„Ja kui hingamispäev oli möödas, ostsid Maarja Magdaleena ja Jaakobuse ema Maarja ja Saloome lõhnarohte, et tulla Jeesust võidma. Ja nädala esimesel päeval väga vara, kui päike oli just tõusmas, tulid nad haua juurde. Ja nad ütlesid üksteisele: „Kes küll veeretab meil kivi hauakambri ukse eest ära?”” (Mk16:1–3)
Teel Jeesuse haua juurde arutlesid naised omavahel, et nad on kõik läbi mõelnud. Jeesus oli surnud reedel hilisel pärastlõunal ning siis polnud aega enne hingamispäeva saabumist Tema surnukeha matmiseks korralikult ette valmistada. Hingamispäeval nad puhkasid, nagu käsk ütleb. Ja nüüd, nädala esimesel päeval väga vara, kui lõhnarohud olid ostetud, olid nad teel hauakambri poole. Armastus Jeesuse vastu oli see, mis sundis neid naisi minema oma surnud Õpetaja ihu veel viimast korda võidma.
Nad olid teel, nad olid kõik läbi mõelnud. Oli vaid üks takistus, mis neid häiris: kivi hauakambri ees. Kes küll veeretaks kivi hauakambri ukse eest ära? Kes? Kivi oli ütlemata suur, kolme naise jaoks oli selle veeretamine üle jõu käiv. Inimlikult oli see võimatu. Nemad aga ei tundnud hirmu ega hoolinud inimlikust vaatepunktist, neil oli eesmärk ja usk.
„Veereta oma tööd Issanda peale, siis su kavatsused lähevad korda.” (Õp 16:3)
Ühel päeval läksid vanaema ja tema 5-aastane lapselaps õue kiikuma. Väiksel poisil ei õnnestunud kohe suuremat hoogu sisse saada ja ta väljendas ennast üsna inetute sõnadega. Vanaema kuulas tema kummalist sõnavara ja hoiatas poissi, et kui ta kordab neid sõnu ikka ja jälle, siis need halvad tegelased tulevad talle kallale. Väikemees jäi tõsiseks ega osanud midagi vastata, ilmselt hakkas ta kartma. Vanaema soovitas tal hoopis Jumala poole pöörduda. Ta seletas, et Jumal näeb kõike, kuuleb kõike, Jumal armastab kõiki ja Jumal aitab alati, tuleb vaid paluda. Pärast pikka pausi ütles poiss vanaemale: „Kas tead mida ma palusin Jumalalt? Ma palusin, et ta võtaks mu hirmud ära.“ Vanaema jäi mõtlikuks: “Kust küll tulevad nii väikse poisi südamesse nii kurjad sõnad ja nii suured hirmud. Armas Jumal, palun aita minu lapselast!“
„Aga mina hüüan Jumala poole ja Issand aitab mind.” (Ps 55:17)
Me kõik soovime, et meie elu ja toimetamised oleksid edukad. Me teeme selle heaks kõik, mis oskame. Me omandame hariduse, me spetsialiseerume , me distsiplineerime ennast ja pühendame energiat ning aega, et meie tööd ja kavatsused läheksid korda. Päikselisel päeval tunneme ennast maailma kuningatena, kuid kui tulevad tormid, oleme nagu marutuule käes lendlevad lehed, mida pillutatakse siia-sinna. Oleme tihti abitus olukorras. Probleemid on ja jäävad: ei ole töökohta, ei ole elamispinda, tervis pole kõige paremas olukorras, uimastisõltuvus, hirm tuleviku ees... Näiline katastroofihetk tekitab tunde, et see on kõige lõpp.
Me otsime lahendusi, loodame iseenda peale, teeme kõik endast oleneva, aga olukord ei muutu.
Jeesus annab vastuse.
„Inimeste käes on see võimatu, kõik on aga võimalik Jumala käes.” (Mt 19:26)
Kas see tähendab, et meil pole mõtet pingutada, sest inimestena me nagunii Jumala ees midagi saavutada ei suuda? Hoopiski mitte. Jeesus ei juhi meid meeleheitele vaid meelekindlusele. Selle asemel, et loota iseendale, oma tublidusele, tarkusele või mõnele muule kvaliteedile oma elus, tuleb loota Jumalale.
Olgugi et tihti Jumal ei muuda meie raskeid olukordi, kuhu oleme sattunud, annab Ta meile siiski sisemise rahu ja jõu neid taluda. Jumal julgustab meid rasketes olukordades mitte muresse uppuma, vaid palvetama. Jumal on ustav ega pane meie peale rohkem katsumusi, kui me suudame kanda. Seda enam, Jumal soovib koormad vahetada.
„Heida Issanda peale oma koorem, ja Tema hoolitseb sinu eest!” (Ps 55:23)
Kui Maarja Magdaleena ja Jaakobuse ema Maarja ja Saloome jõudsid hauakambri juurde, oli kivi ära veeretatud.
Jumalal on alati lahendus, Jumal valmistab meile alati väljapääsu. Tänagem Teda ja olgem tänulikud Tema ligiolu eest. Kui me ei tea, mida teha, siis parim, mida me suudame, on usaldada kõiges Jumalat.
In English