Kui Jumal maailma lõi, tegi Ta imelisi asju mängleva kergusega – Ta ütles ja see sai. Kui Ta aga hakkas inimest looma, pani Ta oma käed käiku – Ta voolis inimese, Ta puudutas teda. Vajadus puudutuse järele on poogitud meie sisse algusest peale. Jumal on selle nii seadnud, näidates ise eeskuju. Jeesus kinnitas seda: mitmete tervendamiste juures on rõhutatud isiklikku füüsilist kokkupuudet. Puudutus....
Tean, et puudutada võib ka kaudselt – sõnadega, tegudega, suhtumisega... See kõik aga ei asenda reaalset käepuudutust või õlatunnet, põsesilitust, paitust, kallistust, suudlust või intiimset lähedust. Puudutades võime teha nii palju head.
Tervishoiukõrgkoolis õpetame üliõpilastele, et puudutamisel võib olla mitu tähendust ja need tähendused võivad kõik ka korraga olemas olla. Me räägime puudutuse kommunikatiivsest, diagnostilisest ja terapeutilisest tähendusest. Mis on selle sisu?
Kommunikatiivne tähendus sisaldab endas suhtlemist, sõnumit. See võib tähendada, et hoolin sinust. See võib tähendada, et mul on nii kahju, et miski läks viltu. See võib tähendada, et oled mulle kallis. See võib tähendada, et olen sinuga siin ja praegu. Mõnikord võib puudutuse kaudu väljendada ka nõusolekut või mittenõusolekut. Soovimist või mittesoovimist. Seda eriti siis, kui sõnutsi öelda ei jaksa või ei saa. See võib edastada konkreetset soovi aga ka poolehoidu ja hoolimist.
Diagnostiline puudutus aitab leida, kus on valu, kus on haiget saanud koht. Või kus on mingi muutus – muhk otsaesisel või turse jalgadel. Diagnostiline puudutus aitab leida probleemi.
Terapeutiline puudutus ravib. Silitus viib kukkumise valu, paitus ja kallistus lohutavad ja leevendavad haigetsaamist, olgu siis hingelist või füüsilist. Käsi õlgade ümber leevendab üksindust ja massaaž leevendab pingeid. Terapeutiline puudutus aitab toime tulla.
Mis on sellel kõigel abieluga pistmist? Otseselt on pistmist. Kooselus vajame puudutusi nii suhtlemiseks, sõnumite edastamiseks, haiget saanud koha leidmiseks kui ka mitmesuguse valu leevendamiseks.
Kui kaks vastselt armunut teineteist puudutavad, on see otsekui elekter, mis mõlemat läbistab. See puudutus on eriline, sära ja laenguga. Ajapikku harjutakse üksteisega ja sellist särinat enam ei ole. Kuhugi ei kao aga vajadus puudutuste järele. Nüüd on neis pigem ühtekuulumine ja rahu, üksteise jaoks olemasolemine ja hoolimine. Küllap on aeg-ajalt ka sädemeid, aga mitte nii tihti. Kuid puudutused peavad olema ja jääma, sest meisse on kodeeritud vajadus puudutuste järele juba esimesest loomispuudutusest alates. Puudutused peavad jääma nagu abielutõotuses öeldud: kuni surm meid lahutab.
Tean küll, et puudutustega võib ka haiget teha. Võib lüüa ja tutistada ja näpistada ja raputada ja nurka suruda ning peksta või vägistada. Tean ka seda, et see on see, mida kurjus on suutnud teha Jumala looduga. Tal on õnnestunud see pöörata vastupidiseks – kurjaks, hävitavaks, eemaletõukavaks, haigettegevaks. Ent nii pole meie Looja meile planeerinud. Tema puudutus oli loov, ülesehitav, toetav, armastav.
Millal viimati oma kaasat hellalt puudutasid? Kas puudutad teda ka päeva jooksul – ilma eesmärgita midagi saada või kuhugi välja jõuda? Lihtsalt niisama. Armastusest. Suhtlemiseks. Leevendamiseks. Toetamiseks. Et anda märku: mul on hea meel, et Sa siin oled. Sa oled mulle armas. Puudutagem üksteist. Lihtsalt seepärast, et puudutamine on meile tähtis aegade algusest.
In English