Miks on mul üldse tarvis teada, kus Jeesus praegu on ja millega ta tegeleb? Kas mulle ei piisa sellest, kui tean, et Ta minu eest suri ja et Ta tuleb varsti, et mind siit ära päästa? On ju nii, et võin saada päästetud ka siis, kui ma lihtsalt usun Tema ohvrisse? Ma ei pea ju süvenema pühamu teemadesse, mis tunduvad nii mõttetult keerukad?
Sellist suhtumist olen viimasel ajal küllaltki palju kohanud ja ega ma olegi osanud järsku selle peale midagi vastata. On tõesti tõsi, et teadmiste kontrolli ärapääsemiseks ei tehta. Me pääseme, kui usu kaudu Kristuse ohvri vastu võtame. Siiski on tarvis teada, millesse me usume, ning selge arusaamine pühamust ja selle teenistusest loob usule kindla raamistuse ja süsteemi, ja sellist usku ei ole enam kerge kõigutada. Lisaks, kui me väidame, et armastame Jeesust ja peame lugu sellest, mida Ta on meie heaks teinud, siis oleks imelik mitte olla huvitatud sellest, kus Ta praegu on ja mida teeb. Seda enam, et Jumal on tahtnud meile taevase pühamu kohta Piibli kaudu väga mitmekesist informatsiooni anda, alates Piibli esimestest lehekülgedest kuni viimasteni.
Ellen White kirjutab raamatus Suur võitlus: „Jumala rahvas peaks hakkama selgesti mõistma tõde pühamust ja uurimiskohtust. Igaüks vajab isiklikku teadmist oma suure Ülempreestri seisukoha ja töö suhtes. Vastasel juhul on võimatu osutada usku, mida nõuab meie aeg, või täita kohustust, mille Jumal on määranud meil täita.” (lk 488)
Pühamu olemuse ja teenistuse mõistmine annab usule ruumilise, ajalise ja funktsionaalse konteksti. Pühamu on seotud kohaga, pühamus on tegevused, millel on kindel funktsioon ja eesmärk, ning need tegevused on omakorda seotud ajalise dimensiooniga.
Ellen White ennustab, et tulevikus võtab maad eksiõpetus, et pühamut ei ole (Evangelism, lk 224). See tähendab, et löögi all on arusaamine reaalsest taevasest pühamust. Pühamut seletatakse vaimse ülekantud mõistena ja tihtipeale viidatakse pühamule kui üksikisikule – inimesele. Kui pühamu on vaimne, siis on oht vaadata kogu taevast sfääri kui udust vaimude maailma, mis projitseerub vaid kujutluse või idee tasandile. Kui arvestada pühamuks ainult üksikisik, taandub taevas jällegi vaid inimese mõttemaailmaks ja pühamu puhastamine inimese mõttemaailma puhastamiseks. Sedalaadi lähenemised kas vähendavad Kristuse rolli vahemehena või välistavad selle sootuks. Kui taevane pühamu on reaalne, siis on ka Jumal ja tema aujärg reaalsed.
Piibli seisukoht on selge: eksisteerib tegelik koht, kus asub Jumal ja Tema troon ning sinna läks Jeesus meie heaks töötama. Pühamu teeb pühaks Jumala kohalolek, nii nagu oli näha maise kogudusetelgi ja templi puhul. Loomulikult ei saa jätta tähelepanuta Pauluse ütlust: „Eks teie tea, et te Jumala tempel olete ja et Püha Vaim teis elab?“ (1Kr 3:16; 1Kr 6:19) Jumal on püüdnud kasutada igasuguseid mooduseid, et olla oma lähedusega inimeste juures, kuid see ei tee olematuks Piibli teisi rohkeid viiteid, et on olemas tegelik taevane pühamu, Jumala asupaik. Loomulikult ei saa me arvata, et kogudusetelgi mõõtmeid ja kunstilisi detaile peaks taevasele pühamule üks ühele üle kandma, sest maine pühamu oli vaid taevase vari (Hb 8:5), aga midagi saab varju järgi ka tegeliku objekti kohta arvata. Igal juhul ei ole tegelikkus varjust udusem, pigem vastupidi.
