Eesti Kirik: Kristlik noorsooromaan haarab lugejat

Avaldatud 11.1.2008

Oma raamatutes küsin nõu ainult enda käest, kuid kui tunnen, et olen sattunud puntrasse ja takerdunud, palvetan ja palun Jumalalt abi. Siis kuidagi see selgus tuleb, see on minu ja Jumala vaheline koostöö,» räägib Irene Vari.

Ta on tõlkinud religioosset kirjandust ning kirjutanud raamatud «Dolores» (2007), dokumentaaljutustuste vormis «Lapsepõlvelood» (2002) ja noorsooromaani «Iiris» (2005).

Irene Vari (snd 18. aprillil 1955) on töötanud Põltsamaa keeltekoolis soome keele õpetajana ning Põltsamaa muusikakoolis muusikaõpetajana. Pere on ringi rännanud palju, sest pereisa Mart Vari on adventkoguduse pastor. Aastal 2006 koliti Viljandisse, kus Irene töötab laste klaveriõpetajana.

Romaanide kirjutamine sai alguse sellest, kui peretütar emalt uuris, kuidas siis asjad käisid, kui ema veel väike tüdruk oli. «Tütre jaoks said lapsepõlvelood kirja pandud ning hiljem ka sõprade lastele lugeda antud,» meenutab Irene Vari. «Lapsepõlvelugudes» on seega autorit ennast päris palju, ilukirjanduslikkus seotud tõsieluga.

Ka kristlik noorsooromaan «Iiris» polnud mõeldud avalikkusele, vaid eelkõige tütrele, kes käis siis gümnaasiumi lõpuklassis. «Ta küsis paljusid asju minu nooruse ja elukaaslase valiku kohta. Arutlesime koos nendel teemadel. Tütar küsis, kas usklikkus on kaaslase puhul üldse oluline,» kirjeldab Irene romaani valmimislugu. «Ja nagu Iirise looski välja tuleb, on üks asi emotsioon, teine põhimõtted, mis inimesi koos hoiavad.

See tähendab, et alati ei saa toetuda emotsioonile, sest see võib ühel hetkel lihtsalt otsa saada. Ning kui pole muid asju, mis seoksid, ühist vaadet ja ühiseid põhimõtteid, siis ei saa sealt midagi tulla. Ka minu nooruses on olnud selliseid valikuid – noor ja lummav kunstnik, kelle aura varjutas kõik muu. Õnneks ma sain aru, et kui tahan oma usku hoida ja abikaasale truu olla, peavad meid siduma ühised põhimõtted.»

Teadlikult ei kasutanud autor «Iirises» ühtegi kavalat võtet noorteni jõudmiseks, siiski püüdis ta peategelase teha tavaliseks kaasaegseks nooreks tüdrukuks, kes oma valikute ees seistes kahtleb ja mõtleb ning kogu aeg oma südametunnistusega dialoogi peab.

Aastaid peetud päevikud
Lapsepõlv ja noorusaeg on Irenel väga eredalt meeles, tütre kaudu on olnud võimalus sellesse aega tagasi elada ning suureks abiks on kuuendast klassist alates peetud päevikud, kus kirjanik oma noorpõlve kirjapildis jäädvustanud on. Tänased romaanid sisaldavad päevikutest palju toonaseid mõtteid ja mälestusi.

«Kahjuks on kaks paksu päevikut, n-ö kõige magusamad, läinud tulle, kui pakkisin asju, et sõita Hiiumaale oma tulevase mehe Mardi juurde. Äkki tundsin, et tahan alustada täiesti puhtalt lehelt. Kuigi seal polnud niisuguseid mõtteid, mida oleksin pidanud oma mehe eest varjama, tundsin tol hetkel, et olnud suhteid ja väga isiklikke tundeid ning mõtteid ei taha endaga kaasa võtta.

Mäletan, kui istusin oma üürikorteris, ahi küdes, ja rebisin ükshaaval päevikust lehti ning põletasin. Tegin südame kõvaks ja põletasin. Nüüd on hirmus kahju. Kuid võib-olla on isegi hea, et need päevikud tuleroaks läksid, ei tea. On ju asju, mida pole vaja kogu aeg meelde tuletada. Inimene ei saa paraneda, kui ta haava alatasa kraabib.»

Irene Vari usub, et Jumal tegeleb iga inimesega isiklikult ning hoolitseb selle eest, et inimene oleks oma elus õnnelik. «Kui lasta end Jumalal juhtida, leiad õige inimese ning ei pea kahtlema, et abielus on Jumala õnnistus. Olen abikaasaga 26 aastat abielus olnud ja võin öelda ausalt, et ma olen õnnelik,» sõnab ta rahulikul ja kindlal toonil.

Loe pikemalt Eesti Kirikust

Merje Mänd

Eesti Kirik

Jaga Facebookis
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat