Hiroshima! Plahvatuse epitsenter! Seisin selle paigas, mille kohal õhati maailma esimene tuumapomm. Selle tagajärjed olid koletud, selle mõju hirmuäratav. Maailm ei olnud pärast seda päeva enam endine.
- Epitsenter on koht, kus asjad sünnivad.
- Epitsenter on koht, kus toimuvad muutused.
- Epitsenter on koht, kus maailma ajaloole antakse uus kurss.
Epitsenter ja haridus
Kristuse ja saatana vahelise sõja epitsentriks on võitlus järgmise põlvkonna noorte südame ja meele pärast. Haridus ei ole midagi sellist, mis toimuks kusagil inimajaloo ääremail laste ja noorte kasuks. Ei! Haridus seisab tulevikutee keskpunktis. Tänaste noorte harimine kujundab maailma homset päeva.
Hitler mõistis hariduse strateegilist tähtusust. Selle tulemuseks oli tema varajane püüe saavutada kontrolli koolisüsteemi üle, sest ta nägi selles järgmise põlvkonna kujundamise keskust, millel pidi olema keskne roll tema maailmavalitsusplaanides, natsistlikus millenniumis. Hitler ei püüdnud haridust vaid koolide kaudu kontrollida, ta tegi seda ka meedia ja Hitlerjugendi kaudu. Ta kasutas iga viimast kui võimalust, et kontrollida ja vormida noorte inimeste meelt, sest ta teadis, et nende meelest ja südamest sõltub tema edu tulevik. Lühidalt öeldes mõistis Adolf Hitler seda olulist põhimõtet, et haridus asub maailmavallutuse tohutu võitluse epitsentris. Haridus ei olnud Hitleri jaoks vaid „evangelistlik” meetod noorte meele ja südame võitmiseks, vaid ühtlasi tööriist natsionaalsotsialistliku liikumise tulevaste juhtide ettevalmistamiseks. Ja Hitler ei olnud ainus, kes seda tõde mõistis. Sadu kilomeetreid ida pool käisid Jossif Stalin ja kommunistlik partei sama rada.
Nii Hitleri kui ka Stalini jaoks oli haridus nende missiooni täideviimise keskseks tööriistaks. Sellele viidates ütleb sekulaarne haridusteadlane George S. Counts, et „hariduspoliitika kujundamine tähendab kontrolli teeraja üle, mis viib olevikust tulevikku. /.../ Kõigi sajandite jooksul alates ajast, mil haridusasutused alguse said, on nii kuningad, keisrid, paavstid, mässajad, reformaatorid kui ka prohvetid mõistnud kooli strateegilist positsiooni. Nii näemegi alati keerukates ühiskondades vastanduvate jõudude võitlust kooli pärast. Iga grupp või sekt püüab enda ja ka teiste lastele edasi anda seda kultuuri, mis on tema jaoks väärtuslik, ja iga priviligeeritud klass püüab oma eristaatust ühiskonnas säilitada hariduse abil.”
Samamoodi toob Counts välja tõsiasja, et revolutsioonide läbikukkumise põhjuseks on olnud suutmatus muuta haridust revolutsioonilise idee edasikandjaks. Revolutsionääride salgake jääbki vaid väikeseks idealistide rühmaks, kui nad ei suuda järgmise põlvkonna lapsi veenda oma revolutsioonilisi ideid edasi kandma.
Jeesuski mõistis selle tõe olulisust. Üks Tema keskseid nimetusi oli didaskalos, mis tähendab õpetajat või isandat. Tema missiooni põhiliseks eesmärgiks oli 12 jüngri väljaõpetamine, sest Ta teadis, et ilma koolitatud juhtideta ei suuda Tema missioon tulevikku mõjutada. Ja üheks Tema viimaseks korralduseks oli see, et Tema jüngrid peavad Tema sõnumi kogu maailma laiali kandma. Seda korraldust peaksime kutsuma suureks hariduslikuks misjonikäsuks, sest selle korralduse keskmes oli käsk õpetada kõike seda, mida Tema oli õpetanud.