Pühamu ei ole siiski vaid Jumala kui kogu loodu Kuninga residents. See on jumaliku päästeteenistuse peakorter. Meie jaoks, kes me oleme suure võitluse rindepiirkonnas, on see asjaolu eriliselt tähtis. On koht, kus on välja töötatud plaan, kuidas patuprobleemi lahendada. See plaan on käiku läinud ning olnud edukas. Jumal ei taha, et meie oleksime kõige toimuva suhtes teadmatuses, vaid on oma Sõna kaudu ilmutanud mõndagi nii selle plaani kui ka selle täideviimise kohta. Üks üksikasjalikumaid ilmutusi lunastusplaani kohta oli maine pühamu, mille sümbolid kõnelesid taevases pühamus toimuvast.
Pühamus toimuvad teenistused jaotusid põhimõtteliselt kahte: oli alaline igapäevane teenistus ning iga-aastased pühad, mille seas oli erilisel kohal lepituspäev. Igapäevane teenistus toimus kogudusetelgi/templi esimeses osas ehk pühas paigas ja õues, lepituspäeva teenistus kandus ka pühamu teise ossa: kõige pühamasse paika.
Templi õues igapäevaselt ohvrilooma vere valamine tähendas elu andmist, veri on elu sümbol. Iga ohver osutas Jumala Tallele, kes pidi tulema ja andis oma elu Kolgatal
(vt Jh 1:29). Iga ohvri surm tuletas meelde, et Jumala valdustes on kindel süsteem, kus üleastumistele ei vaadata läbi sõrmede ning kus valitseb õiglus. Patustaja võis elada vaid seetõttu, et keegi teine andis oma elu tema eest, ning põletusohvrialtaril põles alati tuli. Jumal oli lubanud muretseda tegeliku lunastava ohvritalle ning see sai reaalsuseks Jeesuse Kristuse ohvrisurmas Kolgatal. Andestuse pakkumine on olnud Jumala poolt alati jõus ning see kestab seni, kuni on armuaeg. Ei ole vahet, kas inimene elas enne Kristuse ristisurma või pärast seda, lunastuse tingimused on alati olnud samad.
Kristus pole ainult ohver, vaid ka preester. Tema vahendustegevus pakub pidevalt andestust, lepitust ja taastamist (vt Hb 9:12–15.). Pühas paigas asuvad esemed ja tegevused sümboliseerivad Kristuse alalise teenistuse erinevaid aspekte. Kuldselt altarilt tõusev suits on sümboliks Kristuse pidevatest palvetest meie pärast (Hb 7:25), laual olev leib tähendab Tema vahendustegevust selleks, et me vaimulikult kasvaksime ja küpseksime. Seitsmeharuline küünlajalg sümboliseerib Kristuse saadetud Püha Vaimu tegevust, kes toob inimesi veendumusele ja pöördumisele ja kes muudab nende südameid.
Pühamuteenistuse baaspõhimõtteid tundmata on raske vastata minu hinnangul kõige fundamentaalsemale küsimusele kristluses: miks pidi Kristus surema? Olen kohanud kristlasi, kes on selles küsimuses siiralt segaduses ja kes otsivad sellele vastuseid nii inimpsühholoogiast kui poliitikast, ehk mujaltki. Patu mõiste on hägustunud või täiesti arusaamatu. Sellega seoses ei osata näha Jumala seaduse kohta ja tähtsust. Kui aga Kristuse surma ei osata mõtestada, siis on ainult üks samm selleni, et Kristuse ohvrit ei ole üldse vaja ning religioon võib olla ükskõik milline tore enesearendusprogramm.
