Viibisin kord koos oma õe Jane Liisiga ühel noorteüritusel ja teiste tegevuste seas oli kavas arutelu väikestes rühmades. Jätan arutelu põhiteema siinkohal kõrvale, aga muuhulgas keskenduti vestluse jooksul Jumala kõige tähtsamatele iseloomujoontele. Jane Liis rääkis mulle hiljem, et ta oli oma rühmas tõstnud esile armastuse kui kõige olulisema omaduse Jumala juures, kuid saanud enda üllatuseks üsna tõrjuva reaktsiooni osaliseks. Jah, öeldi talle, Jumal on kindlasti armastav, aga kas armastus on just kõige tähtsam, selle üle võib vaielda. Peamine pidi Jumala juures olema pigem Tema vägevus ning õiglus ja Seadus. Armastus olevat aga midagi, mis tõuseb esile üksnes siis, kui ta seejuures õiglusele jalgu ei jää.
Kui ma kuulen sõna „armastus“, kerkivad minu silme ette esimesena tavaliselt pildid heleroosadest roosidest, pitsivahus pulmakleitidest ja pruntis põskedega beebidest. Julgen arvata, et ma ei ole ainus, kes kaldub armastust peaaegu iseeneslikult seostama millegi romantilise, armsa ja teataval määral hapraga. Roosid ju närtsivad, valged pitskleidid kipuvad määrduma ja rebenema ning väikesed lapsed on täiesti abitud. Sellise kujutluspildi puhul on arusaadav, kui Jumala armastust ei peeta Tema iseloomu keskmeks, vaid lisandiks, mis võib heal juhul aule, kuninglikkusele ja õiglusele mõnikord veidi mahedama varjundi anda.
Piiblis on armastust või tegusõna „armastama“, nii eraldiseisvana kui ka liitsõna osana, mainitud peaaegu 500 salmis. Kui neid salme lähemalt uurida, võib aga peagi märgata, et armastus, millest Piiblis räägitakse, ei ole üldsegi mitte õrn-habras tunne. Pigem on see seotud suurte pingutuste või raske tööga, midagi vankumatut ja kaljukindlat, mida kirjeldatakse võib-olla kõige võimsamalt Ülemlaulu 8. peatüki 6. salmis: „Sest armastus on tugev nagu surm...“ Niisugused sõnad ei meenuta mulle kuigivõrd lilli ega liblikaid, vaid pigem tuletavad need meelde, kuidas ma sattusin mõne aasta eest lugema üht väga omapärast päevikut. Päeviku autoriks oli Bobby Sands, iiri vabadusvõitleja, kes elas eelmise sajandi teises pooles Põhja-Iirimaal, ja päevik on kirjutatud ajal, mil ta oli vanglas. Kuigi tingimused, milles Sands kirjutades viibis, olid kohutavad ja tema enda peatne surm vägagi tõenäoline, on suur osa päevikust üllatavalt lootusrikas, ning lugedes imestasin korduvalt, kuidas tal jätkus jõudu oma kodumaa ja tõekspidamiste eest võidelda. Armastusest pole päevikus peaaegu sõnagi, aga seda esimest korda lugedes meenus mulle tahes-tahtmata Pauluse esimene kiri korintlastele, 13. peatükk, mida tuntakse ka armastuse ülemlaulu nime all.
Vahel võib nii mõnigi Piibli kirjakoht lugejale kaugeks jääda – mitte sellepärast, nagu ei tunneks inimesed neid piisavalt hästi, vaid pigem seetõttu, et tegu on liiga tuntud salmidega. Arvan, et armastuse ülemlaul kuulub just selliste liiga tuttavate kirjakohtade alla, mida võetakse küll mõistusega vastu, aga ei tunta südamega. Mina olen seda tavaliselt lugenud kui näidet ilusast luulest, kuid Bobby Sandsi päeviku valgel paistis mulle, et saan vist lõpuks aru, mida Paulus öelda soovis. Püsivuse, tahtejõu, kohusetunde ja kangekaelse visadusega võib palju ära teha, aga nende abil ei jõua lõpuni. Kui tahan tõeliselt midagi saavutada, pean oma töösse panema enda südame, vastasel juhul ei tule minu tehtu piisavalt hästi välja. Ilma armastuseta väsib kiiresti, kuid armastus aitab jätkata ka siis, kui edasiminek näib inimlikus mõttes võimatuna. Mitte ilmaasjata ei öelda Piiblis, et armastus on Jumalast (1Jh 4:7). See on jumalik jõud, mis aitab inimesel jõuda kaugemale, kui ta enda võimed lubaksid.
Kui minna korraks tagasi ülalmainitud noorteürituse juurde, võib öelda, et arutelus osalejal, kes ei pidanud armastust kuigi oluliseks Jumala iseloomujooneks, oli äraspidisel moel isegi õigus. Armastus ei ole tõepoolest lihtsalt üks iseloomujoon, mida saab teistest eraldiseisvana vaadata. Pigem on see Jumala sügavaim olemus, millest kasvab välja kõik muu, ning iga teo, mida Jumal korda saadab, teeb Ta armastusest. Armastus on Jumalast ja Jumal on armastus.
In English