Martin Luther mõistis samuti hariduse keskset rolli. Reformatsiooni südames oli õpetus õigeksmõistmisest usu kaudu, nii nagu Piibel seda õpetab. Aga inimesed ei saanud seda üliolulist tõde mõista, kui neil ei olnud Piibel oma emakeeles kättesaadav. Nii võttis Luther kätte ja tõlkis mõlemad Testamendid saksa keelde. Aga seegi ei olnud piisav, kui inimesed ei osanud lugeda. Ja just see tõdemus viis lõpuks üldise hariduse väljakujunemiseni. 2017. aastal, 95 teesi 500. sünnipäeval, on meil tarvis meeles pidada, et protestantliku reformatsiooni alusepanija oli ennekõike haridustegelane. Ta mõistis, et selleks, et reformatsiooni tõed võiksid õilmitseda, pidid liikumise juhid haridusse investeerima, eriti kahes vallas: 1) tuleviku juhtide väljaõpetamine, 2) üldise rahvastiku harimine Piibli põhimõtete vallas.
Puritaanid, kes asusid elama Põhja-Ameerika metsikusse loodusesse 1620ndatel ja 1630ndatel, taipasid sedasama. Selle tulemusena asutati 1636. aastal Harvard, et välja koolitada tulevasi juhte, ning 1642. ja 1647. aastal võeti vastu regulatsioon, mis sätestas kohustusliku alg- ja põhikoolihariduse, et lapsed õpiksid puritaanlikke väärtusi.
Samasugused ideed mängisid rolli üldhariduse väljakujunemisel Ameerika Ühendriikide alguspäevil. Sama võib öelda roomakatoliikliku hariduse kohta. Iga liikumine vajab koolitatud juhte, kes mõistavad liikumise põhimõtteid, ja samas üldist rahvast, kes elab nende põhimõtetega kooskõlas.
Ka praeguses maailmas on võitlus noorte meele ja südame pärast üheks kõige põletavamaks küsimuseks. Viimase poole sajandi jooksul on Ameerika Ühendriike raputanud mitu „kultuurisõda”, kus võitluse keskmes on küsimus, mida peaks noortele koolis õpetama. Ilmselge tõde on, et neil, kes kontrollivad haridust, on võim tulevikku kujundada.
Ellen White’il ei olnud selles vallas mingeid kahtlusi. „Paljusid on juhitud tõsistesse ja isegi hävitavatesse eksitustesse hariduse tõelise olemuse ja eesmärgi vääriti mõistmise pärast,” kirjutab ta. Teises kohas ütleb White: „Mulle on väga tugevalt märku antud vajadusest rajada kristlikke koole. Tänapäeva koolides õpetatakse paljusid asju, mis on pigem komistuskiviks kui õnnistuseks. Me vajame koole, kus Jumala Sõna oleks hariduse aluseks. Saatan on Jumala suur vastane ja tema pidev püüd on juhtida hingi eemale liidust Taevakuningaga. Tema eesmärgiks on inimeste meeli nii treenida, et mehed ja naised kasutaksid oma mõju moraalse ärataganemise ja eksituse poolel, selle asemel et anda oma talendid Jumala kasutusse. Ta saavutab oma eesmärgi, kui rikkudes haridust suudab ta õpetajad ja vanemad enda poole meelitada, sest vale haridus on tihtipeale esimene asi, mis meele rikutuse teele juhib.”
Mõned ei mõista seda
Mõte hariduse kesksest rollist võitluses südame ja meele pärast tundub väga selge. Kristus mõistis seda, samuti Hitler, Stalin, Luther, puritaanid, Ellen White, Ameerika demokraatia rajajad ja roomakatoliiklased. Samas ei ole mõned seitsmenda päeva adventistid suutnud mõista üht poliitlise ja religioosse ajaloo kõige elementaarsemat tõsiasja: seda, et haridus on suure võitluse epitsentris.
Näiteks on mõned pastorid ja isegi administratsiooni esindajad väitnud, et adventharidus „varastab raha evangelismi tagant”. Üks murelik koguduseliige kirjutas, et „minu koguduse pastor on otsustanud, et kristlik haridus on tähtsusetu ega võida hingi, nii et kohalik adventkool tuleks kinni panna, et see ei kulutaks enam seda raha, mida võiks kasutada evangeeliumitööks ja hingede võitmiseks. Ta on isegi pidanud jutluse viljade mittekandmise hädast, mis on küll suurepärane jutluse teema, aga kogu tema jutluse mõte seisnes selles, et kuna meie kool ei kanna nähtavaid vilju, tuleks see sulgeda.” Sellest vaatepunktist vaadates tahaksin teada, kuidas hindaks see pastor Jeesuse teenistustööd, kes töötas oma jüngritega kolm aastat ning läks siis ristile, ilma et ükski neist oleks tõeliselt pöördunud. Kuid Uus Testament räägib meile, et lõpuks said nad kõigest aru ning neist said vägevad evangelistid. Jeesus oli külvanud seemneid, mis viisid aja jooksul rikkaliku lõikuseni. See ongi see, mida haridustöötajad teevad.
Ja ometi on see üks meie koguduse ajaloo kurbadest faktidest, et kogudus ei tahtnud kuidagi kristlikku haridust toetada. Läks peaaegu 20 aastat, enne kui meie kogudus pani aluse esimesele edukale koolile. Sellest 1872. aastal loodud koolist sai 1874. aastal Battle Creeki kolledž, samal aastal saatis adventkogudus välja oma esimese ametliku välismisjonäri.
See, et koguduse esimese kolledži sünd ja esimene misjonäri lähetus toimusid samal aastal, ei olnud mingi juhus. Adventkoguduse juhtkond oli mõistnud, et neil lasus kohustus kuulutada kolmeinglikuulutust kogu maailmas. Ja kui see tõesti nii oli, siis oli hädasti tarvis haridussüsteemi, mis valmistaks ette pastoreid, keeletoimetajaid, tõlkijaid ja teisi kõrge kvalifikatsiooniga inimesi, kes suudaksid töötada mitte vaid inglise keeles, vaid ka teistes keeltes.
See oli missioon, mis viis seitsmenda päeva adventkoguduse sünnini. Ja adventhariduse südames seisab samuti oma missiooni teadlik mõistmine.
Seda tõde rõhutab ka hilisem adventhariduse ajalugu. Kolledži rajamine oli iseenesest hea, kuid see täitis vaid poole hariduskorraldusest. Teine pool tähendas alghariduse rajamist, mis juhiks noorte meelt ja südant nende kõige varasematel ja vastuvõtlikematel aastatel. Kuid selleni jõuti alles 1890ndail, 50 aastat pärast milleriitide pettumust.
See kümnend on iseenesest väga huvitav, sest just 1890ndail sai adventismist tõeliselt ülemaailmne liikumine. 1890. aastal oli kogudusel vaid 8 välismisjonijaama ja käputäis misjonäre, kuid 1900. aastaks oli misjonipiirkondade arv kasvanud 42ni ja misjonäride arv 500ni. Kuid isegi see oli vaid algus. 1930. aastal toetas kirik 8479 misjonäri, kes töötasid väljaspool Põhja-Ameerikat 270 misjonipiirkonnas.
1890. aastad olid pöördepunktiks ka adventhariduse jaoks. 1890. aasta algas olukorraga, kus adventkogudusel oli 16 kooli, kümnend lõpetati aga 246 kooliga. Ja samamoodi nagu misjonitöös, jätkus kasv siingi. Aastaks 1910 oli kogudusel üle 600 kooli, 1930ndaiks oli see arv kasvanud 200ni.
Jällegi näeme, et misjonitöö edasiminek ja haridus käivad käsikäes. Ideaalis teevad haridus ja misjon koostööd kahes vallas.
Esiteks, kui kogudus jõudis uute piirkondadeni, mõisteti vajadust juhtide koolitamise järele. Nii hakatigi 1890ndail aastail rajama koolituskeskusi ja kolledžeid maailma kaugeimatesse piirkondadesse.
Teiseks suureks muutuseks sellel kümnendil oli üleilmse algharidussüsteemi loomine Ellen White’i õhutusel, kes kirjutas, et igasse paika, kus on vähemalt kuus adventperekonna last, tuleks kool rajada. Algkoolisüsteem toimis koguduse misjonitöö haruna, et võita südameid ja kujundada meeli laste kõige vastuvõtlikumatel aastatel.
