Miks nii paljud sellest aru ei saanud? Kas meie tänapäeval mõistame? Arizona Ülikooli poliitikateaduste abiprofessor Michelle L. Chin viib meid ajas tagasi variseride, saduseride, Pilaatuse ja tavalise kõrvalseisja maailma ning küsib, kas sina samastud kellegagi nendest. Artikkel on tõlgitud ajakirjast Adventist Review.
Jaluta katedraalis, kirikus, juveelipoes, kaasaegses kunstimuuseumis, rokk-kontserdil, surnuaias – see ei jää kuskil märkamatuks. Mõnikord kullast, teinekord hõbedast ja mõned hoopis puust. Vimplina, peene kujuna, joonistusena, tätoveeringutena. Need on igal pool: krutsifiksid, ristid.
Kuid sümbolid on vaid siis väärtuslikud, kui need mingit tähendust kannavad, nagu jutud ja metafooridki. Mida tähendab rist sinu jaoks? Mida tähendas see variseridele, saduseridele, poliitilistele juhtidele, seadusandjatele, kurjategijatele, kes Ta risti lõid, tavalistele kodanikele? Paljud nimetatutest mängisid selles märkimisväärses sündmuses pöördelist rolli, kuid nad olid liiga pimedad seda ise nägemaks. Kuidas võisid nad ignoreerida Kristuse tunnistust Tema Messiaks olemisest? Kuidas nad selle maha magasid?
Neile küsimustele vastust otsides aitab see, kui mõistame veidi juute ja nende suhteid roomlastega just sel ajaloohetkel.
Kuidas religioossed juhid sellest aru ei saanud
On paasapüha, AD 31, roomlased on okupandid juutide kodumaal. Rooma imperaator määrab ametisse erinevate regioonide kuningad ja annab käske (eriti maksuasjades) prokuraatoritele (kohalikele valitsejatele) nagu Pilaatus. Siiski, Pilaatuse ja tema alamate suhe on pingeline. Nad kaebavad alatasa Roomale tema tegude pärast, nagu näiteks rooma jumalate kujude viimine templisse ja templimaksude kasutamine purskkaevude ehitamiseks.1
Roomlased jagasid võimu usulise nõukoguga, Sanhedriniga, lootes, et koostöö hõlbustab ilmalik-poliitiliste probleemide lahendamist. Sanhedrin sõltub roomlastest, kui tahab jõustada religioosseid seadusi. Selle sümbioosi üks tagajärgi on see, et juudi kõrgemad preestrid määratakse roomlaste reeglite järgi. Sanhedrini omakorda valitsevad variserid ja saduserid. Variserid on õpetlased ja õpetajad, kes viivad nõukogu otsuseid ellu. Nende teadmised Pühakirjast ja religioossetest seadustest tähendavad, et nad on justkui laulatatud teatud mõtteparadigmadega. Nende teadmised ja kogemus on viinud nad kahtlusteni (või uskmatuseni) selle suhtes, kuidas prohvetlus täitub ja Jeesus ei sobitu sellesse pilti, kuidas nad Messiat ootasid. Jeesus keeldub neile tunnustähti andmast (Mrk 8:11,12) ja rõhutab, et juutide vabastamine rooma võimu alt ei ole Tema missioon – ja vihastab seega juutide juhte.
Saduserid on aristokraatlike preestrite poliitiline erakond ja formaalselt valitsevad just nemad Sanhedrini. Nende priviligeeritud positsioon ja võim annavad neile märkimisväärse osa Rooma poliitilisest süsteemist ja selle poliitikast. Nad on keskendunud teemale (rääkimata oma sotsiaalse staatuse säilitamisest), et neil ei ole mingit põhjust uskuda messiaanlikku tulevikku.
Pärast seda, kui Jeesus alustas oma teenistust, sai variseridele ja saduseridele kiiresti selgeks, et neil on probleem. Esiteks, paljud inimesed usuvad Teda. (Paljud neid on sotsiaalselt äärealal ning Jeesust sildistatakse kui „õgardit, viinanina, maksukogujate ja patuste sõpra“ (Lk 7:34).* Tema järgijad usuvad Tema väidet, et Tal on võim ja autoriteet patte andestada (Mrk 2:5-11). See on oluline, kuna poliitiline võim, mida religioossed juhid naudivad, on otseselt seotud nende võimega kontrollida oma toetajaid ja nende toetuse potentsiaalne kadumine õõnestab nende poliitilist staatust.
