Minu tee Jumala juurde

Sündisin ateistlikusse perre. Meie pere käis kirikus ainult laulatustel ja matustel. Aga ma ei olnud ateist. Kuna ma lapsena mõistsin, et ei suuda tõestada, kas Jumal on olemas või mitte, siis olin agnostik. Umbes 7-aastaselt vaatlesin maailma enda ümber ja märkasin karmi tõsiasja: inimesed surevad, loomad surevad, taimed surevad, kõik sureb. Seega, ka mina kunagi suren. See mõte, et mitte miski, mida oma elus teen, ei oma laiemas kontekstis mitte mingisugust mõtet, oli minu jaoks niivõrd kohutav, et mitmel õhtul nutsin ma ennast magama.

Ma olin koolis viieline õpilane. Õppisin ära kõik, mis õppekavas olemas. Kuid koolis ei räägita mitte midagi Jumalast, vaid propageeritakse matemaatilist-bioloogilist-filosoofilist maailmavaadet, mis väidetavalt suudab läbi selle prisma kõikidele küsimustele vastuse anda. See tõdemus ning surma paratamatus muutsid mu agnostikust ateistiks.

Just enne keskkooli tabas mind kehaliselt ja vaimselt laastav haigus. Mu keha otseses mõttes mädanes ja sellest sai üks mu elu pöördepunkte; antud juhul negatiivses mõttes. Ravimite ja nõiakunsti „abiga” ajapikku see haigus taganes, aga tundsin kogu aeg, et alg­allikas, mis kogu selle jama põhjustas, on kehas siiski alles. Pikka aega tundsin tungi minna Inglismaale ülikooli õppima. Lõpuks ma seda ka tegin. Kui viimane semester algas, olin jõudnud arusaamisele, et see ei ole minu eriala, aga tahtsin teada, miks see hääl – minna Inglismaale õppima – mu sees oli. Viimasel semestril tuli haigus tagasi ja olles kord meditsiinitööstuse raja läbi käinud, ei tahtnud ma seda enam teha. Hakkasin uurima erinevaid looduslikke lähenemisviise, kuniks jõudsin toortoitumiseni. Olin teiste kogemusi ja teaduslikku infot lugedes jõudnud arusaamisele, et toortoidus on suur tarkusetera, ja mõtlesin selle järele proovida. Paari kuuga sümptomid taandusid ja keha hakkas paranema. Ma olin leidnud ühe killukese tõest. 

Otsustasin hakata otsima põhjust, miks on inimese naturaalne toit toortoit. Loobusin igasugusest subjektiivsest arvamusest kõikidel teemadel ja asusin mentaalsele rännakule. Otsingud viisid mind igasugustesse paikadesse: vande­nõu­teooriad, esoteerika jms. Kuid kogu selle protsessi tulemus oli see, et hakkasin taas mõtisklema, et äkki tõesti on minust midagi suuremat olemas. Olend või jõud, mis on silmale nähtamatu ning tahab kõigile kõige paremat, kuid millegipärast see enam täielikult selles maailmas ei realiseeru. Kogu esoteerika põhines panteismil – kõik on jumal, iga rakk, iga puu jne ja seega olen ka mina Jumal. Aga ma tean, et ma ei ole jumal. Ma olen kaugel perfektsusest, Jumal on perfektne. 

