Saaremaalt ära ehk matk sõbralikule naabersaarele

Kord ühel hingamispäeval, juba ei-tea-mitmendat korda ja ei-tea-mitmendat rannahooaega Harilaiu laulvatel liivadel lebades ja igatsevaid pilke üle mere Vilsandi poole saates otsustame äkki, et no ükskord ikka peame seal ära käima. Et mis ta siis ära ei ole, kusagilt pidavat saama ju minna isegi jalgsi läbi vee. Teadagi - kui sa vastust mingile küsimusele (näiteks, kuidas saada Vilsandile) täpselt ei tea, siis tuleb helistada sõbrale. Kohe võetaksegi kõne ja saadakse teada, et tõepoolest on olemas läbi vee ja kohati üle laidude kulgev 4 kilomeetri pikkune matkarada, mis viib Vilsandile. Matk võtab aega kaks tundi, vesi ulatub enamasti põlvini, kuid ühes kohas võib vee sügavus olla ka kuni 1,40 meetrit. Mitte mingil juhul ei tohi minna paljajalu ega plätudes, jalas peavad olema tugevad, korralikult jalga kinnituvad jalanõud ning kindlasti ka sokid. Selline on meie esialgne informatsioon Vilsandile pääsemise võimaluste kohta. Arutleme veel omavahel, millal peaks sinna minema, kui kauaks jääma ning mida ja millises koguses kaasa võtma. Midagi konkreetset esialgu ei otsustata, kuid mõte on idanema pandud. Vello Kaasen kui idee peamine algataja võtab asja eestvedamise enda peale ning pakub välja kuupäeva, millal me minna võiksime. Ühel pühapäeval, täpsemalt 5. augustil, olemegi koguduse maja juures kolme autotäie inimestega sõiduvalmis. Kuna oleme ettevõtmise nimetanud rajaleidjate ürituseks, siis on mõnedel ka kaelarätid kaelas.

Kuusnõmmel, matka alguspunktis, moodustame kätest kinni hoides ringi, Vello annab viimast infot selle kohta, mis meid ees ootab ning Ivo teeb palve. Ühtlasi loeme ka inimesed üle ning avaldame lootust, et teisel kaldal loendust korrates saame sama tulemuse. Meid on kokku 14 - täpselt pooled on Kuressaare koguduse liikmed ning pooled nende ekstreemmatka huvilised sõbrad ja sugulased. Ilm on, tänu Jumalale, ilus ja soe. Kell on 10:30. Vee poole astudes hoiatab keegi, et veel on viimane võimalus tagasi pöörduda ja keegi tunneb huvi vee temperatuuri vastu. Vaatame, kuidas esimese inimese varbad vett puudutavad ning arutleme, et kui nüüd vesi kahte lehte laiali läheks, siis oleks see meie jaoks suur pettumus, sest meie ju tulimegi siia sooviga matkata just nimelt läbi vee, mitte mööda kuiva maad.

Jalad harjuvad vees käimisega kiiresti. Vee temperatuur, nagu pärast selgub, on 20 kraadi. Lubatud kõige sügavama kohaga kohtume üsna matka alguses. Seal tõstame seljakotid pea peale või lihtsalt natuke kõrgemale. Matkaseltskonna kõige lühem, 1 meetri ja 45 sentimeetri pikkune Meeri, läbib selle väikese osa ujudes. Teekond on mõnevõrra erinev sellest, mida ma ette olin kujutanud. Olin millegipärast kujutlenud end minemas läbi avamere, tegelikult on meil peaaegu kogu aeg mõlemal pool küljes roostik, mis jätab pigem mulje tavalisest üleujutatud rannikualast. Me astume mööda veoauto poolt sisse sõidetud roopaid. Seal on hea tugev astuda. Kui astud roobastest kõrvale, siis vajuvad jalad mutta. Veoautot ennast nägime ka enne matka algust Kuusnõmmel seismas. Suur nõuka-aegne veoauto veab inimesi läbi vee Vilsandile ja sealt ära siis, kui soovijaid on. Mingit regulaarset transpordiühendust Vilsandi ja Saaremaa vahel ei ole.

Kui Vilsandile jõuame, on kell 12:05. Seega on meil läbi vee ja üle laidude matkamiseks kulunud poolteist tundi. Oleme tulemusega rahul. Inimesed väänavad sokkidest vett välja, loputavad varbavahed mudast ja kividest puhtaks ning panevad selga kuivad riided. Kui kõik on valmis, hakkame mööda teed edasi astuma. Peagi jõuame välja nii nimetatud Vilsandi peamagistraalile, mis kulgeb ühest saare otsast teise. Tee ääres seisab meie suureks üllatuseks bussipeatus. Hiljem saame teada, et bussipeatuse märk on tegelikult talu tähiseks, sellel seisab talu nimi ja see olevat kunagi kingitud talu omanikele nende tuttavate poolt mingi tähtpäeva puhul.

