus, luua lauluga midagi sellist, mida nii suur hulk inimesi naudib. Eriline on ka rahva ja lauljate mõnus kokkukuulumise tunne. 

Tore on mõelda seda, kuidas laul südameid kõnetab ja puudutab. Seda enam saab seda teha vaimulik laul, mida harrastame laulupeost laulupeoni. See on väga innustav. 

Kristjan: Laulupidu näitas, et ilusa emotsiooni loomiseks pole palju vaja, sest et näiteks üks asi, mis mulle meeldis, oli see, kui kogu kaarealune spontaanselt tunnusmeloodia viisijupile kaasa ümises. Ei olnud isegi vaja laulusõnadeni jõuda või täiest kõrist hõisata selleks, et midagi inimestes muutuks, et tekiks emotsioon, et sünniks kestev mälestus.

Helle: Minu jaoks oli see mitmes mõttes eriline laulupidu: esimest korda elus kaare all laulmas, Ülle debüüt dirigendina, ema oli laulupeol...

Mõttest käis veel läbi, et üksinda ei suudaks keegi midagi sellist teha/ luua – ikka koos oleme tugevamad, julgemad, suudame rohkem ja nagu see laulupidu näitas – luua aegumatuid mälestusi!

Mervi: Minu jaoks oli see ka esimene kord kogu laulupeo tsükkel kaasa teha. Mõnel korral talvel, kui tuli pühapäeva hommikul vastikult vara ärgata, et kooriproovi sõita, oli selline tunne, et kas ma ikka jaksan seda kõike kaasa teha. Aga mida selgemaks laulud said, seda nauditavamaks kogu protsess muutus. Tohutult tore oli oma koorisõpradega koos olla ja lauldes aega veeta – see oli tõeline kvaliteetaeg. Ja 22 000 lauljaga laulukaare all "Ta lendab mesipuu poole" laulda oli muidugi kvaliteetaeg kuubis. Pärast seda kogemust ei tahaks enam küll laulupeole pealtvaatajana minna. Ikka lauljana!

Kõndisime pärast peo lõppu Sandri ja Eliisabetiga kodu poole ja Eliisabet, kes ei ole veel kolmenegi, jorutas oma kärus pikalt "Lähme, lähme, käime, käime" laulda (Pärt Uusbergi laulust "Igaviku tuules"). Möödakäijad vaatasid ja naeratasid. Ja ma mõtlesin - niimoodi antaksegi kõige olulisemaid väärtuseid ja kogemusi edasi. Lapsed tuleb kasvatada selle sees ja selle sisse, mida me oluliseks ja kalliks peame. See on nii laulmise ja laulupeol käimisega, samamoodi meie usuga. Koos meiega kasvavad lapsed meie näo järgi. 

Pilt Üllest: Eesti FIlharmoonia Kammerkoor