Artikkel kuulub adventkoguduse ajakirja Adventist Review seeriasse, mis käsitleb õigeksmõistmise teemat.
Taevane kohtumõistmine
„Kas olete kindel, et see on kõik?“ Politseinik vaatas üle laua mulle otsa, näidates samal ajal arvutiekraanile, mida ainult tema nägi. See oli minu USA kodakondsusintervjuu, kus peab aru andma igast juhtumist, mil inimene on oma elu jooksul jõustruktuuridega kokku puutunud, kaasa arvatud liiklustrahvidest. Vajaduse korral peab oma avaldusele selle tarvis lehti lisama. Kahjuks pidin mina seda lisalehe võimalust paluma.
Minu peas vasardas: mida täpselt politseinik sel ekraanil nägi? Kas ma olin unustanud millestki teada anda? Kas ta bluffis? Kui see asi nüüd ebaõnnestub, kas mul jääb siis kodakondsus saamata?
„Ma arvan, et jah,“ vastasin. „Aga kuna kõne all on palju aastaid, siis võib olla, et ma unustasin midagi.“
Ta naeratas ja võttis oma sõrme ekraanilt ära. „Olgu,“ sõnas ta ja lõpetas oma arvutitöö. Ta pani proovile minu aususe. Seejärel vajutas ta nuppu Saada ja tema pilk muutus uuesti teravaks. „Hmm,“ mõmises ta, „süsteemile see ei meeldi. Mida täpselt tähendab „hooletult ja tähelepanematult“?“
„See tähendab, et tegin 16-aastaselt autoga väikese avarii ja politseinikud pidid selle kohta midagi kirjutama, niisiis kirjutasid nad, et ma ei pööranud tähelepanu.“
Ta kortsutas kulmu ja vajutas paari klahvi. Minu vererõhk tõusis. Kas kõik kukub kokku nüüd, kui olen pärast kõiki neid aastaid siiamaani jõudnud?
„Hea uudis,“ ütles ta lõpuks. „See läks läbi. Anname teile vastuse meilitsi.“
Sõitsin koju teadmisega, et varsti saab minust Ameerika Ühendriikide kodanik.
Pole üldse meeldiv teadmine, et keegi hoiab kindlalt pilku kõigil sinu kuritegudel. Kui ma olin väike, ajas üks Jeesuse ütlus mulle hirmu nahka: „Ei ole midagi varjatut, mis ei tuleks ilmsiks, ega peidetut, mida ei saadaks teada. Seepärast kõik, mida te ütlete pimedas, saab kuuldavaks valges, ja mida te üksteisele kõrva sosistate kambrites, seda kuulutatakse katustelt.“ (Lk 12:2, 3) See on õudusunenägu, mis sarnaneb sellega, et su riided haihtuvad, kui oled avalikus kohas. Ma kujutan väga selgelt ette, kuidas inglid mu saladusi minu naabruskonnas kõva häälega välja hõikavad, kujutan ette seda häbi, kui inimesed saavad teada, missugune ma tegelikult olen. See inetu pilt, mille ma oma õpetajast joonistasin! Et see ilmuks kohalikus ajalehes. See mitte-eriti-koššer-lugu, mida ma mänguväljakul poistele rääkisin? Et seda räägitaks mikrofoni.
Ei, see pole tore, kui teised sinu tegemiste üle vaikselt järge peavad. Sellepärast on arusaadav, et „kartke Jumalat, … sest tema kohtumõistmise tund on tulnud“ (Ilm 14:7) võib inimestes tekitada külmavärinaid. Kuid kas hirm on see, mida Jumal soovib meis esile kutsuda?
Võib-olla mingil määral. Ma ei eita, et mõte sellest, et peaksime oma elu elama ilma Kristuseta, peaks panema meid hirmunult ringi vaatama. Mõnikord oleme nii hõivatud armastuse ja meeldimise õhkkonna loomisega, et soovime vältida igasugust ebamugavust. Kuid Jesaja ei eksi, kui ta kirjeldab rahutuid öid, mis olid tingitud magamisest liiga lühikeses voodis liiga väikese teki all (Js 28:20). Veendumus ei ole mugav ja näib, et Paulusel polnud midagi selle vastu, et häirida Feeliksi rahu mõttega kohtumõistmisest
(Ap 24:25).
Kuid Jumala kuningriigis ei ole veendumuse mõte luua lootusetust, vaid viia meid selle asemel lepituse poole. Sul ei ole vaja veendumusi, kui Jumal sind vihkab. Jumala headus on see, mis meid kahetsuseni juhib (Rm 2:4).
