Sellest, kuidas ma tuulikute maal ühtegi tuulikut ei näinud

See oli ühel märtsikuu märjal ja pimedal hingamispäeva õhtul, kui mulle tuli pähe absoluutselt geniaalne idee – mis oleks, kui ma saaksin minna sügisel Hollandisse pastorite kongressile, EPC-le (European Pastor´s Council). Järgmisel nädalal käisin liidu kontorist küsimas, kas see on kuidagi võimalik. Arvati, et ehk ikka, ja pandi mu nimi kenasti kirja.

Pool aastat möödus lennates (poolaasta kevadest sügiseni möödub ikka alati kiiremini kui teine pool sügisest kevadeni, kas pole?) ja ühtäkki oligi käes 11. septembri varahommik, kui tuli kohvrid auto peale laadida ja võtta suund Riia lennujaama. Terve päev möödus sõites, lennates, istudes, oodates, oodates ja veel kord oodates. Kuid lõpuks oli siiski käes hetk, kui astusime õhtuhämaruses de Broni konverentsikeskuses bussi pealt maha. Olime kohale jõudnud.

Päevad pastorite kongressil olid tihedalt-tihedalt programmiga sisustatud. Hommikusöök algas kell seitse ja õhtune koosolek lõppes ehk poole kümne paiku. Vahepeale jäi hommikune ülistusteenistus, suured koosolekud (või plenaaristungid, kuidas soovite), workshop`id, söögikorrad ja isegi mõni hetk vaba aega, mida võis sisustada uute ja vanade sõpradega suheldes, kanali ääres jalutades ning suveniiripoes või meie kiriku raamatupoes sisseoste tehes. Osavõtjaid oli üle kaheksasaja, umbes viissada pastorit ja kolmsada abikaasat – noored ja vanad, valged ja mustad, pikad ja lühikesed, vaiksed ja lärmakad (see omadus näis suuresti kokku langevat nahavärvi erinevusega:)... Kõik need erinevad inimesed olid aga kokku kogunenud ühe eesmärgiga – et koos olla Jumala ja sõpradega, et Jumalat ülistada ja Tema sõna paremini tundma õppida. Et koos kasvada, nagu ütles ka moto "Growing together" (Kasvades koos). Et saada uusi ideid ja uut jõudu oma töö edendamiseks. Ning et taas saada kinnitust Jeesuse sõnadele: "Ja vaata, mina olen iga päev teie juures kuni maailma-ajastu otsani".

Kongressi läbivaks teemaks oli kirjakoht Miika raamatust: "Ja mida nõuab Jehoova sinult muud kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid osadust ja käiksid hoolsasti ühes oma Jumalaga?" (Mi 6:8) (inglise keeles kõlab see salm pisut teisiti – "Mida nõuab Jumal sinult muud, kui et sa käituksid õiglaselt, armastaksid armu ja kõnniksid alandlikult koos Jumalaga?"). Iga päev oli pühendatud ühele nendest teemadest, millest see salm kirjutab, räägiti õigesti käitumisest, armust ning alandlikkusest. Kõnelejateks olid valitud meie ülemaailmse kiriku ehk ühed parimad jutlustajad, kellest mõned on tuttavad ka eestlastele, pastoritele kindlasti, aga võib-olla ka teistele – Gifford Rhamie, Daniel Duda, Bertil Wiklander, Dick Duerksen, Janoš Kovac-Biro, Miroslav Pujic, Howard Roscoe III, Lowell Cooper jne. Oo, sellist kõneosavust ja vaimujõudu ei olnud mina oma lühikese elu jooksul veel oma silmaga näinud. Sealjuures ei olnud üldse tähtis kõnelemise laad, ei olnud vahet, kas pastor seisis kõnepuldi taga ja rääkis rahuliku häälega või tuhises tõelise afroameerika temperamendiga mööda lava ja jutlustas peale hääle veel ka käte ja jalgade (sealjuures hääleamplituud oli piano pianissimo´st kuni forte fortissimo´ni, ja kui ma ütlen forte fortissimo, siis ma ka mõtlen seda:). See tuli, mis kõigi nende hinges põles, see suur armastus Jumala vastu, mis neist välja kiirgas ja see sõnum, mille Jumal oli neile rääkimiseks andnud, see oli see, mis liigutas. Ikka jäid kõik jutlused liiga lühikeseks (välja arvatud siis, kui tuli tõlkida, siis olid kõik jutlused kaugelt liiga pikad:), oleks tahtnud veel ja veel kuulata ja saada neilt kõnelejatelt innustust, kuulda nende kurbi ja rõõmsaid kogemusi ja leida ikka ja jälle, kui imeline on Jumal, keda me teenime. Samamoodi, nagu oli lugu jutluste ja jutlustajatega, olid lood ka väiksemate töögruppide ehk workshop`idega. Neid oli liiga vähe ja nad olid liiga lühikesed. Tegelikult oli neid vägagi palju, kokku 64, kuid iga inimene sai osa võtta vaid neljast töögrupist. Kui palju häid mõtteid ja kõnelejaid jäi kuulmata! Aga midagi ei olnud parata, kui oleks tahtnud kõikidest workshop`idest osa saada, oleks kongress pidanud vähemalt kuu aega kestma.

Kogu see üritus kulmineerus hingamispäevaga. Reede õhtul toimus pühaõhtusöömaaja talitus, kus kõigil oli võimalus jalgu pesta ning osa saada leivast ja karikast. Eriliselt hingeminev oli see hetk jumalateenistusest, kus kõik inimesed, pingirida pingirea haaval, kõndisid lava ette, et suure puust risti alla asetada oma palvesoov ja siis vastu võtta osasaamisleib ja -karikas. Ning kogu selle aja rõkkas kaheksasajast suust ja südamest laul "Vana sammeldund rist". See oli hetk, kus kananahk ihule tõusis ja sipelgad mööda selga jooksid. See oli hetk, kui ma tundsin, mida tähendab olla väike osa ühest ihust, Kristuse ihust...

Paraku on selles maailmas nii, et iga asi saab ükskord otsa. Ei olnud sellest pääsu ka pastorite kongressil. Laupäevaõhtune jumalateenistus pidi sellegi ürituse lõpetama. Sellel koosolekul oli minu meelest eriline õhkkond. Hästi oli tunda, kuidas inimesed möödunud nädalaga üksteisele lähemale olid kasvanud ja kuidas võõrastest olid saanud omad. Inimesed ei tahtnud laiali minna, veel ja veel oleks tahtnud laulda ja sõna kuulata. Mulle näis, et isegi TED-i president pastor Bertil Wiklander oli oma viimases sõnavõtus kuidagi nukker, tundus peagu uskumatuna, et kolm aastat ette planeeritud üritus oli ühtäkki lõpule jõudnud. Aga nii paraku oli. Veel viimane laul, "Varsti üsna pea", viimane palve ja viimased käepigistused ning oligi kõik läbi. Selleks korraks.

Tagasisõit koju oli... kummaline. Mulle tuli ikka ja jälle silme ette pilt Jeesusest ja tema kolmest lähemast jüngrist muutumise mäel. Pärast selle kongressi lõppu sain ma natuke paremini aru, mida tundis ja mõtles Peetrus, kui ta ütles Jeesusele: "Issand, siin on hea olla; kui sa tahad, siis ma teen siia kolm telki" (Mt 17:4). On kohti, kust mitte ei tahaks enam ära minna. On kohti, kuhu tahaks jäädagi. Ja ometi, nii nagu ei saanud jüngrid Jeesusega muutumise mäele jääda, nii ei saanud meie ka pastoritega Hollandisse jääda. Jälle oli vaja minna "kõike maailma", tagasi tööle, nagu Jeesus käskis. Jälle oli vaja minna ja kuulutada head sõnumit kõigele maailmale. See ülesanne ei ole alati kerge, vahel tundub see olevat võimatult raske, aga muud teed ei ole. Ei olnud jüngritel, ei ole ka meil.

Mitu päeva pärast koju jõudmist juurdlesin ma jätkuvalt selle üle, kas Jumal ikka teab, kui hea ja kerge on olla koos kaasusklikega, tundes seda toetavat õla tunnet, ja kui masendavalt raske on siis pöörduda tagasi koju oma elu juurde, kus kuri näib igal sammul ründavat. Sattusin ühel õhtul oma Piiblis salmile Hoosea raamatust, mis kinnitas mulle taas, et Jumal teab seda väga hästi, ning sama hästi teab Ta seda. Et teist teed ei ole: "Aga sina pöördu tagasi oma telki, hoia osadust ja õigust ja oota alati oma Jumalat!" (Ho 12:7) Ja mul ei jäänud selle salmi peale midagi muud üle kui ütleda – aamen, Sinu tahtmine sündigu.

Ah jaa, lõpetuseks, ma tõesti ei näinud Hollandis mitte ühtegi tuulikut. Ja teate, mis? Mul ei ole sellest sooja ega külma.