Astume mööda peamagistraali muudkui edasi. Esimesi maju näeme alles hulga aja pärast ja needki tunduvad olevat mahajäetud kolhoosihooned. Ühtki inimest ega looma pole näha, ükski koer ei haugu. Teame, et meil tuleb välja jõuda turismitallu, aga kuidas aru saada, et oleme kohale jõudnud. Kui oleme hulk aega käinud, siis märkame äkki ühes hoovis inimest ja tema märkab meid. Selgub, et see ongi turismitalu ning perenaine tervitab meid. Võtame hoovis laudade taga istet, laulame söögipalvelaulu ning asume oma nappide leivakottide kallale (palju toidukraami ei oleks suutnud kaasa vedada). Siis kuulame perenaise jutustusi Vilsandi eluolu ja ajaloo kohta. See on päris huvitav, sest ega enamust sellest jutust ei olnud enne kuulnud küll. Kõige rohkem elevust tekitab meie hulgas teada saamine, et arstiabi siit saarelt ei saa, isegi helikopter ei tule kohale ning kunagi olevat kantud üks tohter siia kätel läbi vee - sünnitust vastu võtma.

Perenaine tunneb huvi, mida me veel teha sooviksime. Suurem osa meist soovib majaka juurde jalutada. Kaks piigat peavad seda teekonda liiga pikaks ning lasevad perenaisel endale hea lähedal asuva ujumiskoha kätte näidata. Küsime ka paadiga Saaremaale tagasi sõitmise võimaluste kohta. Selgub, et meid on ühe paaditäie jaoks liiga palju, seega tuleks teha kaks reisi, kuigi kahe paaditäie jaoks on meid jällegi liiga vähe.

Teekond majaka juurde on lihtne - ikka muudkui mööda peamagistraali edasi. Enne teele asumist saame uudistada turismitalu aidas sisse seatud külaliste tube. Voodid nendes tubades näevad nii ahvatlevad välja, et Ivol tekib kiusatus teha seal üks 250-kroonine uinak nii kaua, kui teised majaka juures ära käivad. Kuna raha ei ole, saab ta sellest kiusatusest kiiresti võitu ning uni kaob hiljemalt siis, kui talu lähedal asuva elevust tekitava vaatetorni juurde jõutakse. Torni juures on silt, et ülesminek on omal vastutusel ja korraga tohib tornis olla vaid kaks inimest. Käimegi peaaegu kõik kahekaupa vaatetornis ära. Sealt näeb tõepoolest tervet Vilsandi saart, igast küljest kuni mereni välja.

Majakas on nagu majakas ikka, sinna sisse pole võimalik pääseda. Majaka ümbruses leiab igaüks ise endale tegevust, osa rahvast läheb ujuma. Kallas on kivine ja ka merepõhi on kivine, vette minnes peab olema ettevaatlik, et mitte libiseda ja kukkuda. Meres üsna lähedal paistab mitu ahvatlevat väikest saarekest, mis kutsuvad ennast külastama. Ivo ja Marvin võtavadki kätte ja ujuvad saarele välja. Kui nad tagasi hakkavad tulema, otsustavad kaldal olijad aega mõõta. Saarelt tagasi ujumiseks kulub neil 10 minutit.

Vahepeal on veel üks grupp inimesi majaka juurde tulnud - seltskond noori, kes on saabunud Kuusnõmmest veoautoga. Taipame, et nad alustavad üsna varsti tagasiteed Saaremaale ning me võiksime proovida mõned enda inimesed ka selle auto peale sokutada. Vello läheb autojuhiga läbirääkimisi pidama. Vabu kohti on külluses ning need meie hulgast, kes soovivad saada auto kastis mere ületamise enneolematut kogemust, ronivadki peale. Teised lehvitavad neile järele ja teevad pilte, siis korjavad turismitalu hoovilt oma asjad kokku ning alustavad teekonda paadisadama poole.

Paadimehega on telefoni teel kokku lepitud, et ta tuleb meid ära viima, kuid sadamas tuleb teda veel pisut aega oodata. Inimesed on elevil, eriti need, kes pole enne mootorpaadiga sõitnud. Paadisõit läheb kiiresti. Teades, et veoautoga loksutakse läbi vee umbes sama kaua kui kestis meie jalgsimatk, otsime pilguga autot. Lõpuks märkamegi seda ja lehvitame omadele, kuigi nad on väga kaugel ja tõenäoliselt ei näe meid. Teisele kaldale jõuame veoautost pisut varem, nii et saame jälle lehvitada ja pilte teha. Siis aetakse rahvas kähku kokku grupipildi tegemiseks, et keegi enne ära ei jõuaks minna. Kell on vist umbes 18:30, kui esimesed autotäied Kuressaare poole vurama hakkavad. Meie auto on viimane, sest erinevalt teisetest ei saa me kuidagi jätta Kuusnõmme linnuvaatlustorni ronimata. Tornist avaneb suurepärane vaade matkarajale, mida mööda hommikul astuma hakkasime.

Vilsandil on käidud. Ah et millise saare me järgmine kord ette võtame? Ruhnu, Kihnu, Abruka, Naissaare, Vormsi, Aegna? Kaisa arvab, et Tenerife, aga Vello kostab seepeale, et seda saart ei ole rajaleidjate programmis ette nähtud. Eks me vaatame siis...