Inglastel on vanasõna: minu kodu on minu kindlus. Kindlus on miski, mis on mitte üksnes võimas, vaid ka kindel. Turvaline. Vastupidav. Kaitstud. Miski, kuhu halbade mõtetega inimesel pole asja ja pole isegi võimalust tungida. Miski, mille müürid peavad vastu rünnakule. Miski, mille sees kulgeb elu sealsete reeglite ja käitumistavade kohaselt.
Kas minu kodu on minu kindlus? Kas kristlase kodu üldse saab olla kindlus? Või peab see olema kõigile ja kõigele avatud?
Kummaline kogemus
Minu kodul pole ümber meetripaksuseid vastupidavaid müüre ega ees mitmekihilist metallist turvaust. On tavalised seinad ja tavaline uks. On aknad, kust paistab sisse nii päike kui ka sügistorm või lumetuisk. Ja uksest sisse saab astuda inimene, kes külla tulla soovib. Ja aastate jooksul on tulijaid olnud mitmesuguseid. On ka selline külaline olnud, kes pererahvale dikteerib, millises voodis ta öömajalisena magama nõustub ning mis kell ja mida hommikusöögiks peaks saama. See on kummaline kogemus. Ka minul tekkis tunne, et miski on valesti, kuid kuidas sa kristlasena siis ligimesega arvestamata jätad. Ta saigi soovitud voodi ja soovitud hommikueine.
See olukord tekitas aga ebalust. Kui ma seisan kindlalt vastu halbadele harjumustele, kurjadele ideedele, mis väljastpoolt minu koju tungida tahavad, kui ma valin, mida vaatan, loen, kuulan, siis kas pole mul õigust valida, kes minu kindlusesse sisse astub? Kui püüan oma lastest eemale hoida hukutavad harjumused, halva kõnepruugi, hoolimatu suhtumise, kuritegevuse, siis kas pole mul õigust ust kinni panna kurja jutu, laimu, vihakõnede või iseka suhtumisega kaaskristlase ees?
Kuna hiljem pole sarnast olukorda kohanud, oli ka mõte ripakile jäänud, kuni kuulsin sarnasest loost oma tuttava kodus. Küll hoopis teise inimesega ja teistmoodi dikteerimistega. Aga mõte ja tunne tulid tagasi.
Ning äkki tuli meelde 4. käsk Piiblist
Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on! (2Ms 20:8–10)
Ei sulane või teenija ega väravas olev võõras dikteeri mulle hingamispäeva kohta midagi, vaid mina vastutan, et minu kojas, minu kindluses kehtiksid need reeglid, mida mina olen valinud järgida. Olen peremees oma majas. Peremees oma kodus. Reeglite valija ja otsuste langetaja. Oma pere traditsioonide säilitaja. Oma pere kindlustunde looja. Oma pere kokkukuuluvuse kaitsja. Sain aru, et kristlase kohustus on oma majas vastutada ja külalise kohustus on neid majareegleid järgida. Enamgi veel – kui selle maja reeglid talle ei sobi, siis on ta vaba ära minema. Sest minu kodu on minu kindlus, kus nii mina kui minu pere peab end turvaliselt ja hästi tundma.
Õigupoolest on see ainus paik maailmas, kus me saame end turvaliselt ja hästi tunda. Eriti, kui oleme selle kindluse püsielanike sekka arvanud Jeesuse. See on ainus paik maailmas, kus saan luua keskkonna, mis meid koos hoiab ja toetab ja arendab. See on ainus koht, kus ma võin olla täiesti mina ise – aktsepteeritud ja armastatud tingimusteta. Ja kellelgi, mitte kellelgi ei ole ei mittekristlikku ega kristlikku õigust seda kõike ära võtta.
Kuidas toimis Jeesus külalisena?
Kust võtan ma julguse seda väita? Sellest, et isegi Jeesus ei püüdnud külla minnes kodusid ümber teha. Ta sõi koos patuste ja variseridega. Ta noomis nende eluviise ja valikuid mujal, kuid nende kodus ei korraldanud Ta kunagi nende kodukorda, tavasid, harjumusi, toiduvalikuid. Ta järgis seda lihtsat reeglit, et külalisel on au olla külaline ja kohustus pidada lugu kohalike tavadest. Et igaühel on õigus luua oma kodu koos selle turvalisekstegevate reeglitega. Jah, Ta juhtis tähelepanu mõtteviisidele, vastas küsimustele, jutustas lugusid ja suunas mõttekäiku, kuid kuskilt ei leia te seda, et Ta oleks kellegi kodust elukorraldust ümber tegema hakanud. Isegi Samaaria naise oma mitte.
Ainsaks kohaks Piiblis, kus Jeesus kodust korda ja asjaajamist puudutas, oli Maarja ja Marta kodus. Ja siiski sekkus ta alles Marta ägeda nõudmise peale. Enne seda ei öelnud Ta midagi – kes kuulab, see kuulab, ja kes toimetab, see toimetab. Igaühel oma kodus omad valikud. Ja kui Ta siis Martale vastas, oli Ta ikkagi pererahva suhtes lugupidav. Ta ei püüdnud mitte niivõrd Martat suunata, vaid nõutas pigem Maarjale valikuõigust.
Niisiis olen võtnud vastu otsuse: minu kodu on minu kindlus ja siin kehtivad meie pere reeglid. Ja mul on õigus neid müüre kaitsta ja selle kindluse eest seista. Enamgi veel – mul on lausa see kohustus. Ja mul lasub kohustus külla minnes lugu pidada pererahvast ja nende kodust, nende valikutest ja reeglitest. Isegi siis, kui ise teeksin või valiksin teisiti. Sest see on nende kindlus.
Olgu kodu teie kindlus!
In English