31. mai, laupäevaõhtu Tartu kirikus tõi kaasa veidi pikema koosoleku. Retroteemaline õhtu oli planeeritud meenutama peamiselt nõukogude rezhiimi aega, kus usuvabadus oli kõvasti piiratud, kui seda üldse oligi. Kogu üritus oli mõeldud vanematele inimestele meenutamiseks ning noorematele mõistmaks eakaid. Rõõm oli tõdeda, et teema valik tõi kirikusse tavapärasest rohkem inimesi.
Tartu noorem generatsioon oli laastanud vanavanemate riidekappe või siis second hand poode, et leida sobivat riietust. Meeleolu lõi ka miilits sissepääsu juures, kes küsis sisenejatelt isikut tõendavat dokumenti. Oli isegi neid, kes keeldusid seda esitamast, kuna „kartsid“ n.-ö töölt lahti laskmist. Siiski oli tegu sõbraliku miilitsaga ja kellelegi liiga ei tehtud. Üleval saalis andis meeleolu filmimees oma iidse aparaadiga, mille ta enne vändast üles keerama pidi, kui filmida sai. Aparaat tegi kõrisevat häält ning püüdis enesele muigavad pilgud.
Kui jumalateenistuseks meeleolu loodud, sai ka kogu üritusega pihta hakatud. Õhtu sisaldas endas rohkelt muusikat varasemast ajast. Oli nii koorimuusikat kui ka soololaule ja duette. Õhtu jätkus meenutuste ja kogemustega. Sõna said Liivi Vahtramäe, Regina Uuk ja Vahur Lips, kel kõigil olid omad kogemused ja lugu jutustada. Kogemuste vahele mängiti muusikat ning pärast kogemuste jagamist mängisid Tartu noored maha väikese episoodi metsa piknikule läinud noortest ning neid juhtinud pastorist ja sellest, kuidas neid tuli kimbutama kahtlane mees märkmiku ja harilikupliiatsiga. Draamamaiguline episood kutsus esile nii mõnegi narupahvaku, aga eks tagant järele on hea naerda tolleaegseid südameid puperdama pannud situatsioone.
Hoolimata tavapärasest veidi pikemast üritusest võis selle lugeda õnnestunuks. Kohaletulnud said väikese ülevaate aastatetagusest kiriku- ja usuelust ning meeldiva muusikaelamuse. Loodame, et aastate pärast on ka meie praegusest elust võtta seiku, mida teistele meenutada ja rääkida Jumala erilisest lähedalolust kogudusele.
In English