Iga kord mööda Pirita teed sõites heidan pilgu üle mere, sinna, kus peaks olema Aegna saar. Pimedas saart ei näe… seevastu on Tallinn Aegnalt vaadates eriti ilus just pimedas. Sel aastal oli juba viies suvi, kui ma mõned päevad Aegnal veedan.
Alguse sai see asi ühest kõige tavalisemast 2002. aasta talvel Tartu noortelisti saadetud emailist. Selle edastas kusagilt mujalt listist Tiit Lukk, kes seda ise vast ei mäletagi… aga aitäh, Tiit. Ilma Sinu näpuliigutuseta oleks mu elu täpselt poole võrra vaesem…
Kirjas oli kutse ühineda vabatahtliku reservpäästerühmaga, mis moodustatakse Tallinna Linnavalitsuse ning Tuletõrje- ja Päästeameti poolt.
Juba paari nädala pärast istusin õppekeskuse saalis ning kuulasin loengut. Kõik tundus nii elementaarne ju! No näiteks see, et kustuti tuleb suunata leegi jala e. alumise osa peale. No kes tuleks selle peale, et latva kustutama hakata? Kui siis hiljem kustuti käes oli, kuulsin, kuidas juhendaja mulle hüüdis: „Suuna kustuti leegi jalale, leegi jalale!” Õnneks keegi ei näinud, et ma punastan, sest mul oli peas visiiriga kiiver. Jah… ilma praktikata pole teooriast vist ikka üldse kasu. Mõni nädal hiljem võistlesime, milline õppuritest moodustatud meeskond saab kõige kiiremini voolikuliinid rajatud ning tuletõrjeauto pumbad tööle, nii et voolikutest veejuga välja purskub. Meie meeskond võitis! Vist oli umbes pool minutit..
##
Paar aastat tagasi suvel toimusid meie rühma suvepäevad Aegnal. Muuhulgas toimus vahva orienteerumismäng. Olin üks viimastest, kes startis. Jõudsin umbes saare keskele, kui suure mürinaga lendas minust üle helikopter. Kummaline… tavaliselt ei lenda Copterline kunagi üle saare, nad jäävad ikka pigem Aegna ja Naissaare vahelisse alasse. Jõudsin Metsavahi maja juurde ning äkki – jälle! Helikopter! Otse üle minu pea! Asi tundus enam kui kummaline. Kuna mul oli viimane punkt just võetud, lippasin meie laagriplatsi poole tagasi. Seal valitses tühjus… Minu juurde tuli jooksuga meie kokk, kes ulatas mulle taldriku toiduga ja käskis ruttu süüa ning siis saare kaguossa lipata – metsatulekahju! Teade oli tulnud Copterline’i helikopteritelt. Kugistasin söögi alla (mine tea, millal jälle saab!) ning panin jooksu. Suuremad leegid olid minu kohalejõudmise ajaks juba kustutatud – õnneks oli põlenud vaid mereäärne metsaalune, süttinud olid vaid mõned puutüved. Päästerühmlased olid moodustanud pika rivi mereni, käest kätte anti ämbreid. Lisaks oli tehtud voolikuliin, üks noormees hulpis koos pumbaga meres – ta hoidis pumpa vees, et see õhku sisse ei tõmbaks. Paar inimest kastsid voolikutega auravat pinnast, paar tükki kasutasid selleks käsipritsi. Peeter, meie tollane juht andis mulle kirka ja kangi ning osutas ühe suitseva kännu peale. Ja nii möödusidki järgnevad tunnid – rabasime, nagu jaksasime. Maapind oli tulikuum ning näis, et see ei jahtugi piisavalt…
Mõtlesime, mis oleks saanud siis, kui saarel oleks olnud vaid kaks valves olevat päästerühmlast, nagu tavaliselt…
##
Olen kuulnud, et Nõva rand on üks Eesti ilusamaid randasid. Praegu tundub see väide küll uskumatu… „Vaata, must luik! Ma olen seni musta luike näinud vaid loomaaias,” hüüatab üks mu kaaslane. Selgub, et ei olegi tegu musta luigega.. on hoopis tavaline kühmnokk-luik, aga õline…
Tõmbame oma vormidele peale valged õlikostüümid, võtame kellud ja ämbrid ning assume tööle. Meie ülesandeks on korjata ära jääle ja kividele jäänud õli ning õliste lindude laibad. Veel elusad linnud kogutakse kastidesse ning viiakse staabi juurde, kust need edasi lindude „pesulasse” saadetakse. Kui öeldakse sõna „õli”, siis meenub mulle ikka see kena kollaka õliga pudel, mis mu köögikapis seisab. Äärmisel juhul masinaõli, millega ma vahel õmblusmasinat õlitan… Selle asja nimi võiks pigem olla pigi. Must, paks, veniv, kleepuv. On tükk tegu, et seda kividelt kätte saada ning on uskumatu, et need mustad tombud olid kunagi linnud… Veel elus olevad linnud üritavad meie jalge eest põgeneda. Eks need valged, rautatud kummikutega olendid tunduvad inimesestki hirmsamad.. Minu jaoks on kõige masendavam hetk, kui üks lind pärast tagaajamist mulle alla annab. Ta jääb mu jalgade ette lösutama, vaatab oma kollase silmaga mulle otsa ning laseb end kätte võtta. Ta sisuliselt lepib oma surmaga…
Õhtuks on ikkagi hea tunne. Kuigi hukkunud on kümneid tuhandeid linde ning me oleme puhtaks suutnud teha vaid paarsada meetrit rannariba, tean ikkagi, et me suutsime kasvõi MIDAGI ära teha. Ja ikkagi - hinges keeb viha inimeste hoolimatuse suhtes – kuidas nad suudavad seda jõledust lihtsalt ilma süümepiinadeta merre lasta???
