2005. aasta viimasel päeval sai perekond Põldaru kirikus olles kohutava teate: nende kodu on leekides. Kuidas sündmused edasi arenesid, räägivad Eha ja Vello Põldaru juba oma uues kodus. Nende mõtted pani paberile Helis Ust.
Kodu on leekides...
Oli hingamispäev. Eha ja Vello sõitsid poegade Vallo ja Endoga harjumuspäraselt Põltsamaa adventkirikusse hommikusele jumalateenistusele. Nii nagu tavaliselt, lülitasid nad ka seekord oma mobiiltelefoni välja. Kella üheteistkümne paiku püüdsid õnnetusest informeeritud neile pidevalt helistada, ent kuidagi ei õnnestunud ka teiste kirikusolijate kaudu sõnumit edastada. Vahetult enne osasaamist läks Märt Maurer, kes erinevalt eelmistest kordadest otsustas telefonikõnele vastata, Eha ja Vello juurde kurva teatega. Abielupaar hüppas autosse ja kiirustas koju, teadmata täpselt, milline vaatepilt neile avaneb. Vello juhtis autot, Eha aga palvetas terve tee kõva häälega: “Jumal, kõik, mis seal nüüd on, mida me silmad näevad, on Sinu teadmisel ja kätes. Anna meile jõudu!”
Naabermaja juures paluti Ehal autosse jääda, Vellol lubati maja varemeile lähemale minna. Eha muigab, et ju siis kardeti, et tema kui naisterahvas on ehk nõrgema närviga ning hakkab hüsteeritsema. Millest aga Vello tol hetkel mõtles? “Käisin ja vaatasin rahulikult rususid, hindasin olukorda. Mitte ühtegi pisarat ei veerenud silmast. Tegelikult ma ei suutnud uskuda, mida mu silmad nägid. Samal ajal hakkasin mõtlema inimestele, olgu nad siis usklikud või mitte. Igaühel meist seisab ees olukord, mida me kohe ei suuda uskuda, aga ometi on tõsi. Need inimesed, kes ei ole Jeesust vastu võtnud, mõtlevad, et meile räägiti, see oli tõsi, ent me ei uskunud ning me oleme nüüd sellest kõigest heast ilma jäänud. Oleme hukkumas. Teine rühm rõõmustab, nähes Jeesust tulemas ning nende ees avanevad taevaväravad. Uskumatu, aga tõsi.”
Kui Põldarud kiriku juurde tagasi jõudsid, kutsusid mitmed koguduseliikmed perekonda enda juurde lõunale. Peretuttav Elme Daniel pakkus oma linnakorteri kahte tuba, öeldes, et tütar elab üksi kolmetoalises korteris. Samal õhtul mindi juba uude, ajutisse elukohta ning üks hoolitsev koguduseliige tõi voodipesu – igaühele tekk, padi, linad. Koguduseliikmed ja mõned Vello lapsepõlvesõbrad tõid kohe raha.
Milles seisnes kaotus?
Kõik see juhtus 31. detsembril – inimesed olid ehmunud, mõned nutsid ning avaldasid perekond Põldarule kaastunnet. Eha on veendunud, et palve tegi neid tugevaks, andis rahu ja uut jõudu ning juhtus isegi nii, et hoopis nemad pidid teisi lohutama.
Tuletõrjujad tegid kindlaks, et kodu hävitanud leek oli alguse saanud maja teiselt korruselt sügavkülmiku süttimisest. Tuli levis puidust elamus kiiresti ning maja päästa ei õnnestunud. Vellole vanaisalt pärandatud majast jäid järele vaid välisseina riismed ning kõrvalruumid: puukuur ja kaevumaja. Materiaalsetest asjadest jäid alles seljas olnud riided ja Vello dokumendid. Tuleasemelt õnnestus leida ka abielusõrmused, üksikud fotod ning mõned natuke kannatada saanud rahatähed, mis hiljem pangas välja vahetati. Eha arutleb: ”Tegelikult, usklik inimene võtab neid asju natuke teistmoodi. Me ju teame, et niikuinii hävivad need asjad ükskord ära. Süda ei saagi siin maa peal millegi küljes nii kinni olla, et ma nüüd ahastaks mingite riiete, mööbli või ma ei tea mis asja pärast.” Vello lisab: “Siis meil polnud lihtsalt enam OMA kodu, kuhu minna ja meid ei oodanud harjumuspärased asjad.“
Pere vajaduste eest hoolitsesid lähedased ja tuttavad, tuues neile tarbeesemeid ning tehes pangaülekandeid. Kuidas nad teadsid, mida perel vaja läheb? Eha õde Mirje oli püüdnud ette kujutada, et kui tal mitte midagi ei oleks, siis mida tal kindlasti vaja läheks.