Taevas ei otsi tehnikaid, millega sind puuri kinni panna. Ristil makstud kõrge hind, mis tagab sulle kuningriigi, peaks näitama, et Jumal püüab sind sisse saada.
Võib-olla just sel põhjusel suudab Taavet kohtumõistmist kirjeldada rõõmu ja tänulikkusega: „Jeruusalemm, kes oled ehitatud nagu hästi kokkuliidetud linn, kuhu läksid üles suguharud, Issanda suguharud tunnistuseks Iisraelile tänama Issanda nime. Sest sinna on seatud aujärjed kohtumõistmiseks, aujärjed Taaveti kojale.“ (Ps 122:3–5)
Olen täheldanud viimase veerandsaja aasta avaliku evangelismi juures midagi huvipakkuvat. Inimestele meeldib uurimiskohus. Ma ei ole kuulnud sellele vastuväiteid, välja arvatud adventistidelt, kes leiavad selle teema olevat maitsetu. Ma olen sellele mõelnud: miks see nii on?
Miks kannavad nii paljud meie seast vaatamata Kristuse imelisele armastusele, mis joonistub välja meie ainuomases arusaamises suurest võitlusest, suuresti keskaegset euroopalikku arusaama kohtumõistmisest? Miks tajume kohtumõistmist viisil, nagu Michelangelo on seda kujutanud oma maalil „Viimne kohtupäev“? See maal on lähedalt vaadates rusuv, ent muutub seda ähvardavamaks, mida enam püüad selle eest põgeneda; Sixtuse kabeli teisest küljest vaadates jätab see irvitava koljuluu mulje.
Kus peaksime seisma, kui sooviksime näha seda, mida nägi Taavet?
Kui sa oled juba Kristuse juurde tulnud, kuid mõte kohtumõistmisest hirmutab sind siiski, siis on ehk aeg lugeda üle Taanieli aruanne ja küsida oluline küsimus: mille üle täpselt taevases kohtus arutletakse? Ole lahke, võta Piibel ja loe Taanieli 7. peatükki. Ma ootan.
Kas leidsid peatükist viiteid enda kohta? Ei. Muidugi ei tähenda see, et sinu üle ei mõistetaks kohut. Kõigi meie üle mõistetakse (vt Rm 2:3–5; 14:10; 2Kr 5:10). Kuid pane tähele, et Taaniel mainib vaid kaht isikut: Elatanut ja Inimesepoega. Kogu ülejäänud stseen on kollektiivne. On grupp ingleid, kes peavad järge suurte impeeriumide üle, mis on rajatud Jumala trooni trotsimiseks.
Ehk on asi minu patuses ja isekas kalduvuses, kui soovin mõelda, et kogu taevane kohus keerleb minu ümber. Arvuti on tööle pandud, ingel viitab ekraanile ja küsib: „Kas see on kõik? Kas sa oled tõesti kõik ära rääkinud?“ Kuid ei mind ega ka sind siin peatükis ei mainita. Ja nagu kogu ülejäänud Pühakirjas, on ka siin fookuses Kristus. Siin räägitakse Kristuse õigusest Tema pärandiosale: „Ja ma nägin öistes nägemustes, vaata, taeva pilvedega tuli keegi, kes oli Inimesepoja sarnane. Ja ta saabus Elatanu juurde ning viidi tema ette. Ja temale anti valitsus ja au ning kuningriik; ja kõik rahvad, suguvõsad ja keeled teenisid teda. Tema valitsus on igavene valitsus, mis ei lakka, ja tema kuningriik ei hukku.“ (Tn 7:13, 14)
Teisisõnu, kohtumõistmise peamine subjekt on Jeesus. Uskumatu: Jumal on iseennast kohtu alla seadnud.
Ehk oled tähele pannud, et kui Jeesus oma kogudusele järele tuleb, ei puuduta Tema jalad maad. Ta tõstab meid üles õhku endaga kohtuma. Antiikmaailmas sümboliseerisid jalad seda, mis kellelegi kuulus. Seepärast oli saatana vastus Jumalale Iiobi raamatus nii laetud tähendusega: „Maad mööda hulkumast ja rändamast.“ (Ii 1:7) Ta ei teata kogunenutele, et ta on ringi hulkunud; ta kuulutab langenud planeedi enda omaks.
Kui inglid raamatuid uurivad, jõuavad nad eksimatu järelduseni: Jeesus on väärt oma pärandit – teine Aadam, Jumal inimkehas on võtnud tagasi selle, mis õiguspäraselt Temale kuulub. Kõik maised kuningriigid pannakse Tema kuningriiki eelistades kõrvale: troon kuulub Kristusele.
Aga enne, kui otsus lõplikult välja kuulutatakse, võtab Ta meid endaga taevasesse kohtusaali, et veel raamatud üle vaadata (Ilm 20:4, 11, 12). Ka meie peame olema vabas tahtes veendunud, et Jeesus on oma trooni väärt. Alles siis puudutab Tema jalg Õlimäge (Sk 14:4).
Me ei saa loomulikult vältida fakti, et kui Jeesus tuleb, on õigete ja õelate saatus juba otsustatud (Ilm 22:11, 12). Kuid taevaraamatud ei ole avatud mitte sel põhjusel, et Jumal ei suudaks meenutada, kes kuningriiki kuulub. Need ei ole avatud ka seepärast, et Jumal sinu osas oma meelt muudaks. Need on seal inglite pärast – ja seejärel meie pärast –, et me mõistaksime, miks Jumal on langetanud just selliseid otsuseid, ning lepiksime igaveseks sellega, et Jumal on väärt.
Nad laulavad Moosese, Jumala sulase ja Talle laulu, öeldes: „Suured ja imelised on sinu teod, Issand Jumal, Kõigeväeline! Õiged ja tõelised on sinu teed, sa paganate kuningas! Kes ei peaks kartma sind, Issand, ning ülistama sinu nime? Sina üksi oled püha, kõik paganad tulevad ning kummardavad sinu ette, sest su õiged seadmised on saanud avalikuks.“ (Ilm 15:3, 4)
Kohtumõistmise suur küsimus ei ole mitte see, kas sina oled väärt. Selles saadi selgus juba kaua aega tagasi. Sa võid oma mentaalsest ängist lahti lasta, mõttest, kas sa oled sissepääsemiseks ikka piisavalt hea: inglid teavad väga hästi, et sa ei ole. See ei ole nende peamine uurimisküsimus. Kohtumõistmise keskmes on Jeesus ja Tema õigus rajada kuningriik, kuhu Ta kutsub sinu enda aujärge jagama (Ilm 3:21; 20:4).
Head uudised? Jeesus võidab. Kui sul on Jeesus, siis sa oled sees. Sa võid puhata teadmises, et sinu puhul on kohtunik ja kaitsja üks ja sama isik (Jh 5:22; 1Jh 2:1). Me võime kohtumõistmise päeval olla julged, mitte hirmunud (1Jh 4:17, 18).
Kui sul ei ole Jeesust, siis miks ometi oled sa selle uskumatu pakkumise endast ära lükanud?
Ehk mäletad lugu Boasest ja Rutist. See räägib väga jõukast maaomanikust, kes soovib abielluda oma unistuste tüdrukuga. Ja tüdruk soovib abielluda temaga: ta lebab juba tema jalgade juures, sooviga olla selle mehe oma (Rt 3:7, 8). (Igaks juhuks märgin ära, kui sul see kahe silma vahele jääb: Kristus on jõukas maaomanik ja Tema kogudus on unistuste tüdruk.) Pulmadel on aga üks takistus. Sellele maale ja tüdrukule on veel üks pretendent – eelmine omanik, kes on lähem ja kel on rohkem õigusi. „On ju nüüd küll tõsi, et ma olen su suguvõsa lunastaja,“ ütleb Boas, „aga on ka lunastaja, kes on ligem kui mina.“ (s 12)
See teine, veel lähem tegelane oleks hingevaenlane. Me ju ise andsime talle Eedeni aias selle maailma võtmed ja valisime Jumala aujärje asemel mässu. Me oleme loomu poolest seotud temaga, mitte Jeesuse-sarnasusega. Mida Boas ette võtab?
Ta ei lükka oma unistuste tüdrukut eemale. Ta läheb linnavärava juurde, kus toimetatakse kohtumõistmist, ja viib selle juhtumi vanemate arutada. „Jää siia, mu tütar,“ ütleb Noomi. „Kuni sa saad teada, kuidas asi õnnestub, sest see mees ei puhka enne, kui on täna asja toime saatnud!“ (s 18)
Kohtumõistmisel vahetab omanikku üks sandaal ja sellega on kinnitatud, et Boasel on õigus nii maale kui ka oma pruudile. See on parim võimalik otsus. Taevases kohtus võib peigmees viibida (Mt 25:5), kuid otsus on kohe kindlasti Tema kasuks … ja sinu kasuks. Küsimus ei ole selles, kas Jeesus on kohustatud sind võtma, vaid selles, kas ta saab või ei saa sind – ning tuleb välja, et saab.
„Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest alla tulevat, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja. Ja ma kuulsin valju häält troonilt hüüdvat: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks.“ (Ilm 21:2, 3)
Mina seisan koos Taavetiga. See on põhjus olla tänulik.
Shawn Boonstra on teleprogrammi Voice of Prophecy kõneleja.
In English