Mul on rõõm, et saan väljendada mõned mõtted seoses Kompassi kogudusega. Minu jaoks polegi Kompassi kogudus niivõrd kogudus, selles mõttes nagu me kogudust või kirikut teame olevat: on hulk inimesi, kes üritavad igal hingamispäeval kirikusse jõuda, vähemalt jutluse ajaks, annetust anda ja siis unega võideldes enamjaolt üht kindlat kõnelejat kuulata. Praktiseerisin varem isegi sellist mugavat elustiili, ja usun, et nii mõnigi lugeja tunneb end kriitilise pilguga vaadates selles kirjelduses ära!
Ajad ja asjaolud on muutunud ja rõõm on tõdeda, et nendega koos ka elud. Ma väsisin ühe koha peal tiksumisest ja usuelu seisakust, sain aru, et niimoodi jätkata ei saa. Kaua sa ennast rahustad ja lohutad, et küll on kõik korras... Ma hakkan kunagi aktiivseks... Ükskord võtan ennast kätte...
Tegusate noorte eestvedamisel ja Jumala vaiksel juhatusel sain minagi aru, et pean oma mugavuselust loobuma ja proovima vastu võtta uusi väljakutseid – hakkama päriselt midagi tegema, kasutades talente, mida Jumal mulle usaldanud on. Olen selle äratuse eest Jumalale, oma abikaasale ja sõpradele väga tänulik!
Kompassi kogudusest on kasvand üks tore perekond. Perekond, kuhu alati, vigadele ja puudustele vaatamata, oodatakse igaüht. Me oleme kogukond, kus igaüks saab ja julgeb olla tema ise – see on koht, kus saab end väljendada, küsimusi esitada, kui midagi mõistmatuks jääb. Räägime omavahel ka nendest teemadest, mis on probleemsed ja millega keegi meist maadleb, tundmata seejuures hukkamõistu või hiljem tagarääkimist.
Igatseme rohkem Jumalat tundma õppida ja usus kasvada. Jah, praegu tundub justkui ideaalne, kuid tean, et Kompass jääbki selliseks, kui keegi ei hakka end võrdlema kaaslasega ja pidama end paremaks; hindama, kui püha on mu pinginaaber, selmet pilk ettepoole suunata ja oma asjad Taevaisaga korda seada. Tunnen, et just selline tore ja sõbralik kooselu on meil igal hingamispäeval. Ja ka nädala sees, kui muudel ühistel üritustel kokku saame.
Hingamispäeval koos käies on peaaegu igaüks meist millegagi ametis, mistõttu kaob võimalus lihtsalt istuda. Teate, kui hea on näha inimeste suurepäraseid andeid, mis siiani peidus olid! Vaatad ja imestad, kui hästi mõni tegelane oma ülesandega hakkama saab. Ta teeb oma osa ära ja lisab midagi juurde ja ongi hästi tehtud! Olgu see siis muusikas, lastejutus või eestpalvete osas.
Ka on iga kord pärast hommikust piiblitundi värskendav kuulata erinevate inimeste sõnavõtte või mõtisklusi. Jällegi saavad nii mõnedki oma mugavustsoonist välja astuda ja paluda Jumalat, et Ta kõneleks nende kaudu. Ma usun, et see on vaimulikut väga kasvatav ja arendav, kui igaüks meist õpib oma talente nägema ja neid ka julgelt kasutama! Seda Jumal meilt ootabki! Lihtsalt tulla, olla ja minna, midagi tegemata olla on mugav, kuid siis on saatanal oi kui hea kasvumaa, nii kipume teiste peale näpuga näitama või mingit osa kritiseerima. Aga kui oled ka ise käe külge pannud ja heas meeles ja usus oma talente kasutad, siis saatanale enam ruumi pole! Olen ikka arvanud, et kritiseerivad enamasti need, kes ise mitte midagi ei tee. Kutsun üles igaüht tegema ja panustama nii, nagu igaüks oskab, aga südamest. Anna Jumalale oma osa! Meil kõigil on võrdsed võimalused!
Minu kogemus on see, et kui panen omalt poolt kümme protsenti, siis Jumal paneb ülejäänud 90. Kui me Teda usus palume, on Tema tõotanud meid aidata. Meie osa pole mitte teha nii, nagu meile meeldib, vaid otsida Jumala plaani ja toimida selle järgi. Siis on süda rahul ja inimesed õnnelikud!
Tänapäeval ei ole võimalik väga headel müügi- ja jutumeestel kedagi Jumalale osta. Meil kellelgi pole võimet kedagi Jumala juurde tuua. Usun, et parim, mis me teha saame, on see, kui meil on südames soov olla Jumala ligi, Tema tahet otsida ja alandlikult palvetada. See hakkab meie elus ja käitumises ka välja paistma ning paneb inimesi vaatama ja huvi tundma. Siis anname oma kümme protsenti ja Jumal teeb kõik ülejäänu! Just nii olen näinud Jumalat Kompassi koguduses töötamas.
Taevaisa juhtimisel leidis meid üles ka meie perekonna uusim liige Karl. Ta käis teist korda Merivälja kohvikutepäeval, kus ka Kompassi kogudus oma kohviku avas ja maitsvaid vegan- grillburgereid pakkus (see oli meie hitt-toode). Rõõmsast ristmisteenistust tähistasime koos naistepäeval, 8. märtsil. Teate, kui liigutav on kuulata, kui keegi teeb usus oma esimese argliku avaliku palve Jumala poole. See on sõna otseses mõttes kasvamine Kristuses. Sa näed, kuidas see töötab! See on lahe!
Märtsi keskel alustasime koolitusega Avasta kristlus, kus praegu osaleb seitse meie sõpra, kes ei ole veel koguduseliikmed. Üheskoos uurides saab Jumal väikse ususeemne kasvama panna. Ja ehk kasvavad kunagi viljad, mida lõigata, ja tulevad päevad, mida tähistada.
Nii me vaikselt toimetame ja vaatamata sellele, et me kõik käime täiskohaga tööl, koolis või üritame unistusi täita, on enamik meist võtnud südameasjaks iga päev anda oma osa meie koguduse ja Jumala töö jaoks. Isiklikult tunnen, et aktiivselt koos tegutsedes on minu usk kasvanud. Olen teinud ning proovinud teha selliseid ülesandeid, millest varem kaarega mööda käisin. Mugav on öelda ei, aga kui oled proovinud ja ära teinud, siis saad aru, kuidas usk kasvab. On tore, et meil kõigil on erinevad anded, keegi ei pea üksi toime tulema. Jumala töö annab rahu ja rõõmu, mida siinsed maised asjad, ükskõik kui lahedad need ka on, pakkuda ei suuda! See on tõeline rahu ja rõõm.
„Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi.“(Mt 6:33)
In English