Ameerika rist

Soovitasin ühele sõbrale raamatut (Alfred Döblini "Berliini Alexanderplatz"), ning ta ütles, et ta loeb seda siis, kui mina loen läbi James H. Cone'i raamatu "The Cross and Lynching Tree" (Rist ja lintšimispuu). Cone'i raamat seisis minu iPadis mitu kuud allalaetuna, kuni - pärast läbilugemist - puudutas mind sügavalt.

Rist ja lintšimispuu räägib lintšimisest Ameerikas; see tähendab, et valged ameeriklased, poosid mustad ameeriklased puusse pärast nende mõrvamist (või just sellega neid tappes), rahvahulkade ees, kes vaatasid seda vaatemängu nagu tänavaetendust.

"Valged lintšisid mustasid peaaegu igas osariigis," kirjutas ta, "sealhulgas New Yorgis, Minnesotas ja Californias. Lintšimisoht valitses igal pool, kus mustasid oli natukene rohkem. Mustad pidid "ette vaatama", igal pool Ameerikas.Must mees võis mööda teed minna, teha oma asju ja äkitselt võis tema elu muutuda, kui vastu sattus Valge mees või grupp Valgeid mehi või poisse, kes olid otsustanud lõbutseda neegriga; ja see võis juhtuda Mississippis või New Yorgis, Arkansases või Illinoisis.”

„Lintšimise ajastul”, 1880. – 1940. aastal, lintšisid valged kristlased ligi 5000 musta meest ja naist viisil, mis selgelt kajastas roomlaste poolset Jeesuse ristilöömist. Kuid need "kristlased" ei näinud selles irooniat ega vastuolu."

„Nii rist kui lintšimispuu olid terrori sümbolid, piinamise ja hukkamise vahendid, mis olid mõeldud peamiselt orjadele, kurjategijatele ja ülestõusnutele - ühiskonna põhjakihile. Nii Jeesust kui ka musti alandati avalikult ning nad olid äärmusliku julmuse ja ülbuse ohvriteks.

See kõlab naiivselt, kuid kui ma lugesin neid vägivalla kirjeldusi, mõtlesin, et kas seda tegid tõesti Ameerika kodanikud? Kirikus käivad ameeriklased?

Juudina, olles kasvatatud põlvkonna poolt, kes elas üle holokausti, olin kuulnud lõputuid kirjeldusi anglo-saksi barbaarsusest. Kuid need olid natsid ja nende liitlased teljeriikide poolt okupeeritud Euroopas, mitte Ameerika kodanikud New Yorgis, Californias või Tennessees.

Ja mis veelgi hullem, see juhtus paikades nagu Poola ja Padua, kus valitses kristlik kultuur.

Aga miks pidi see mind üllatama? Holokaustis ellujäänud Simon Wiesenthal rääkis, kuidas kord panid purjus ukraina sõdurid, oma Saksa sõjapealike korraldusi järgides, ta koos teiste juudi meestega rivvi. Nad tulistasid neile ükshaaval kuuli selja tagant pähe. Kui nad talle lähemale jõudsid, kuulis Wiesenthal äkitselt kauguses kirikukellasid - ja keegi hüüdis: „Aitab! Õhtune missa! "

Lugesin kunagi ülevat, ilusat ja inspireerivat jutustust inimeselt, kes otsustas vabastada inimkonna türanniast, rõhumisest ja vaesusest, isegi kui see maksaks talle elu, nagu ka läks. Kes oli see märter, see üllas ja isetu hing?

Maximillian Robespierre - kes esindas Prantsuse revolutsiooni terrorit rohkem, kui ükski teine inimene.

Püüdes mõelda raamatule "Rist ja lintšimispuu", mõistsin, et lugesin rohkem õigustust Piibli õpetusele inimese patususest. Nagu Paulus kirjutas: „Ei ole õiget, ühtainustki” (Roomlastele 3:10) ja nii aastal 500 eKr või ning 1900 pkr on ajalugu lihtsalt see, mis toimub planeedil, mis on täidetud langenud moraaliga olenditega. Juut, pagan, asiaat, valge, must - see pole oluline .„Nende jalad on nobedad valama verd, nende teedel on purustus ja viletsus ja rahu teed nad ei tunne,”(Roomlastele .3:15-17).

Aga kas kristlus ei peaks olema erand? Teed sa nalja? Kristlus ei päästa kedagi massidena. Kui usk ei ole isiklik suhe inimese ja Jumala vahel, siis on see lihtsalt religioosne vorm ja sellisena täiesti kasutu. „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.” (Johannese 3:3) - ja need inimesed, kelle kaelas võis rippuda rist, kuid kes poosid afroameeriklasi puusse ei olnud uuesti sündinud. Kristlane peab olema pöördunud hing, mis on ühendatud Jeesuse kaudu Jumala igavese moraaliseadusega, mis ületab kõik kultuuri, ühiskonna ja poliitika moonutused ja väärastused. Muidu. . . mis oleks? Inimesed, kes neljapäeval afroameeriklasi lintšivad ja pühapäeval (või isegi hingamispäeval) kirikus käivad? Kui õiglane Cone nördimus ka polnud, püüdis ta lõpetada raamatu lepitava märkusega. Hoolimata sellest, mida valged olid teinud, kirjutas ta: „Nad on endiselt meie õed ja vennad. Me oleme Ameerikas kokku seotud usu ja tragöödiaga. Kogu vihkamine, mida oleme üksteise vastu väljendanud, ei saa hävitada sügavat vastastikust armastust ja solidaarsust, mis meie vahel voolab - armastust, mis andis mustadele võimaluse avada oma käed, et vastu võtta palju valgeid, keda oli sama armastus juhtinud riskima oma eluga mustade eest, kes võitlesid oma vabaduse eest. Mitte ühelgi muul paaril ei ole Ameerikas olnud rohkem vägivaldseid ja armastavaid kohtumisi kui mustadel ja valgetel.

Clifford Goldstein on peakõneleja Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liidu peakoosoleku hingamispäeval (Tallinna metodistikirikus), 15. juunil 2019 ja hingamispäeva konverentsil (Viru konverentsikeskuses) 16. juunil 2019.