Ma ei olnud lapsena eriti suhtlev ega seltskondlik. Ma kasutasin raamatuid, et need kaitseksid mind kilbina uudishimulike lähenemis-katsete eest, ma kartsin vestluse pealesurutud pinget. Selle tagajärjel on minu nooruseelse aja kõige elevam mälestus sellest, kui ühel päeval helistas mulle minu klassikaaslane, kes oli vastassoost. Ma vahtisin uskumatul pilgul oma ema, kui ta ütles, kes helistab, ja ulatas mulle telefoni. Silmad pärani ja kuiva kurguga panin telefoni kõrva äärde. “Jah?” söandasin lõpuks küsida. Mõne hetke kestis piinlik vaikus. Kas ma olin tõsiseks suhteks liiga noor? Kirjutab Stefanie Johnson ajakirjast Adventist Review.
Lõpuks vastas pelglik hääl: “Mis leheküljelt homseks emakeelt pidi õppima?” Olin kergendatud, et küsimus oli nii lihtne, ja vastasin kiiresti ning lõpetasin selle vestluse. Panin telefoni hargile, olles kurnatud oma võidust.
Nagu ma juba varases nooruses teada sain, on mul väga raske vestlust alustada, kuid ideede vahetamine ei ole mitte ainult inimsoo rikkamate kogemuste saamise võimalus, vaid, veelgi enam, kõige toredam osa religioosse elu juures. Hingamispäevakool ei ole kindlasti ainus kõnekoht, kus jagada vaimulikke ja teoloogilisi mõtteid, kuid see on ehk kõige kergemini kättesaadav. Hingamispäevakool on mõeldud arendama vestlust meie uskumuste ja vastutuse teemal Kristuse järgijatena.
Kahjuks arvasin noorena liiga sageli, et kergem on taganeda oma lapsepõlve üksindusse ja vestluse osa maha magada, libistades ennast kirikupinki kella 11ks, kui algas jutluseosa. Ma pidasin hingamispäevakooli üha enam vabatahtlikuks ja lõpuks – ebavajalikuks, kuid jumalateenistuse osa nõudis kindlat osalemist.
Kui ma aja möödudes uurisin lähemalt Jeesuse elu siin maa peal, avastasin, et Tema teenistuse kese oli avardada ja süvendada arutelu Jumala iseloomu üle. Inkarnatsioon tegi võimalikuks selle, et Jumal sai inimestega koos sel teemal vestelda, näost näkkku.
Kristus pidas väga oluliseks dialoogi, mis kätkes endas ka kaasaegseid sotsiaalseid ja vaimulikke mõtteid. Tema elu läbis punase joonena vitaalne vestlus. 12-aastane Jeesus alustas oma avalikku teenistust, kaasates vestlusesse tummaks löödud variserid, kui ta küsis neilt küsimusi, mida ei osatud oodatagi. Ja kui ülestõusnud Kristus tuli veel viimast korda oma jüngrite juurde, ei soovinud Ta teenistust pidada, vaid nad vestlesid rannaliival, süües leiba ja kala.
Kas see oli naine kaevul, Maarja Magdaleena, rikas maavalitseja, Nikodeemus – Kristuse teenistus keerles mõtestatud vestluse ümber. Ta riskis viha ja kohalike juhtide halvakspanuga, kui rääkis isegi nendega, kel sellel ajal ja selles kohas ei olnud mingit sõnaõigust. Kristus isegi eelistas radikaalset vestlust nendega, kes olid väljaspool sotsiaalse vastuvõetavuse piire, mis osaliselt põhjustas ka Tema lõpliku arreteerimise ja hukkamise.
Just siis, kui hakkasin Kristust pidama revolutsiooniliseks vestluse-algatajaks, hakkasin aru saama hingamispäevakooli tähtsusest. Ajaloo suurima vestlusearendaja järglastena on meie vastutus olla aktiivsed meie põlvkonna arutelude süvendamisel ja arendamisel. Hingamispäevakool on kõige kättesaadavam ja olulisem foorum, millest me noorte adventistidena osa saame võtta.
