Seisan ja vaatan üles maailma kõrgeima ehitise poole, mis särab tule- ja värvidemängus. Minu ümber on rahvamurd, kes, telefonid salvestamiseks käes, pilvedesse küündiva torni poole aeg-ajalt imetlusohkeid saadavad.
Vaatan ehitist ning inimesi enda ümber ja püüan analüüsida, mida ma tunnen. Seiran inimeste nägudelt peegelduvat vaimustust ja mõistan äkki selgelt, et olen siin justkui võõrkeha. Ei aukartust ega imetlust – ma ei tunne mitte kui midagi. Kui kohtud millegagi, mis peaks olema maailma kõige-kõigem, siis eeldad endaltki mingit emotsiooni, kuid minus valitseb seda inimeste meisterlikku kätetööd nähes endalegi ootamatult täielik tundetus.
„Paganate ebajumalad on hõbe ja kuld, inimeste kätetöö. Suu neil on, aga nad ei räägi; silmad neil on, aga nad ei näe. Kõrvad neil on, aga nad ei pane tähele; ei ole ka hingeõhku nende suus. Nende sarnaseks saavad nende tegijad ja kõik, kes nende peale loodavad.“ (Ps 135:15–18)
Seda laulu meenutades hakkab koitma arusaamine: inimene, kes on vaadanud üles ja saanud tunda, et on osa elavast hoonest, ei vaata enam sama pilguga inimese kätetööd, milles ei ole hingeõhku. Võltsing on äratuntav isegi siis, kui kõik ümberringi paistavad olevat vaimustuses. Võltsingus ei ole elu, see ei toida hinge ega rahulda südant.
Mõtted liiguvad ajas tagasi, orjusest põgenenud kõrberännul rahvani Kaanani piiril. Kui oled oma elus teinud teadliku valiku Jumala kasuks, siis enamasti tähendab see loobumist nii mõnestki, mis maailma mõttes on ihaldusväärne –
etteaimatavusest ja traditsioonilises mõttes turvalisusest. Sageli karjäärist, et mitte rikkuda Jumala hingamispäeva, või suuremast sissetulekust, et seeasemel teha Jumala tööd. Mõnikord lähedastest ja sõpradest, kes su valikuid mõistmata sinust võõranduvad. Igal kristlasel on oma kõrbeteekond.
Ja siis, olles rännakul paljust loobunud, jõuame olukorda, kus seisame silmitsi selle maailma vägevusega – just nagu juudid Kaananis. Me oleme selleks hetkeks nii mõndagi seljataha jätnud, oleme koos Jumalaga käinud pika tee, kui kohtume äkki nendega, kes on Jumalat tundmata saavutanud vägevuse, rikkuse ja au. Kuidas reageerime?
Kas vaatame aukartusega, tundes alaväärtuslikkust maailmaliku tugevuse, ilu ja rikkuse ees? Kas küsime seda nähes endalt, miks olen mina siin ja mitte hoopis seal, kus nemad?
Või vaatame oma kõrbetolmuseid riideid nende toredate rüüde kõrval, oma kulunud telki pilvedesse tõusva torni taustal ja tunneme iga ihurakuga, et oleme elavad hooned hingeõhuta uhkuse kõrval?
„Nende sarnaseks saavad nende tegijad ja kõik, kes nende peale loodavad.“ Vaatan veel kord ringi inimsummas, mis on naelutanud imetlevad pilgud inimkätega loodud Paabeli tornile aastal 2019. Vaatan asiaadi perekonna säravaid silmi. Vaatan end kenasti sättinud vene abielupaari. Vaatan burkast paistvaid tumedaid silmi ja ema käest hoidvat kilkavat last. Kõik nad kingivad oma imetluse Looja asemel inimese kätetööle.Tunnen, kuidas senine tundetus asendub valuga. Tahaksin hüüda üle selle inimsumma, et on midagi palju paremat, midagi, mida tegelikult otsite, midagi, mis on Elav ja Tõeline. Seda ei leia, vaadates maailma vägevusele, rikkusele ja tarkusele, milles ei ole elu. Palun teid, armsad, ärge naelutage oma pilku hingetule, et te ei muutuks selle sarnaseks!
Äkki kohtuvad mu veekalkvel silmad rahvasummas juhusliku pilguga. Selle põgusa hetke vältel kogen sõnatut mõistmist. Kõik ei ole kadunud, jõuan mõelda, ja pilk vastab mulle: veel on lootust.
In English