Kuu aja eest avati Tallinnas Ülemiste linnakus uus kaubanduskeskus, T1. Selle kaubanduskeskuse esimesi päevi võis kokku võtta koondpealkirjaga „liiklusummik“, sest liiklusseisakuid tuli suure rahvahulga tõttu ette nii parklates kui ka eskalaatoritel. Tuleb välja, et Eesti, mis on Baltimaadest kõige suurema kaubanduskeskuste pinnaühikuga ühe inimese kohta, vajas jõulueelsel ajal tõepoolest uhiuut kaubanduskeskust. Majandusel näikse asjatundjate hoiatustest hoolimata väga hästi minevat ja inimestel on raha, mida kasutada ning kulutada. Huvitav on olnud jälgida ka pensionifondi teise samba üle käivaid arutelusid, siit-sealt on kostnud tõdemus, et pensionisamba raha, mis on siiani kogujate käeulatusest väljas olnud, toetaks pensionikogujate kätte jõudes päris korralikult Eesti majandust. Ehk teisisõnu, inimesed hakkaksid seda raha kätte saades taas tublisti ostlema, kas siis kinnisvara- või mõnel muul turul.
Novembri alguses toimus Tallinnas Swissotelis Toidupanga heategevuslik õhtusöök „Lapsed söönuks“, mille korraldamist huviga jälgisin. Sel korral jäi mul veel 125-eurone õhutsöögipääse lunastamata, aga tore oli näha, kuidas Eesti tipprestoranide kokad ja parimad meelelehutusstaarid oma aega ja oskusi annetasid, et korraldada suurejooneline restoraniõhtu ja oksjon. Kogu õhtu oli üles ehitatud vabatahtlikkuse printsiibile ehk siis mitte keegi osalejaist õhtu eest tasu ei küsinud. Isegi restoranitoitude tooraine oli annetatud. Ja nii koguti selle õhtu säras ja sädeluses Ida-Virumaa kehval järjel peredele 33 000 eurot. Elasin üritusele kaasa ja rõõmustasin!
Mäletan paari aasta tagust detsembriõhtut, mil käisime väikese sugulaste ringiga isa jõulukontserdi järel restoranis tähistamas. Restoran oli pilgeni rahvast täis ja hiljem sealt lahkudes tõdes mu onu vaikselt: „Me, eestlased, ei ole mitte kunagi nii hästi elanud kui praegu.“ Ma ei olnud osanud sellise pilguga restoranis ringi vaadata, sest minu jaoks on täis restoranid vaatepilt, mille üle ma ei oska hämmingut tunda. Aga onu sõnad jäid mulle siiski meelde ja olen nende juurde ikka ja jälle tagasi tulnud. Tõepoolest: kas keegi meist mäletab, et meil oleks kunagi varem olnud nii palju vahendeid kasutada ja nii rikkalik toit laual?
Eesti viie rikkama Euroopa riigi sekka ei jõua, see on selge, ent ometi kuulume 5% maailma kõige paremal järjel olevate inimeste hulka. See on jällegi midagi sellist, mis meile igapäevast elu elades eriti meelde ei tule (eriti veel siis, kui oleme just Skandinaaviast või Lääne-Euroopast koju saabunud), aga tõsiasi on see, et meil läheb hästi. Võrreldes suurema osaga maailmast läheb meil erakordselt hästi. Jah, ka meie hulgas on vaesust. Minul kodus televiisorit ei ole, aga tean, et näiteks „Kodutunde“ saade kajastab aeg-ajalt ehmatavat vaesust ja viletsust. Aga Eesti keskmise palgaga inimestel on praegu vahendeid ja võimalusi rohkem kui kunagi enne. Seega saab järjest olulisemaks küsimuseks see, mida me nende vahenditega ette võtame. Kui kuu sissetulekust kulub 70% toidu peale, siis seda küsimust ei teki. Kui toidule läheb aga vaid 30% sissetulekust, siis on see küsimus järsku vägagi päevakohane. Mida selle ülejäänuga teha?