Teiseks, Jeesuse sõnum on võimulolijate arusaamise vastane. Näiteks, Ta rikub nende hingamispäeva, parandades sel päeval haigeid, lubades oma jüngritel viljapeadest söögipoolist otsida ja isegi väites, et Ta on „hingamispäeva Issand“ (Mrk 7:6-13). Ta kritiseeris usujuhte, öeldes inimestele, et „hoiduge kirjatundjatest “, sest nad on kalgid ja uhked. Nad on teel „hukatusse“, räägib Ta inimestele (Mrk 12:38-40). Ta ajab rahavahetajad templist välja ja hurjutab usujuhte, pannes neile süüks: „Te olete sellest hoonest teinud varaste koopa“ (Mrk 11:17). Tema ettekuulutus templi hävimisest ohustab otseselt nende võimu. (Vähe sellest, et Ta jätab nad ilma toetajatest, Ta ähvardab ka nende tööd!)
Kogu Jeesuse maise teenistuse vältel küsitlesid variserid, saduserid ja teised usujuhid Teda hingamispäevakuritarvitamise pärast, Tema autoriteedi pärast patte andestada, Tema ülestõusmisjuttude pärast, isegi selle pärast, kas juudid peaksid keisrile makse maksma. Sellise kiusamise taga oli nende idee-fix, et Jeesu on provokaator nii teoloogia, ideoloogia kui poliitika vallas. Laatsaruse avalik surnuist äratamine viib pinge selle haripunkti. „Seepeale kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku Suurkohtu koosoleku ja ütlesid: “Mis me teeme? See inimene teeb palju tunnustähti. Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva” (Jh 11:47,48).
Et ära hoida kardetud massimõrva, pakub valitsev ülempreester Kaifas välja lahenduse: “Teie ei tea mitte midagi ega mõtle, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub“ (Jh 11:49,50). Tõelises machiavellilikus vaimus ohverdavad nad enda poliitiliste eesmärkide nimel, nad manipuleerivad avaliku arvamusega ja koondavad oma toetajaskonda. Nad kuritarvitavad ka ise endi seadusi ja ahvatlevad tunnistajaid valetunnistusi andma ning Jeesust needma.
Variseride ja saduseride jaoks esindab rist seega lahendust nende endi poliitilistele probleemidele, tagades poliitilise stabiilsuse ja status quo. Poliitiline võim pimestab neid ja nad ei täida oma kohustusi vaimulike juhtide ning lepitajatena. Nagu Malakia kurdab: „Jah, preestri huuled talletavad tarkust ja tema suust otsitakse õpetust, sest tema on vägede Issanda käskjalg. Aga teie olete lahkunud sellelt teelt, olete õpetusega pannud paljusid komistama, olete rikkunud Leevi liidu, ütleb vägede Issand. Sellepärast teen minagi teid põlatuiks ja armetuiks kõigi rahvaste juures, sest te pole tähele pannud minu teid, vaid olete õpetuses olnud erapoolikud“ (Ml 2:7-9).
Kuidas poliitilised juhid sellest aru ei saanud
Ilmalikele juhtidele nagu Pilaatus ja Heroodes tähendas rist lepitust ja uute kasulike poliitiliste liitude sündi. Pilaatus hoiab end eriliselt tagasi, kuna tunnetab enda sõltuvust usujuhtidest, kes on talle poliitiliseks toeks, teda hoiab tagasi ka soov oma regioonis stabiilsust säilitada. Ta teab, et Sanhedrin on erapoolik ja et Jeesus ei ole saanud õiglast kohtumõistmist. Ta usub Jeesuse süütusesse, kuid ta seisab dilemma ees: kas hukata süütu mees või solvata juute. Ja kui ta tahab Sanhedrini reeglitega vastuollu minna, peab tal selleks olema mingi seaduslik või poliitiline õigustus.