Umbes sel ajal sattusin esimest korda elus kokku tõelise kristlasega. Ma teadsin varemalt inimesi, kes olid ristitud, aga nende elu, ütlemised ega mõtted ei peegeldanud mingilgi moel Kristust: nad olid maailmainimesed ja Piiblist ega kristlikest põhimõtetest ei rääkinud keegi kunagi midagi. Mina neid kristlasteks ei pidanud. Aga see mees oli oma olekult ja suhtumiselt teistsugune. Ma aitasin Selveris kiriku jaoks toidupanka kokku koguda ja umbes kord nädalas tuli just see mees sellele järele. Ühe lühikese vestluse käigus rääkis ta kristlikust vaatevinklist peatselt saabuvale maailmalõpule ja see jättis mulle sellise mulje, et kohe pärast vestluse lõppu tagasi tööle kõndides ütlesin: „Jumal, kui Sa oled olemas, näita mulle.” Järgmise paari nädala jooksul sain oma elu esimese Piibli ja avastasin adventistliku loengutesarja. Olin vandenõud juba eelnevalt läbi tuhlanud, see oli esimene allikas, mis lähenes neile religioossest perspektiivist ning sari loomisest kui intellektuaalsest disainist ja mitte evolutsioonilisest protsessist pani mu senised arusaamad selgelt kõikuma. Ma leidsin, et see kõik on ülimalt loogiline ja uskusin Jumalasse ja Tema Pojasse veel enne loengusarja lõppemist. Tõesammas, mille selle teekonna alguses seadsin, sai kinnituse – enne pattulangemist sõid inimesed just niimoodi ning pärast pattulangemist lisas Jumal meie toidumenüüsse ühe uue taimse toiduliigi. Aga Jumala olemasolu oli tol hetkel veel faktiline teadmine, mitte isiklik suhe.

Kui esimest korda Mere puiestee kiriku uksest sisse astusin, ei teretanud mind keegi ega otsitud minuga kontakti. Kuid see mind ei heidutanud. Järgmisel nädalal oli olukord juba teistsugune. Minult kui uuelt tulijalt oli populaarne küsida, kelle kaudu ma kirikusse jõudsin. Vastasin, et ei tunne siit kirikust mitte kedagi, aga sain Jumalalt isikliku kutse.

Pärast terve elu vee all elamist sain Kristuses esimest korda vee­pinnal hapnikku hingata: Kristus on minu jaoks hapnik, elu. Otsides Jumalat ja eriti Tema tahet minu elus, tahtsin ennast nii paljude kristlaste ja kristlike tegevustega siduda, kui vähegi sain. Alguses rohkem kõrvaltvaatajana analüüsides ja kristlikke tavasid tähele pannes, kuna minu elus ei olnud varem sisulisi kokkupuuteid kristlike kommetega olnud ja ma pidin täiesti uusi asju, mis lapsest saadik kirikus käinud inimestele niivõrd loomulikuna tunduvad, õppima hakkama nagu väike beebi – eelnevalt vaadeldes ja seejärel järele tehes.

Ristimine

Niipea, kui mõistsin Jumala olemasolu, teadsin, et tuleb päev, kui ma saan ristitud Jumala nimesse. 2018. aasta sügise hakul hakkasin sellele rohkem mõtlema ja palusin Jumalalt kogu selle sündmuse juhtimist, et sünniks Tema, mitte minu tahe. Palusin, et Ta valmistaks mind ette vaimulikult, avades mulle oma tõde Pühakirja lugedes ja õppides. Ta tegi seda kõike ja veelgi enam. Olles ka ateistina mõelnud vaimulikel teemadel (k.a ristimine), oli minu jaoks loogiline, et ristimine peaks toimuma väljas – kirik on inimkätega ehitatud, aga loodus Jumala oma. Eeldasin, et ristimine toimub suvel, sest vesi ja ilm on siis soojad, aga Jumalal oli teine plaan. Ühes Eha juures toimunud palve­grupi tunnis rääkis ta oma tütre Siiri ristimisest. Niipea kui Eha mainis Siiri otsust ristimispäeva suhtes (tema sünnipäev), sündis ühe mikro­sekundi jooksul minus arusaam, et minu järgmisel sünnipäeval, 4. märtsil 2019 toimub minu ristimine. Ma ei ole alates teisme­east oma sünnipäevi pidanud, aga nüüd lähenes minu 30. sünnipäev ja inimesed omistavad nulliga lõppevatele vanustele erilist väärtust. Kui Jumal oli mulle 30 aastat tagasi selle kuupäeva välja valinud, siis kes olen mina, et endale ise mingi parem kuupäev välja nuputada?