Sama oluline kui rahanumbrid minu pangakontol on minu mõtteviis. Tegelikult on mõtteviis veelgi olulisem. Ja ma leian, et on viimane aeg hakata oma mõtteviisi muutma. Sellised muutused ei pruugi kergelt tulla, ent on ometi vajalikud. Kõige olulisemaks mõtteviisi muutuseks, mida ma isegi läbi teen ja kogen, on tõdemus, et nüüd võin saaja asemel andjaks hakata. Nüüd on minulgi nii palju võimalusi, et võin vähemalt samavõrra kui enda vajaduste peale ka kellegi teise vajadustele mõelda. Ja see, et minu palk Eesti keskmisele veel omajagu alla jääb, ei mängi siinjuures mingit rolli. Kuhu ma oma raha panen? Kellele ma selle annan? Ja jõulude aegu eriti oluline küsimus – kui palju kasutut kraami ma sel aastal jõulukinkideks kokku ostan või ei osta? Need on küsimused, millele pean vastama, ja vastangi. Iga kord, kui kaubanduskeskuse uksest sisse astun, annan neile küsimustele oma vastuse. Iga minu ostutšekk räägib kõnekalt mu mõtteviisist.
Olen Facebookis märganud, et terve hulk mu inglismaiseid sõpru korraldavad oma sünnipäeva paiku heategevusliku rahakogumise. Ütlevad, et ärge mulle midagi kinkige, vaid annetage see kingile kuluv rahanatuke sellele heategevuslikule tervishoiuorganisatsioonile või tollele katastroofiabi ühingule. Mõned aastad tagasi Norra uniooni kontorit külastades jäid mulle näppu kitsedega ADRA jõulukaardid – selle kaardi saaja avastab jõuluõhtul, et kingituse asemel on kingi tegija selle asemel raha ADRAle annetanud ja selle kaudu kaugel Aafrikas ühele pereemale hoopis kaks kitse kinkinud. Kellelgi jääb nipsasjake või raamat saamata, selle asemel saab keegi kolmas hoopis eluks ja toimetulekuks hädavajalikud loomad. Nii sümpaatne! Ja ma mõtlen – millal meie selliseid sünnipäevaüleskutseid tegema ja kitsedega jõulukaarte kinkima hakkame?
Ma ei oska jõuludeks midagi tahta. Tõepoolest, kõik, mis eluks vajalik, on mul olemas. Lisaks olen veendunud light livingu (vähenõudlik elu, toim) põhimõtte pooldaja, kes arvab, et mida vähem kraami, seda parem elu. Või ehk ühe väikese erandiga – raamatud. Neid ei saa kunagi küllalt. Aga muus osas ma ei tea, et mul midagi puudu oleks. Kui jõulude peale mõtlen, siis tahan ainult lund ja seda, et me perega üheks vaikseks õhtuks kokku saaksime. Et saaks juttu ajada ja koos muusikat teha ja olla tänulik olnu ning tuleva eest. Et saaks istuda jõuluõhtul Türi külmas kivikirikus ja koos teistega oreli saatel „Oh, sa rõõmustav“ laulda. Käia ära ema haual. Rohkem ei tea ma midagi tahta.
Kutsun sindki, hea ajakirja lugeja, mõtlema neil jõuludel oma vajaduste ja võimaluste peale, andmise ja saamise peale, tõelise rikkuse ja tõelise vaesuse peale. Julgustan sind märkama kedagi, kelle võimalused on sinu omadest palju tagasihoidlikumad, ja siis oma abikätt ulatama. Kui me kõik kedagi märkame, kui me tajume oma eesõigust ja võimalust anda ja abistada, siis võib juhtuda ime. Võib juhtuda see, et headus hakkab levima ning meie enda süda muutub pehmemaks ja aasta kõige pimedamast ajast saab üllataval kombel see kõige valgem, kõige ilusam aeg. Kui sa ei tea, millest peale hakata, siis otsi vähemalt kõige lähema Toidupanga osakonna kontaktid üles või astu kogumiskampaania ajal ligi ning anneta toiduaineid. Või küpseta laar piparkooke ja vii need oma koguduse vanamemmele, kellel ei ole peret ega lähedasi sugulasi. Väikesed ja märkamatud heateod (ehk need, millest pilte Facebooki ega Instagrami ei riputata) võivad maailma muuta ja nii saavad jälle kord tõeks Lunastaja igiammused sõnad: „Õndsam on anda kui võtta!“ (Ap 20:35)
In English