Kui igapäevane pühamuteenistus on suunatud üksikisikule, tema õigeksmõistmisele ja pühitsemisele, siis iga-aastane lepituspäeva teenistus on suunatud pühamu puhastamisele, teisisõnu, patuprobleemi lõplikule lahendamisele universumi tasandil globaalselt. Lepituspäeva rituaalid kõige pühamas paigas ja väljaspool annavad meile aimu lunastusplaani teostamise uutest etappidest. Iga-aastane pühamu lepitamine (3Ms 16:33) viitab viimsele ajale, kaugetele päevadele, mil ingli sõnade järgi saab pühamu taas oma õiguse (Tn 8:13–14, 17, 26). Lepituspäeval on laiaulatuslik sisu ja prohvetid on seda kirjeldanud Issanda päeva kui kohtumõistmise päevana väga erinevates värvides. Nii nagu lepituspäeval vanas Iisraelis hakkasid rituaalid peale templist, nii kirjeldab Taaniel raamatute avamist taevases kohtus tuhandete inglite juuresolekul (Tn 7:10). Siku saatmine kõrbesse läheb kokku Saatana aheldamisega sügavikku tuhandeks aastaks ja kohtumõistmise andmisega pühade kätte (Ilm 20:1–4) ning lõpuks saabki kõik puhtaks, kui kurjus ja kurjategijad lõplikult hävitatakse (Ilm 20:14–15).
Pühamuteenistuse pühade tsükkel on seotud ajalise mõõtmega. Mõnede pühade ekvivalentide kohta suure võitluse ajaloos on väga konkreetsed ajalised prohvetikuulutused, mõnede pühade puhul on võimalik mõista vaid nendele vastavate sündmuste järjestust lunastusloos.
„Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest ...”
(Gl 4:4) Taanieli ajaline prohvetikuulutus (9:24–27) märkis aastat, mil „meie paasatall Jeesus Kristus” (1Kr 5:7) pidi tapetama ning samas tekstis 24. salmis räägitakse ka kõige pühama paiga võidmisest – eesti keeles küll on sellest räägitud kui isikust, algkeeles aga kui paigast. Seega võime mõista, et taevane pühamu pühitseti Kristusele tööpaigaks, kui Ta pärast ülestõusmist Isa juurde läks ja oli alles siis valmis ülempreestrina tööd alustama (Hb 7:28). Samast alguspunktist lähtub teinegi ajaline prohvetikuulutus, mis viitab suurele lepituspäevale taevases pühamus (Tn 8:14). Kristuse surm, ülestõusmine ja taevasse minemine Ülempreestri ja Vahemehena toimusid täpselt siis, kui aeg täis sai. See kinnitab meid usus, et lepituspäeva teenistus on vastavalt prohvetikuulutusele taevases templis juba mõnda aega käimas.
Pühade tsükkel aitab meil hoomata lunastusplaani ajalist kulgu. Kui aga mõistame veel pühamuteenistusega seotud konkreetseid prohvetikuulutusi, on meil eriline eesõigus teada, et Jeesuse tulek on tõepoolest lähedal. Sellega seondub aga kohustus valvata, nii nagu Jeesus selleks üles kutsus (Mt 24:42). Seejuures peaksime aga olema eriliselt alandlikud ja õppimisvalmis. Tõsise hoiatusena mõjub asjaolu, et Jeesuse jüngrid, kes olid ilmselt keskmisest tõele vastuvõtlikumad ja pealegi maailma parima õpetaja kasvandikud, ei suutnud kuidagi lunastusplaani sobitada Messia surma, hoolimata sellest, et nad igapäevaselt võisid templis ohverdamist näha, ja hoolimata sellest, et neile oli Ristija Johannes nende õpetaja kohta konkreetselt näidanud: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.” (Jh 1:29) 4
Hele Kulp on Tartu ja Võru koguduste pastor
Käesoleva artikli kirjutamisel kasutasin Frank B. Holbrooki artiklit Light in the Shadows: An Overview of the Doctrine of the Sanctuary, mis on kättesaadav aadressil https://adventistbiblicalresearch.org/materials/theology-sanctuary/light-shadows.
In English