Mis tulest puutumata jäid, olid inimsuhted. Eha on veendunud, et mille me ükskord endaga taevasse kaasa võtame, on meie olemus, iseloom. Ta räägib, et teda liigutas inimeste heatahtlikkus. Nad avastasid koos perega, kui palju sõpru neil tegelikult on – kogu adventpere, paljud linna- ja külainimesed. “See liigutas, et on nii palju inimesi, kes meid armastavad ja meist hoolivad. See, mis enda jaoks tegime, hävis. Ent see, mida teiste heaks tegime või neile andsime, jäi alles,” kinnitab perekond ühest suust.
Elu pärast...
Väga tänulikud ollakse perekond Danielile. Talvest sügiseni elati nende korteris koos peretütar Helinaga. Tagantjärele toda aega meenutades paluvad Eha ja Vello kindlasti mainida ka Helina rõõmsameelsust. Igal hommikul ja koolist tulles tervitas ta rõõmsameelselt: “Hommik!” Ta oli nagu päiksekiir, kes nakatas oma positiivse ellusuhtumisega. Uue aasta esimesel reedeõhtusel palvekoosolekul, kui palvetati sünnipäevalaste eest, teatas Vello, et tema tütrel on ka sünnipäev. Kohalolijad olid imestunud, et mis see jutt siis nüüd tähendab. Kahe poja isa selgitas: kuidas ta siis veel peaks kutsuma sõbralikku ja abivalmis tütarlast, kellega perekond ühte korterit jagab. Helina ema Elme oli perele nagu teine ema – võttis oma katuse alla ning hoolitses nende eest. Guido oli aga Vellole põhiline abimees ehitusel.
“Tiit on tõeline sõber ja abimees,” ei väsi Vello kordamast veel üht teist nime. ”Kui tehnilist nõu vajasin, võisin igal hetkel talle helistada. Suuremate tööde puhul sõitis ta ehitusele kohale. Ta tegi kogu katlasüsteemi ja vannitoa.”
Tänu põlengule said Põldarud väga palju Jumalast tunnistada. Ükskõik, kuhu ametiasutusse Vello läks, alustas ta Jumalast: ”Jumal oli, Jumal on ja jääb!” Nad sattusid ka sellistesse “kõrgetesse” kohtadesse, kuhu muidu poleks sattunud, muu hulgas vallavanema ja Jõgeva maavanema vastuvõtule ning Päästeameti ülemate jutule. Meelde jäi nende vastutulelikkus ja abivalmidus.
Nüüd, mil veel osa maja välis-ja siseviimistlust teha on jäänud, teavad Põldarud igasuguseid ehitusalaseid termineid ning on valmis ka teistele nõu ja jõuga appi minema. Ehitamine on Vellole töö ja hobi. Eha kiidab oma meest, et ta on väga lahtiste kätega. Seepeale lisab aga Vello naljatledes, et õmmelda ta veel ei oska.
Varasem kokkupuude tulekahjuga oli Ehal ja Vellol tegelikult olemas, kui nende naaberkülas maja põles. Siis viisid nad abivajajaile raha ja kogusid neile humanitaarabi.
Nüüd jälgib Vello, ega kellelgi Põltsamaal taolist õnnetust ole juhtunud, et siis abivajajaile kohe appi tõtata. Mida siis teha, kui keegi tuttavatest-lähedastest on taolisesse olukorda sattunud?
“Kui kellelgi midagi taolist juhtub, minge nende juurde külla, juba esimestel päevadel, viige midagi süüa, sööge nendega koos, sest söögiisu neil üldjuhul ei ole, und ei ole. Täitke nende aega ja mõtteid natuke teistsuguste mõtetega, et nad masendusse ei langeks.” Ehal ja Vellol on kogemus, mil mõnikord juhtus nii, et kui üks sõber läks, siis teine juba tuli. Taolistel hetkedel on toetuse tundmine väga oluline. Muidugi peab tunnetama, kui lähedane sõber ollakse, et kui kauaks minna. Ent kas või natukeseks võiks ikkagi külla minna.
Sellises olukorras appirutanud inimesed tihti ei tea, kuidas käituda või mida öelda. Mõni avaldas kaastunnet, ent seda väljendit kasutatakse pigem siis, kui keegi on surnud. Tõnu Jugar helistas ja ütles: “Minu kahjutunne sulle!” Vello arvates on see väga sobiv väljend, sest õnnetus tekitas ju majanduslikku kahju.
Eha ja Vello tunnistavad: ”Kellel on Jumal, neil on suhtlus- ja palveliin ja nii on palju kergem elada. Meie saime Jumalalt jõudu ja rahu, et olukord üle elada.” Tänu heldetele toetajatele saime ka oma eesmärgi teostada – uue kodu ehitada. Küll on hea tunne teada, et kuulume ühte suurde üksteist toetavasse adventperre!
In English