Mõnda aega elame koguduse juubelihõngulises meeleolus. Selleks on ka põhjust – 100 aastat on tugev ühe põlvkonna eluiga, kuigi tegelikult mahub sellesse aega mitu põlvkonda inimesi.
Heidame põgusa pilgu minevikku ja meenutame koguduse ajalugu:
Pärnu koguduse sünniaastaks loetakse 1908. aastat, kui noore evangelist Jaan Pahla töö tulemusena ristiti esimesed 16 inimest ja moodustati Pärnu adventistide kogudus. See oli aeg, kuskohal Eesti oli Venemaa kubermang ja valitsejaks oli vene tsaar. Kogudus oli nagu äsjasündinud laps, kes pidi alustama oma vaimulikku kasvu äratundmisega, et ta on sattunud siia maailma Kõigekõrgema Jumala tahtel ja ettenägevusel. Lühikese ajaga kasvas kogudus tugevaks organisatsiooniks, olles Piibli ja prohvetikuulutuse Vaimu toidul.
Paar aastat käidi koosolekuid pidamas mitmel pool eramajades. Nii ei saanud see aga edasi kesta – oli vaja täiesti oma koguduse ruume.
1911. aastal määrati Pärnusse tööle v. Ludvig Hallang, kelle juhtimisel ehitati Karja tn. 3 territooriumile majade kompleks. Tänavapoolse maja üheks osaks sai suur saal „kasvuhoone“ nime all – sümboolne nimi koguduse ruumile, kuskohal pidi noore koguduse liikmeskond kasvama. Sellest sai taimelava paljudele noortele, kes hiljem maailma misjonipõldudele laiali rändasid.
Taavet ütleb Laul 144, 12: „...et meie pojad oleksid noorepõlves nagu hästikasvatatud taimed, ja meie tütred nagu templi ehituses ilusasti voolitud nurgasambad...“
Hästi kasvatatud taimed pärinevad heast kasvuhoonest. See „kasvuhoone“ on vastu pidanud pea 100 aastat!
Peetrus, rääkides Jumala kogudusest, võrdleb tema liikmeid elavate kividega, kellest ehitatakse üles elav hoone ja kelle nurgakiviks on Jeesus Kristus.
„Laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu.“ 1. Pt 2, 5
Aastad läksid, jutlustajad vaheldusid, kogudus aga kasvas. Kümme aastat hiljem, pärast koguduse sündi, oli Pärnus tugev, teotahteline, misjonimeelne kogudus. Misjonitöö haardesse oli võetud linnalähedased piirkonnad nagu Sindi, Uulu, Audru, Kilksamaa, Jõõpre, Kihlepa, Koonga jt.
Tahaksin meenutada mõningaid selle „kasvuhoone“ „taimi“ ja „templi nurgasambaid“, kelle juured on pärit Pärnust.
Meenutaksin Ado Martini perekonda. Ado Martin oli kauaaegne Pärnu koguduse vanem. Tal oli tütar Ilse ja poeg Ado. Ilse abiellus Pärnu koguduse liikme Eduard Murruga, kes peale sõda kutsuti evangeeliumi tööliseks. Poeg Ado, perekonnanimega Mardi, lõpetas Riia Suschenhoti Misjoni Seminari, siirdus Tallinna elama ja oli aastaid Tallinna I koguduse vanm ja puhkpilliorkestri looja ja dirigent.
Pärnu koguduse „kasvuhoonest“ on pärit ka Mary Saks ja tema õde Sigrid. Nad mõlemad lõpetasid Riia Misjoni Seminari. Mary töötas aastaid Eesti Liidus sekretär-kassapidajana. Ta lahkus välismaale 1939. aastal ja oli misjonärina Aafrika kontinendil.
Karja tn. 3 väikses hoovimajas elas Suve abielupaar. Neil oli poeg Valent. Ta oli väiksest peale koguduse kasvandik ja alustas varakult oma vaimulikku tegevust nii Pärnu koguduses, kui hiljem ka Eesti Liidus. Ka tema lõpetas Riia Misjoni Seminari, seejärel oli ta Eesti Liidu sisemisjoni- ja noorsoo osakonna juht. 1939. aastal lahkus ta Eestist Saksamaale, hiljem USA-sse, töötas misjonärina Lõuna-Ameerikas ja mitmel pool maailmas ning hiljem ka Generaalkonverentsi juures. Kuna ta abikaasa oli sakslanna, võttis ta perekonnanimeks Schön.
Ka Tallinna koguduse liikme Ester Tamme juured on pärit Pärnu „kasvuhoonest“. Meenutades minevikku ütleb ta ise, et oli nooruses Pärnu koguduses organist ja kirjatoimetaja.
Pärnu koguduses, nagu teisteski Eesti kogudustes on olnud pöördelisi aegu ja suurim muudatuste aeg oli siis, kui Euroopas möllas suur sõda. See oli ae, kuskohal paljud võimekad koguduse töölised Eestist lahkusid nagu Eduard Nei, Eduard Mägi, Richard Vinglas. Nad ei olnud küll otseselt Pärnuga seotud, kuid olid Eesti Liidu töö juhid.