Võtmesõna on vestlus
Ma olen saanud kogeda hingamispäevakooli nii pingist kui puldist, nii osavõtja kui juhina. Lihtsalt kohalviibijana muutusin letargiliseks ja mind ei huvitanud need teemad, läksin sinna mõnikord vaid kohusetundest. Aga kui ma hakkasin osa võtma hingamispäevakooli juhtimise tööst, siis sundis see mind rohkem mõtlema, miks Kristus vestlust nii oluliseks pidas. Ma avastasin, et vestlus on kogukondade ja suhete peamisi alusmüüre. See on ka võimas õppimisvahend, sest need mõtted, millest me räägime, jäävad kõige paremini meelde. Ja mis kõige olulisem, dialoog soodustab kasvamist. Teistega diskuteerimine läheb pinnapealsest sügavamale ja paneb proovile meie mõtteid viisil, mis välistab paigalseisu ja aitab meil nii mõtteis kui tegudes edasi liikuda.
Ma külastasin hiljuti kunstnike Henri Matisse´ ja Pablo Picasso näitust. Need kaks meest kohtusid 20. sajandi alguses ja kogu nende elu jooksul mõjutasid nad teineteise tööd väga suurel määral, lükates teist uute eesmärkide, uuenduste ja loomise poole. Näituse teatmikus on kirjas, et “tööd on esitletud aegade jooksul toimunud vestluse vormis”. Nende kuulsate ja tuntud kunstnike töödes on selgelt näha ideede vahetust.
Nii nagu Matisse´ ja Picasso puhul, aitab rühmaarutelu rikastada individuaalset kogemust ja mõttetööd. Ei ole ime, et Kristus tähtsustas sedavõrd mõtestatud vestlust. Piiblis on kirjas: “Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel” (Mt 18:20). Kristus on meid kutsunud järgima oma eeskuju dialoogi väärtustamisel.
Hingamispäevakool on seega kristliku religioosse kogemuse eluline osa.
Juhtimine
Viimase paari aasta jooksul on mul olnud eesõigus juhatada erinevaid hingamispäevakoole. Kõige meeldejäävam on üks hiline kogemus. Ma veetsin eelmise akadeemilise aasta kaks viimast veerandit tudeng-misjonärina Itaalia Teoloogilises Seminaris, adventkoguduse kolledzhis Florence´is Itaalias. Üks minu vastutustest oli juhatada ingliskeelsete üliõpilaste hingamispäevakooli. See rühm võttus arutelusid väga tõsiselt ja sageli venisid need enam kui kolme tunni pikkuseks. Organiseeritud piibliõpingud pudenesid kaasa ka nädala sisse, kui tudengid kogunesid üksteise tubadesse, et koos lugeda ja küsimuste üle aru pidada.
Hingamis-päevakooli edu tulenes sellest, et iga liige tegi teadliku valiku väärtustada mõtestatud dialoogi. Praktilisel tasandil tähendas see, et aruteluteemasid valiti hoolikalt ja keskenduti ühele spetsiifilisele teemale. Siiski ei olnud selle teema raames ükski küsimus vastunäidustatud ja iga arvamust võeti tõsiselt. Inimesed olid valmis riskima oma isiklike arvamuste kaotamisega, et rohkem juurde õppida ja kasvada; ja vestluse käigus ei lubatud domineerida mitte kellelgi üksikul.
Kui me võtame Pühakirja väljakutseid tõsiselt ja teeme dialoogi väärtustamisest ning sellesse panustamisest oma missiooni, järgneb sellele märgatav kasvamine ja võib sündida põnev kogukond. Mul on lihtne soovitada ilmselget: et me mitte ainult ei võtaks osa, vaid võtaksime endale ka juhatamise töö hingamis-päevakoolis. Mind huvitab mõtestatud vestluse väärtustamine ja selle põhjapanev olemus, sest ilma selle peamise veendumuseta muutume kergesti ainult istujateks ja meil hakkab igav. Kuna Kristus on meie eeskuju, on väga oluline, et meie, adventistid, investeeriksime isiklikult sellesse, et hingamispäevakool oleks jätkuvalt väljakutsuv ja rikastav.
In English