Shane Anderson rõhutab hariduse tähtsust, kui ta kirjutab, et „minu kogemuses on adventharidus üks kõige viljakamaid viise, kuidas valmistada noori inimesi Kristuse teiseks tulekuks. /.../ Ma usun, et meie koolid – kui nad toimivad õigesti – on edukamad kui mis tahes teine evangelistlik meetod, olgu selleks kas Ilmutusraamatu seminar, koguduste rajamine, vajadustele orienteeritud evangelism või kaasaegsed jumalateenistused. Ühtlasi usun, et adventharidus on olnud võtmetähtsusega meie ainulaadse adventmissiooni rõhutamisel. See on olnud selleks vahendiks, mis on kujundanud meie väärtusi, aidanud abikaasat leida, ehitanud üles adventistlikke peresid. Lisaks on adventharidus meile andnud üleriigilise ja isegi üleilmse ühenduse ja kogukonnatunde.”
Kõige olulisemateks sõnadeks Andersoni tsitaadis on „kui nad toimivad õigesti”. Mis see on, mida seitsmenda päeva adventkoguduse koolid peaksid pühendunud kristlike õpetajate kaudu õpetama?
Adventhariduse põhimõtted
See küsimus toob meid adventhariduse kolme põhieesmärgi juurde. Esimeseks eesmärgiks on valmistada noori ette edukalt toime saama praeguses maailmas. Kõrgetele standarditele vastav haridus ja edu siinses maailmas on adventhariduse üheks tunnusjooneks. Aga kui see on kõik, mida saavutatakse, ollakse ometi läbi kukkunud. Sest lõppeks toimivad samadel põhimõtetel ka riiklikud koolid. Ja tihtipeale saavutavad nad selles vallas silmapaistvaid tulemusi.
See mõte toob meid teise adventhariduse suure eesmärgi juurde, millele Ellen White vihjab oma raamatu „Kasvatus” avapeatükis. „Tõeline haridus tähendab midagi enamat kui vaid teatud ainete läbimist. See tähendab rohkemat kui ettevalmistust selleks eluks. See hõlmab tervet inimese olemust ja tervet inimesele mõeldud elupikkust.” Ehk teisisõnu, adventharidus on selle maailma jaoks. Aga see on enamat. See on ka igaviku jaoks.
See eesmärk on väga selgelt fookuses „Kasvatuse” esimeses ja seejärel neljandas peatükis, kus Ellen White nimetab seda korduvalt „lunastuse tööks”. „Aidata õpilastel seda mõista ja panna alus suhtele Kristusega – see peaks olema õpetaja esmane eesmärk ja pidev püüdlus.”
Nende tugevate väljaütlemistega esitleb Ellen White haridust kui evangelismi. Niiviisi asetab ta hariduse suure võitluse keskmesse ja vaatleb õpetajaid kui Jumala läkitatuid või vaimulikke võitluses järgmise generatsiooni südame, meele ja hinge eest. Adventharidus ei ole koguduse missiooni äärealal, vaid on üks selle kõige olulisemaid elemente.
Kuid adventharidusel on ka kolmas aspekt – doktrinaalne pakett, eriti koguduse arusaam apokalüptikast ja selle tähendusest lähtuvalt koguduse missioonist ja Jeesuse teisest tulekust.
Adventismi ainulaadne ülesanne on kuulutada kogu maailmale Jumala lõpuaja sõnumit, mille leiame Ilmutusraamatu 14:6–12. Selle mõistmine on juhtinud terveid adventnoorte põlvkondi andma oma elu kaugete misjonipõldude heaks ja innustanud vanemaid liikmeid ohverdama mitte vaid füüsilist lähedust oma lastega, vaid andma ka oma finantsilised vahendid prohvetliku ülesande täitmiseks. Ühtlasi on pannud see hariduse kogudusetöö keskmesse.
Lõpetuseks tuleb mainida, et adventkoolid on ainulaadsed institutsioonid, mis täidavad erilist ülesannet Kristuse ja saatana vahelises lõpuaja konfliktis. Nad mitte ainult ei valmista õpilasi ette selleks maailmaks, naid mitte ainult ei tutvusta noortele Jeesust kui Issandat ja Päästjat, vaid nad inspireerivad järgmist põlvkonda Jumala lõpuaja apokalüptilise visiooniga, mis paneb nad oma elu sellele visioonile pühendama ja oma Issanda adventi ootama.
George R. Knight on Andrewsi ülikooli emeriitprofessor filosoofia ja koguduse ajaloo erialal.
Artikkel on tõlgitud 2017. aasta Ministry ajakirja juunikuu numbrist, mis oli pühendatud adventkoguduse haridusele.
In English