On üks teema, mis puudutab igaühte siin planeedil, kas me siis tahame seda tunnistada või mitte. Meie suhtumine keskkonda ja paljudesse keskkonnakriisidesse mõjutab meid kõiki – see oli Newboldi kolledži mitmekesisuse-loengu teema märtsis.
5. märtsi õhtul kõneles Dave Bookless teemal „Planeet Maa päästmine – kas me saame hakkama? Kas me peaksime?” Tema keskne mõte oli otsekohene: „Kas keskkonnamured on meile kristlastena marginaalsed või meie usu keskmes?”.
Toetudes andmetele, tugines lektor oma loengu esimeses pooles viiele keskkonnakatastroofile, mida kirjeldati Institute of Public Policy Research eelmise kuu aruandes.
Elurikkuse vähenemine – lendavate putukate ja mesilaste vähenemine ja tervete liikide kadumine. Putukad toodavad toitu paljudele teistele liikidele. „Kui te võtate ära aluse, siis kukub kokku kogu asi,” ütles Bookless. „Elurikkuse vähendamisega seame jõudsalt oksa, millel ise istume.”
Teine kriis on pidevalt tõusev globaalne temperatuur, sageli väljendub see kummalises ilmas. „Inimesed, kes on ilmastiku mõjutamiseks teinud kõige vähem, kannatavad selle käes enim,” ütles Bookless. „Unustage see, et vaesus kaob ajalukku, kliimamuutus muudab vaesuse permanentseks.”
Rahvastikuarvu kasv koos lääneliku tarbimisega on murekoht. „Kui igaüks elaks nii nagu keskmine lääne inimene, vajaksime veel kolme või enamat planeeti enne, kui igaüks saaks endale sellist elatustaset lubada.” Bookless viitas suurele ebaõiglusele tarbimises: maailma 20% rikkamate hulka kuuluvad inimesed kulutavad kuusteist korda rohkem kui maailma 20% vaesemate hulka kuuluvad inimesed.
Neljas probleem on vesi. Vihmad vähenevad ja liustikud sulavad – selle sajandi sõjad on suure tõenäosusega tingitud veepuudusest.
Üldine ressursside vähenemine oli viimane osa Booklessi apokalüptilisest keskkonnastsenaariumist. Rahvastiku suurenedes ja toiduvarude vähenedes, kui väetiste kasutamine kasvab ja äärmuslikud ilmastikutingimused ikaldavad saaki, kui läänes tarbitakse aina rohkem liha ja lennureisid muutuvad odavamaks, muutub inimese mõju planeedile aina suuremaks. Booklessi järgmine küsimus kajas juba kuulajaskunna mõtteis: „Kas planeet Maa päästmiseks on juba liiga hilja?” Ja teine sama oluline küsimus: „Kas me peaksime proovima?”
Booklessi vastus oli ühemõtteline jah. Ta kirjeldas, kuidas mõned kristlased on keskkonnateemade suhtes ükskõiksed, öeldes midagi sellist nagu „hingede päästmine on olulisem kui hüljeste päästmine” või „muretse vaeste, mitte okassigade pärast”. On neid, kes väidavad, et see maailm ei ole meie kodu või et madalamad liigid ongi siin selleks, et inimesed neid kasutada saaksid. Bookless väitis, et sellised avaldused ei ole Piibliga kooskõlas. Viidates juutide ja kristlaste pühakirjale, ütles Bookless, et Maa kuulub Issandale, mitte inimestele. Juutide pühakirjas on korduvalt kirjas, et on oluline loodu eest hoolt kanda, nii et loodu saaks teeida Jumalat, tehes seda, milleks Jumal neid on loonud. Kui Jumala ja inimese vahel on suhe rikutud, kuid inimesed kinnitavad enda ülimuslikkust ja panevad enda vajadused esikohale, siis maad kirjeldatakse kui kannatava, ägavat, leinavat ja iiveldavat. Maa on vaimulik baromeeter ja vaimulikule ärkamisele järgneb keskkonnaäratus. Uues Testamendis kirjeldatakse Kristuse suhet kogu looduga Koloslastele 1: Kristus on loodu allikas, alalhoidja ja Lunastaja.
Nagu ikka, oli õhtu üks huvitavam osa küsimuste-vastuste voor. Arutleti loomise ja evolutsiooni teemal, individuaalse ja valitsuse vastutuse üle ja selle üle, mil määral saab üks inimene midagi muuta.
Loengu salvestust saab vaadata Newboldi kolledži Facebooki-lehel.
Sama seeria raames on loengut pidanud ka Mervi Kalmus.
In English