Ja lähtudes sellest apelleerib ta rahva arvamusele, lootes ehk, et inimesed on mõistlikumad kui nende juhid. Ta pakub Jeesuse vabastamist vastavalt paasapüha tavadele, kuid variseridel õnnestub rahvaga edukalt manipuleerida ja rahvas on selle mõtte vastu.
Pilaatus lükkab otsuse tegemist edasi, samal ajal kui variserid ning saduserid mõtlevad uusi süüdistusi Jeesuse vastu. Selmet väita Jeesuse jumalateotust, vajutavad nad Pilaatuse õrnale kohale: nad räägivad Pilaatuse poliitilisest enesekaitsest: „Kui sa tema vabaks lased, siis sa ei ole
keisri sõber. Igaüks, kes tõstab enese kuningaks, hakkab vastu keisrile“ (Jh 19:8-14). Nad kasutavad ära Pilaatuse poliitilist Achilleuse kanda. Nad väidavad, et Jeesus peab ennast juutide kuningaks ja see ei ole mitte ainult usujuhtide probleem, vaid vägagi reaalne oht tsiviilvõimudele. Et pinget veelgi enam üles kruvida, korraldavad nad avalikke rahvaülestõuse, tuletamaks Pilaatusele meelde tema õhkõrna positsiooni juutide seas ja oma valitseja silmis.
Sellise käitumisega jõuavad variserid ja saduserid selleni, et Pilaatus lahendab oma dilemma. Ta vaatleb seda otsust kui stabiilsuse ja poliitilise kindluse tagamiseks tehtut; see säilitab tema võimu. Pilaatuse jaoks on ristil rahu sõnum. See vaigistab rahutu rahvamassi kired. Machiavelli kirjutas, „kuidas roomlased kasutasid religiooni, kaitsmaks korda oma linnades ja tagades äride edukuse, surudes alla häirivad elemendid.“2
Seega pakub rist kindluse, et siiani kestnud stabiilsus ja status quo ei lõpe. Kui sageli kasutame meie sarnaselt variseridele, saduseridele ja Pilaatusele risti teistega manipuleerimiseks? Kas peame seda mõnikord kohaseks abinõuks eesmärgi saavutamisel – surumaks maha vähemust või mässu?
Mõne jaoks oli rist „töö“
Seaduse täideviijate, sõdurite jaoks oli rist tööots. Mõistetavalt oli see jõhker töö, ent keegi pidi seda tegema. Mida teeb väike piinamine või alandus sellele, kes nagunii peab surema, arutlesid nad; keegi, kelle kuriteod on nii õõvastavad, et väärivad surma?
Kuid rist tagas ka ainelisi hüvesid. Iga ristilöömine tähendas, et sõduritel oli õigus hukatava riietele. Nende tavaliste inimeste jaoks, kelle töö asetas neid teisele poole seadust, tähendas rist kindlustunnet töö osas. See oli majandusliku stabiilsuse sümbol ja status quo garantii.
Kui rist muutub meie jaoks lihtsalt üheks tööks, muutume kahjuks samasugusteks arhailisteks seaduse täideviijateks, tundetud oma tõelise eesmärgi ja tähenduse suhtes.
Mõni nägi selles oma patuse seisundi tagatist
Barnabase jaoks tähendas rist vanglast vabanemist. Barnabas oli kurikuulus kriminaal, kes oli vangistatud mässu ja mõrva eest, mis viitab sellele, et ta oli sooritanud nii isiku- kui riigivastaseid kuritegusid. Ta ei olnud hukkaläinud noorus, pigem oli ta terrorist. Teatud mõttes andis rist talle vabaduse minna tagasi oma kuritegeliku elu juurde. See nii-öelda tagas tema patuse status quo.
Ka meie mõtleme mõnikord sarnaselt Barnabasele, et rist annab meile vabapääsme meie vanade kommete juurde. Gloria, halleluuja, ma olen päästetud! Kus on mu narkootikumid?
Mõni nägi seda oma eneseõiguse kinnitusena
Juhusliku möödamineja jaoks tähendas rist seaduse ja võimu õiglust, mis kinnitas enda ülemuslikkust kõigi suhtes. Mööda lonkides näevad nad kõiki neid vastikuid kurjategijaid, kes saavad teenitud tasu, ja nad mõtlevad endamisi, et nad on siiski paremad kui need inimesed ristil.
Mulle meeldib Markuse viis selle pildi kirjeldamisel: „Ja möödujad parastasid teda pead vangutades ja üteldes: “Nõndaks, templi lammutaja ja kolme päevaga ehitaja! Päästa iseennast ja astu ristilt alla!” (Mk 15:29-30).
Nende pealtvaatajate, kõrvalseisjate, tavaliste inimeste jaoks tähendas rist põhjakihiga hüvastijätmist. Rist annab neile justkui õigustuse teisi dehumaniseerida.
Kui sageli kasutame meie oma elus täna risti oma õiguse ja ülemuslikkuse ülestõstmise abivahendina? Kas kasutame risti mingilgi viisil teiste väärtusetuks või ebainimlikuks muutmise eesmärgil?
Kumb varas sinule räägib?
Lõpuks, Jeesuse kõrval ristil rippuvate varaste jaoks tähendas rist lõplikku kohut. Kuid siiski on veel olemas päästelootus. Üks kurjategija ütleb: „Eks sa ole Messias? Päästa siis iseennast ja meid!” (Lk 23:39). Just nii ütlesid ka kõik teised Jeesuse kohta. Kuid see on väga üleolev väide. Miks arvab see kurjategija, et tema peaks pääsema? Ta tahab mitte millegi eest midagi. Ta tahab vabadust ilma patukahetsuse ja lunastuseta. Rist on tema võidupilet.
Kui sageli pöördume samasuguse mõtteviisi poole? Kui sageli kaupleme Jumalaga oma isekate eesmärkide pärast? „Kui sa oled Jumal, anna mulle seda! Kui sa oled Jumal, tee seda!“
Teine varas näeb tema silmakirjalikkusest kiiresti läbi ja noomib teda: ”Karda ometi Jumalat, kuna sa oled sellesama karistuse all! Meie küll õigusega, sest me saame kätte, mis meie teod on väärt, aga tema ei ole teinud midagi sündmatut“ (Lk 23:40-43). See varas teadvustab endale oma süüd. Oma agoonias ei looda ta pääsemisele. Ta on valmis surema. Ja siiski igatseb ta oma elule mingitki mõtet.
Nii palubki ta, et tema olemasolu märgataks: “Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!” Ja Jeesus ütles talle: “Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis” (Lk 23:40-43). Selle varga jaoks tähendas rist kindlust, et tema elul oli mõte, olgugi, et see oli kuritegelik ja lõppes nii kiiresti.
Kokkuvõtteks
Kui süveneme Jeesuse kohtumõistmisse ja ristilöömisse, ei ole raske aru saada, miks peaaegu mitte keegi ei saanud sellest aru. Nende jaoks tähendas rist (teisisõnu Jeesuse tapmine) stabiilsust ja olukorra säilitamist – isegi kui see stabiilsus tähendas roomlaste okupatsiooni ja surutise jätkumist (koostöös Sanhedriniga). Nende jaoks oli oluline traditsioon, usulised seadused ja tseremooniad. Kõige selle küljes kinni, ei olnud nad võimelised ristil nägema uut elu ja muutusi.
See lugu toob välja tagajärjed, mis juhtub, kui loodame liigselt poliitilisele jõule, oma religioossetele saavutustele või vaimulikele eesmärkidele. See näitab, kui kergelt võime petta ja saada petetud, nagu variserid, kui me ei kõrvuta oma uskumusi pideva õppimisega ja rahuldume eelarvamustega Jumalast ja Tema ettekuulutustest.
Me võime ka tänapäeval risti mõttest mööda vaadata, ja see ei olegi nii raske. Niisiis, kui sa järgmine kord mõtled sellele imelisele ristile, mida tähendab see sinu jaoks?
Michelle L. Chin
In English