##
Olen jälle Aegnal – seekord koos Evega. Eve on ääretult südamlik inimene, ta silmad on hästi sügavad ja tõsised, isegi kui ta naerab või naeratab. On mõnus augustiõhtu, üsna jahe juba. Istume oma majakeses sadama lähedal. Aegna valved on alati mõnusad – need ühendavad töö ja puhkuse. Joome kakaod, kui raadiosaatja kaudu võtab meiega ühendust häirekeskus. Neile oli tulnud teade, et saarel on üks hätta jäänud 17- aastane neiu. Häirekeskus ei osanud öelda, mis täpselt on juhtunud. Neiu oli oma isale helistanud, oli endast täiesti väljas ning palunud endale järgi tulla. Kõik. Isa oli Võrumaal… Enne, kui jõudsime reageerida, tuli meie majakese juurde seltskond, kes rääkisid, et nende hulgast on metsa kaduma läinud üks neiu. 17-aastane. Kui me alles rääkisime, tuli veel üks poiss, kes rääkis, et keegi kükitab meie majast mõnekümne meetri kaugusel ja nutab. Miskipärast ei taibanud me kohe, et tegu on ühe ja sama juhtumiga. Kuna see kükitaja oli kõige lähemal, siis otsisime ta üles ning selgus, et tegu ongi kadunud neiuga. Ta oli oma noormehega tülli läinud ning otsustanud saarelt lahkuda – südaöösel! Ta vist ei tulnud selle peale, et laev käib siin vaid paar korda päevas… Nüüd oli vaja teha midagi, et neiu tagasi seltskonna juurde läheks ning asusimegi armastajaid lepitama. Eve istus noormehega õues pinkide peal, mina võtsin neiu tuppa, andsin talle sooja kakaod ning nii me seal rääkisime. Lõpuks asi lahenes ning järgmisel päeval läksid nad juba käsikäes laevaga tagasi Tallinna poole. Oh, noored..!
##
Istun suure murdunud kase tüvel. Ei, see pole kuivanud ega kõdunenud – minu käe all on ilus, valge, pehme kasetoht. Murdus seetõttu, et tüvi põles alt läbi. Tegelikult on kase teine ots veel ikka leekides, aga me ei saa seda kustutada, sest siia voolikud lihtsalt ei ulatu. Kuna jalgealune hakkab kuumaks kiskuma, siis lähen tagasi oma kaaslaste juurde, kes paarkümmend meetrit eemal ühe tulekoldega mässavad. Veavad voolikuid üle laugaste – see on üks päris loominguline tegevus. Suurem tuli on nüüdseks juba kustutatud. Karl, kes esimestel päevadel Ellistes kustutamas käis, rääkis, kuidas ta mõnusalt jahutava sahmaka vett kaela sai. Kustutuslennuk oli üle lennanud
##
Kell on vast juba 3 või 4 öösel, aga me pole seda tädikest metsast ikka veel leidnud. Sajab tihedat peenikest vihma ja kõikjal on oktoobrikuu pori. No kuidas tuleb 81-aastane naine üldse selle peale, et metsa seenele minna?? Ise on peaaegu pime (kuidas ta seeni näeb??) ja kuulmine on tal ka väga halb. Ta oli oma väimehele helistanud: „Olen eksinud, väänasin jala välja. Istun kuusepuu all.” Telefoni aku oli tal ka tühi – aeg-ajalt suutis ta telefoni siiski sisse lülitada ja omastele helistada. Aga niipea, kui kõne vastu võeti, see jälle katkes. Kuigi hüüdmisest pole tõenäoliselt erilist kasu, hüüame me ikka. Jõuame välja teeni ning siin peatan ahela. Lähen politseiauto juurde ning arutame, mis võiks olla järgmine piirkond, mida otsida, arutame otsingu taktikaid. Seekord oli päästerühmlasi üsna vähe - vaid 3 koerajuhti koos koertega ning peale minu veel 3 „tavalist” päästerühmlast. See-eest oli Kaido, politseinik, kellega juba vähemalt 3. otsingut koos juhime, välja ajanud kõik vähegi vabad patrullid. Meil oli omamoodi tööjaotus – tema püüdis koostöös EMT-ga positsioneerida tädikese mobiili ning mina juhatasin vägesid metsas. 5.30 lõpetame otsingud, kuna otsijad olid metsas olnud kokku juba 7 tundi ning külmunud ja rampväsinud. Aga teame, et üsna suurel maa-alal tädikest ei ole. Järgmisel päeval otsingud jätkuvad ning lõpuks leiabki helikopter tädikese üles – 2 km sellest kohast, kus me öösel otsisime. Kuna helikopter ei leidnud sobivat maandumiskohta, tassis piloot tädikest terve kilomeetri jagu läbi metsa oma seljas. Tädi torises samal ajal, et miks teda alles nüüd otsima tuldi…
##
Õpetame uutele rühmaliikmetele esmaabi. Nad on juba läbinud tuletõrje alase koolituse, nüüd on veel vaja teha vaid esmaabi eksam ning siis on nad valmis rühmaliikmed. Üks meie õpetajatest oigab verisena maas ja teatab õppuritele, et tegelikult polegi tal midagi viga. Hoian vaevu naeru tagasi. Ja siis saabub sõnum – väljakutse! Rannikureostus kusagil Loksa kandis. Uute liikmete silmad löövad särama, tormame angaari ning paneme riided selga.