Märtsi algus on siinmail külm aeg, aga see mind ei heidutanud. Inimesi on ristitud igal pool igasugustes tingimustes. Ma olen kogu oma elu jooksul üpris külmakartlik inimene olnud, isagi on pidevalt maininud, et siinne kliima ei ole minu jaoks. Teadsin, et ma enda jõul sinna vette ei lähe, kuid Jumala väes on kõik võimalik. Tolle kuupäeva valimine oli testiks mulle ja tunnistuseks teistele, kuivõrd tõsiselt ma Jumala järgimist võtan. Kuu aega enne ristimist mõistsin, et 4. märtsi õhtul, nagu algselt oli kavas, ma seda teha ei saa; kuna olles sündinud päevasel ajal, oleks õhtune ristimine Piibli järgi juba järgmine päev. Seetõttu nihkus kogu plaan pühapäeva õhtu peale pärast päikeseloojangut.

Ristimiskuupäev aina lähenes ja ainuke endiselt lahtine ots oli ristimispaik. Olin selle tõttu palju palvetanud. Küsisin teistelt inimestelt arvamusi, kuid keegi ei osanud midagi kindlat öelda. Kogu see aeg oli mu südames hääl, et pean oma isalt nõu küsima, aga seni ma seda teinud ei olnud. Teades, et ristimine peab toimuma jões (etiooplane, Ristija Johannese kõik ristitud, k.a Jumala Poeg) ning mõeldes peas läbi kõik kohad, kus ma olen ujumas käinud ja mille pinda ja sügavust teadsin, leidsin, et ainult Pirita jõgi saab selleks kohaks olla. Iseendaga edasi diskuteerides mõistsin, et on ainult üks koht, mis sobib ja kus see saab toimuda. Kaksteist päeva enne ristimist küsisin lõpuks isalt, mis tema arvab. Ta on kogu elu suur kalamees olnud ja teab jõgesid ja järvi enam kui mina. Tema vastuseks oli täpselt see sama koht, milleni mina oma arutlustes olin jõudnud! Jumala vastus mu palvele. 

Järgmisel päeval läksime Delfrediga täpsemat ristimiskohta vaatama. Mäest alla viiv autotee oli niivõrd jääs, et otsustasime jalgsi mäest alla jõe äärde kõndida, vältimaks tõenäolist õnnetust. 50 meetrit ristimiskohast on suusaradade kõrval parkimisplats autodele, mis sobis väga hästi meie autokolonni äramahutamiseks. Jõe äärde jõudes nägime Delfrediga jääga kaetud jõge ja mitte piiskagi vett, aga Jumal oli andnud mõista, et just siin toimub üheteistkümne päeva pärast ristimine. Kõik, kes tol õhtul kohal käisid ja nagu ka piltide pealt näha, siis allesjäänud jääst meisterdas Jumal meile trepi vette, kõik muu nägi välja täpselt nii, nagu ma oma vaimusilmas seda sündmust ette olin kujutanud. Ka teelt oli vahepealsete päevade jooksul jõudnud jää ära sulada, et autod jõe äärde parkida saaksid, kuna minul ja Delfredil oli pärast ristimist kiiresti vaja riideid vahetada. Päev varem, 2. märtsi hommikuse jumalateenistuse alguses tänas Rain avapalves Jumalat selle imeilusa päikesepaistelise päeva eest, aga mina mõtlesin, et Jumal hetkel valmistab ette homset päeva.

Ristimise käigus suutsin ma oma mobiiltelefoni ära kaotada. Helistasin oma numbrile ja kuulsin vastuseks, et telefon on välja lülitatud, olgugi et alles sai aku täis laetud. Viimane mõttepilt telefonist oli autos enne ristimist riideid vahetades. Pärast ristimise tähistamist koju jõudnud, tuli emale ja õele mõttesse minna jõe äärde telefoni otsima. Enne minekut ütles mu ateistist õde: „Peame palvetama.” Peale ristimist sadas kergeid lumehelbeid ja enne keskööd oli maa jõe ääres valge lumekihiga kaetud. Ent sellegipoolest oli auto eelmise parkimiskoha juures väike mügarik, mis osutus minu telefoniks, mis oli külma tõttu välja lülitunud. Tagasi koju jõudes ütles õde: „Jumal tänatud!”