Kaunist jõuluaega! Häid pühi! Rahulikke jõule! – Nii kumab reklaamidelt, nii on kirjas sätendaval postkaardil, nii kostab sõbra teretusest, nii ütleme isegi, kui kohtame tuttavat. Ja me mõtleme seda tõsiselt, me ju soovimegi rõõmu ja rahu ja kordaminekuid nii endale kui teistele.
Ometi läheb tegelikkuses kuidagi teisiti. Üha enam näeme rahu ja rõõmu asemel masendust ja depressiooni, läheduse asemel üksindust, valguse asemel pimedust, rahu asemel rahutust ja kiirustamist.
Aasta-aastalt kuulen aina enam inimesi ütlemas, et jõuluaeg on nii kommertslik, nii väsitav, nii vale, ma ei taha jõuludest kuuldagi, ma ei taha jõuluaega, mulle ei ole seda vaja. Inimesed on pettunud. Miks küll nii? Pettumus tuleb siis, kui ootused on liiga kõrged või oodatakse vale asja, ehk arusaamine sellest, mis ja kuidas peaks toimima, on vale.
Just sedasama kogesid ka paljud siis, kui Jeesus sündis, ja siis, kui Jeesus käis ja õpetas rahvast, näidates neile nii sõna kui eeskujuga Jumala plaani ja pakkumist. Pakkumist õnneks ja rahuks, pakkumist paremaks tulevikuks.
Aga seda oli nii raske vastu võtta, sest ettekujutus oli teine ja ootus midagi muud. Kuidas saab Naatsaretist pärit puusepa poeg olla see oodatu, see, kelle tuleku igatsust oli edasi antud põlvest põlve?
Alandlik Kuningas, teeniv Issand, armastav Isand, andestav Kohtunik, rahu pakkuv Vürst, ennast ohverdav Jumal – see ei olnud see, mida ette kujutati ja tõotatud vabastajast Messiast oodati. Oodati kedagi teist, oodati midagi muud, otsiti kuskilt mujalt. Ja olid vaid vähesed, kes võtsid Jeesuse vastu Messiana ning kogesid seeläbi rahu ja rõõmu, kogesid erilisi õnnistusi.
Nüüd on jõuluaeg see aeg, mil igaüks võiks kogeda rahu ja rõõmu Jeesusega. Kuid ka tänapäeval on ettekujutus jõuluajast ja Lunastajast väga paljude jaoks kujunenud hoopis teistsuguseks, neil on oma arusaam ja ettekujutus sellest. Ootused kogeda rahu, rõõmu ja lähedust on, kuid need ei täitu, sest ettekujutus ei lange kokku tegelikkusega.
Jeesuse sõnum on ka täna: “Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab.” (Jh 14:27) Paulus lisab kirjas filiplastele, et Jumala rahu on ülem kui kogu mõistmine (Fl 4:7). See on midagi sellist, mida ei saagi ette kujutada, seda saab kogeda, ja see on eriline kogemus. See on sisemine rahu, mida ei kõiguta välised faktorid, sest Jumal ei anna seda, mida inimene arvab, et ta vajab, vaid seda, mida Ta teab, mis on parim igale inimesele.
Hubane küünlavalgus, jõulukaunistused, kingitused krõbiseva paberi sees, perega koos veedetud aeg, lähedase kallistus, värskelt sadanud lumi – see kõik on tore ja on hästi, kui need on, kuid mitte kuidagi ei saa need asendada või anda rahu ja rõõmu, mida pakub Jeesus. Jeesuse rahu on hoopis teistsugune. See säilib ka siis, kui puuduvad küünlad ja kingitused, võimalus olla lähedastega ja valge lumevaip. Tõelise rahu annab Jumala tundmine sellisena, nagu Tema on. Siis sa koged, mida tegelikult tähendavad sellised vastuolulised sõnapaarid nagu alandlik Kuningas, teeniv Issand, armastav Isand, andestav Kohtunik, rahu pakkuv Vürst, ennast ohverdav Jumal.
Jõuluaeg on andmise aeg. Kui jagad oma kogemust Jeesusest, kes pakub tõelist, sügavat sisemist rahu, siis suudad ehk mõnegi inimese jõuluaja valgemaks muuta.
Kaunist ja rahulikku jõuluaega kõigile!
In English