1944. aastal 11.-14. juunini toimus Pärnus SPA Eesti Liidu XXV peakonverents. Veel polnud teada, et mõne kuu pärast saabuvad Eestisse vene takid ja need vastvalitud Liidu juhid lahkuvad juba sue lõpul igavesti Eestist. Ma mäletan seda konverentsi. Olin siis kuue aastane. Istusin koos vanemtega suures päikeseküllases kaunis teatrimajas, mis mõni kuu hiljem varemetes põles.
Sõda pillutas laiali paljusid koguduse liikmeid, lahutas perekondi, hävitas tules kodusid, aga kogudus kui tervik jäi püsima. Kadunute ja äraminejate asemele tulid teised, kes koguduse tööd edasi viisid. Riigikord muutus. Mitmed maal elanud koguduse liikmed kolisid linna, sest kolhoosikord ei meeldinud neile. Põgenikud Narvast leidsid uue kodu Pärnus.
Pärast sõda oli palju asju teisiti. Võõras võim pani maksma oma seadused. Koguduse töö seati rangetesse raamidesse. Töö lastega oli keelatud. Lapsi ei tohtinud isegi kirikusse tuua. Ometi olid lapsed alati vanematega kaasas hoolimata sellest, et linnavõim saatis oma nuhid neid üle lugema. Aga kõigest hoolimata salaja ja vaikselt said lapsed piibliõpetust.
Sellel pikal pimedal ajal valvas Jumal oma koguduse suurte ja väikeste üle nii Pärnus kui mistahes Eestimaa linnas. Kõik läks nii nagu Jumal juhtis.
Meenutagem ka jutlustajaid, kes Pärnu koguduses on töötanud. Koguduse vaimuliku sünni juures oli juba nimetatud Jaan Pahla ja seejärel Ludvig Hallang kahel tööperioodil. August Aug – väga lühikest aega. Jaan Daniel oli Pärnus kahel tööperioodi. Pärnusse jäid elama ka tema täiskasvanud lapsed: Endel, Melvin ja Asta. Elmet Saarnik oli jutlustajaks 1952.-1055. aastani; Viktor Kärmas töötas Pärnus tervelt 14 aastat. Pärnu kui linn meeldis talle elamiseks väga. Ta täskasvanud lapsed jäid siia elama. Voldemar Viirsalu tööperiood kestis 5 aastat. Jaan Laul oli jutlustajaks 3 aastat, Mati Ploompuu 7 aastat ja teist korda aastast 1998. Rein Käsk töötas 2 aastat, Heino Lukk 5 aastat, Roland Lõhmus 6 aastat. Jäädavalt lahkunud on neist Pahla, Hallang, Saarnik, Kärmas ja Viirsalu.
Pärnu kogudus on olnud taimelavaks ka itmetele jutlustajatele nagu Eduard Murd, Ülo Madissalu, Endel Daniel, Heiki Silvet, Valdek ja Roland Lõhmus.
Need on ainult mõned põgusad mälestuskillud 100-aastase Pärnu koguduse minevikust. Tänane Pärnu kogudus on hoopis teistsugune. Põlvkondade erinevused on märgatavad. On ju teistsugune aeg ja uued võimalused.
Kõiki neid, kes kunagi olid noored, said vanaks ja läksid, ei suuda üles lugeda. Nad andsid oma panuse evangeeliumi töös, kasvatasid oma lapsi, kellest said jälle „vaimuliku templi nurgasambad“, levitasid vaimulikku kirjandust – salaja ka nõukogude võimu ajal – ja töötasid koguduse hüvanguks nii heal kui ka halval ajal. Nad puhkavad nüüd haudades inglite kaitse all. Jumalal on kindel ja täpne „nimekiri“ neist „elava templi kividest“ ja Ta tunneb nende matusepaiku ja hauakünkaid. Meelespea lilled nende haudadel tuletavad meelde nende elatud aastaid. E. White kirjutab: „Selle võiduka hetkeni, mil viimne pasun hüüab ja tohutu hulk saab igavese võidu, kaitstakse ja valvatakse igat surmaunes olevat püha, nagu väätuslikku kalliskivi, keda Jumal nimepidi tunneb.“ SD 359
Taavet ütleb: „Kallis on Jehoova meelest tema vagade surm.“ Laul 116, 15
Meil kõigil on oma tuleviku visioon – see on elavate ja surnute kohtumine Kristuse tulekul. Meie leinapäevad lõpevad. Prohvet Jesaja ütleb: „Sest Jehoova on sulle igaveseks valguseks ja su leinapäevad lõpevad.“ Jes 60, 20
Rõõmustagem, et elavate ja surnute kohtumispäev läheneb kiiresti; Jeesus ja taeva inglid tervitavad peagi lunastatud maa elanikke!
Seniks soovin usku, loodust ja armastust!
In English