Sügisene jalgsimatk Lõuna-Eestis pakkus rõõmu ja raskusi

Kui me pühapäeva pärastlõunal Tartust lahkusime, ei olnud meil aimugi, milliseks meie matk kujuneb, veel vähem, et naaseme muuhulgas absoluutselt läbisuitsenud riietele ka koera ja 60-eurose telefoniarvega. Aga nagu taoliste ürituste puhul ikka, läksid asjad omasoodu ja juba Tartu bussijaamas kaotasime esimese matkalise, kes läks oma autot kiriku juurde parkima samal ajal, kui meie Võru bussile kiirustasime, ning avastasime ka esimesed mahaunustatud asjad.

Võru bussijaamas jagasime toiduained kõigi matkaliste kottidesse ja istusime järgmisele bussile, millega sõitsime oma esimese ööbimispaiga poole. Lisaks meile, koer Yukole ja suurtele matkakottidele mahtusid väiksesse bussi veel mõned üksikud kohalikud. Väljusime Panga bussipeatuses, kust algas keset õhtust pimedust meie esimene 7-kilomeetrine matkamine Liipsaare metsaonni.

Teine päev oli matka kõige raskem päev. Siis me läbisime 23,5 kilomeetrit, kandes seljakotte, mis kaalusid 8–20 kilogrammi. Lõunapausi tegime Rebasemäel ning käisime ka seal lähedal asuvaid Ilumetsa meteoriidi kraatreid vaatamas. Jalad olid juba üpris väsinud, aga pool teed oli alles ees. Kui me matka juhtidelt küsisime palju veel jäänud on, siis oli vastuseks: „Iga sammuga on aina vähem vaja veel kõndida.“ või „Ööbimispaik on kiviga visata!“. Kiviga visata see küll ei olnud. Pidime veel päris pikalt rändama, enne kui Kõverjärve metsamajja jõudsime. Õhtul saime sauna ja päris mitmed julged karastasid ennast ka järvevees.

Kolmapäeval ühinesid meiega üheks päevaks mõned vaprad rajaleidjad, kes olid meil abiks asjade tassimisel. Sõime kõhu täis, tegime hommikupalvuse nagu ka teistel hommikutel ja asusime uuesti teele. Õnneks oli meil sellel päeval vaja kõndida poole vähem kui eelmisel. Kohe, kui olime Lõunalaagri lõkkekohta jõudnud, panime telgid üles, et vihm meie asju märjaks ei teeks, ning hakkasime toitu tegema. Kõht täis, läksime väiksele jalutuskäigule, et ümbruskonnaga tutvuda. Kuna laagripaik asus üsna lähedal Venemaa piirile, siis päris mitmete telefonid arvasidki, et me oleme piiri ületanud ning selle tõttu pidi üks matkaline leppima 60-eurose telefoniarvega.

Järgmisel päeval ootas meid ees unustamatu süstasõit mööda Piusa jõge. Unustamatu oli see tõesti! Lisaks tihedale vihmale jäime pidevalt kivide vahele kinni või peatasid meid risti üle jõe kukkunud suured puud. Kui me järjekordselt ühe langenud palgi taha seisma jäime, sai meil villand ja me ronisime läbimärgadena ning külmununa süstadest välja. Õnneks viidi meid sealt autoga Piusa Veere tallu, kus saime soojad ja kuivad riided selga. Päeva lõpetasime mõnusa suitsusaunaga.

Viimasel päeval võtsime asja rahulikult ja kuhugi ei matkanud. Tegime talu kõrval asuvas metsas köitega jõeületamise kuiva trenni.

Matkal olid meiega kaasas ka neli soomlast, kellele matk väga meeldis ning kes loodavad tulevikus eestlasi ka mõnes Soome matkalaagris kohata. Nad õpetasid meile enda rajaleidjate traditsioonilisi sõlmi ja näitasid kui kiiresti neid võistlustel tehakse.

Oma matkateel päästsime ja võtsime metsast kaasa pisut nälginud, aga tohutult sõbraliku, umbes neljakuuse kutsika. Nüüd otsib koer endale päris kodu, kuhu peale hoiukodus olemist elama jääda.

Matk, kus kokku kõndisime umbes 38 kilomeetrit, läks igati korda. Kõik pidasid vapralt vastu ja tuju oli hea. Kuigi ühe öö magasime telgis, ei teinud külm ega vihm meile väga liiga. Kõigist raskustest hoolimata oli see üks tore ja meeldejääv matk, mille veetsime meid armastava Jumala loodu keskel!