Meiega liituvad veel mõned liikmed, kes kodudest tulnud. Eksami teeme mõni teine kord.
Kohale jõudes jagan meid rühmadesse ning annan iga rühma juhile raadiosaatja. Tõmmatakse selga juba tuttavad valged kostüümid, võetakse kellud ja labidad ning minnakse tööle. Mina jään staapi. Päästeametil on mugav, kaasaegne staabibuss, kus on olemas kõik võimalused - televiisor, internetiühendus, printerid, arvutid. Poole bussist moodustab väike nõupidamisruum ning teises pooles on automaat soojade jookide tegemiseks ning väikesed töölauad, millest mõnel on arvuti. Seekord pole staabitöö väga pingeline, kuna reostus on väike ning see pole loodusele olulist kahju teinud.
##
Päästerühm on minu jaoks olnud parim võimalus teha Jumala tööd. Ma saan olla seal, kus abi vajatakse, saan aidata inimesi, kes aitavad. Me teeme kõik, et olla valmis juhtudeks, kus Eesti päästjad vajavad suuremat abi. Selle käigus harime end, õpime ja harjutame oskusi, mida tegelikult võiks teada iga kodanik. Ja ma vist ei peagi mainima, kui fantastiline on suhelda inimestega, kellel on tahe end ümbritsevat maailma paremaks teha. Need inimesed on väga erineva taustaga – alates koduperenaistest, torumeestest ja autojuhtidest, lõpetades firmajuhtide, riigiametnike, juristide, meedikutega. Olen neid tundma õppinud vaid seetõttu, et haarasin kinni võimalusest – järgisin kutset, mis pooljuhuslikult minu e-postkasti tuli.
Tegelikult on selliseid võimalusi tohutult. Meil on vaja neid vaid kasutada. Esimesel hetkel näib, et ei.. selle jaoks mul enam aega ei jätku. Aga kui tegemist on Jumala tööga, siis annab Ta meile ka selle jaoks vajaliku aja. Rääkimata muudest ressurssidest… Ja kui näeme selle töö tulemusi, siis ei ole kahju ei raisatud ajast ega millestki muust. Hinges on vaid ülistus Jumala poole – selle eest, et olen saanud anda oma panuse, et olen midagi juurde õppinud, et olen tutvunud selliste inimestega.
##
Panen mantli riietehoidu ning lähen trepist üles. Aeg-ajalt tuleb vastu mõni rühmakaaslane ning me kallistame ja tervitame üksteist. Mõnda pole juba mitu kuud näinud, mõnega neist aga kohtume pea igal nädalal, kui rühma tegevusplaane arutame. Teaduste Akadeemia saal on tänase sündmuse, Reservpäästerühma 5. sünnipäevaks täiesti kohane – see on nii ilus! Vaatan lühtreid ja ornamente laes ning seintel. Ja inimesi, keda ma nii kenasti riides polegi harjunud nägema. Tegelikult näevad nad tunkedes sama head välja! Piduliku õhtu jooksul meenutatakse olnut ning tunnustatakse aktiivsemaid ja kauaaegsemaid liikmeid. Pärast süüakse üheskoos, vesteldakse. Minu juurde tuleb üks meie külalistest, Tallinna Linnavalitsuse ametnik, kellega kohtusime õppusel, ja ütleb, et kui ta saali astus, siis võttis teda vastu uskumatu soojus – oli näha, et siia on kokku tulnud inimesed, kes on väga head sõbrad, kes üksteisest hoolivad. Ja ma olen temaga nõus. Mitmeid rühmakaaslasi tunnen juba 5 aastat ning mitmetega oleme koos istunud samadel nõupidamistel, koosolekutel, olnud väljakutsetel, õppustel või Aegna saarel valves. On olnud raskemaid ja kergemaid aegu ja see kõik on meid üksteisega tugevalt sidunud. Kui me ükskord oma rühma 50. juubelit tähistame, siis meil tudikestel on, mida meenutada.
Päästerühma koduleht: www.rpr.ee
In English