Mul oli hiljuti (2017. aastal - toim.) võimalus osaleda juhtimiskonverentsil Reach the World, mille organiseerisid peakonverentsi ml; osakond. Konverents toimus Euroopa üheks kaunimaks linnaks peetud Ungari pealinnas Budapestis. Kolm päeva täis huvitavaid loenguid, seminare ja kohtumisi möödusid väga kiiresti, kuid mõned mõtted jäid nii sügavalt meelde, et olen tahtnud neid ka teistega jagada.
Üks tähelepanuväärseimaid esinejaid konverentsil oli dr George Barna, autor ja kõneleja, kes juba palju aastaid on uurinud usu ja kultuuri vahelist suhet ja kes kristlikus maailmas ilmselt ei vaja pikemat tutvustamist. Teda peetakse praeguse aja kõige enam tsiteeritud kristlikuks autoriks; tema usuteemalisi uuringuid kajastavaid raamatuid on müüdud rohkem kui ühegi teise autori omi Ameerika ajaloos.
Konverentsil esitas ta kaht omavahel seotud teemat, a kaht omavahel seotud teemat, mis kajastasid praeguseid üleüldiseid väärtushinnanguid ja trende Ameerika Ühendriikides ja seda, mida Piibel õpetab ning mis on tegelikult vaimulik küpsus ning kuidas selleni jõutakse; kuidas aidata lapsi nende usurännakul; mida me tegelikult soovime, et meie lapsed saavutaksid ja kuidas me kogudusena saame mõõta seda, kas läheneme soovitud eesmärgile.
Dr Barna on viimased 35 aastat uurinud, kuidas toimub inimese usu areng. Selle aja jooksul on ta koos oma kaastöötajatega intervjueerinud üle miljoni inimese tuhandetes kirikutes ja usu-organisatsioonides üle kogu Ameerika Ühendriikide, küsides neilt nende usu kohta. Selle töö tulemusena on ta kirjutanud kokkuvõtte, milles ta esitab kristlase usuteekonna kümmet sammu. Kuna minu jaoks oli see väga huvitav avastus, siis tahaksin need siin ka välja tuua, kuid enne panen kirja ka mõned nendest põhimõtetest ja eeldustest, millest dr Barna oma uuringuid tehes lähtus.
Tema veendumus on, et elu on võitlus iga inimese südame, mõistuse ja hinge pärast ja see algab kohe, kui inimene sünnib. Meedia juhib paljude inimeste veendumusi, otsuseid ja uskumusi tänapäeval, kuid meedia eesmärk ei ole aidata inimesi paremaks saada, vaid endale publikut kindlustada, ja kõik, mis selle publiku kindlustab, täidab eesmärki, olenemata sellest, milliseid väärtusi ta kannab või mitte. Meedia eesmärk on saada lapsed publikuks võimalikult varakult. Kuid kui me otsime meediast vastuseid oma probleemidele ja viise õigeks käitumiseks erinevates olukordades, kas me siis ikkagi oleme kristlased selle sõna tõelises mõttes?
Dr Barna usub, et Piiblis leiduvad vastused kõikidele elu küsimustele; et jüngriks ei sünnita, vaid saadakse; et edu on kuulekus ja pühendumine. Paljud inimesed tänapäeval usuvad, et edukas olemine tähendab millegi olulise ja suure saavutamist, millegi omamist, kuulsaks saamist jne, kuid Piibli järgi on tõeline edu Jumalale kuuletumine ja Tema eesmärkidele pühendumine; selle mõistmine, miks Ta on mind siia maailma pannud ja pühendumine selle eesmärgi täitmisele.
Dr Barna on veendunud, et saadakse need tulemused, mida mõõdetakse. Enamasti mõõdetakse edukust koguduses sellega, kui palju erinevaid programme tehti, kui palju inimesi osales jne. Kuid Jeesus ei surnud selleks, et luua ühedimensioonilist super-kirikut. Jeesus suri, et näha täielikult muudetud inimesi (Kiri roomlastele 12:2). Johannese 15. peatükis räägib Jeesus vilja kandmisest. Kirjas galaatlastele 5. peatükis toob Paulus esile mõned need omadused, mis näitavad muudetud elu. Dr Barna läheb isegi nii kaugele, et ütleb, et kui inimese elus selliseid muutusi ei toimu, siis me ei ole täitnud Jeesuse käsku: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad ...“ (Mt 28:19). Meie intellekt, meie emotsioonid, käitumine ja vaim peaksid saama muudetud.
Milline siis on see usuteekond, mida iga inimene siin maailmas elades sammub? Dr Barna ütleb, et selle tõttu, kes Jumal on, lubab Ta teha igal inimesel valiku, kas ta soovib jätkata seda teekonda või mitte. Me kõik alustame esimesest sammust, mis on teadmatus patu suhtes. On inimesi, kes jäävadki sellele sammule pidama ja nende usk edasi ei arene. Kuid paljud inimesed, saades vanemaks, puutuvad kokku patu mõistega. Nad teavad, et selline asi on olemas, kuid nad ei hooli sellest. On inimesi, kes hakkavad sügavamalt mõtlema, et võib-olla on olemas Jumal, kelle jaoks patt on vastuvõetamatu ja mis siis, kui Jumal tasub mulle ühel päeval kätte minu pattude eest? Kas ma peaksin selle pärast muret tundma? Kas ma peaksin selle kohta rohkem uurima, et teada saada, mida see minu jaoks tähendab? Vastavalt dr Barna uuringutele sureb seitse ameeriklast kümnest sellest sammust edasi liikumata. Kuid 30% liigub edasi; nad mõtlevad, aga mis siis, kui patul on negatiivne mõju minu elule; nad räägivad inimestega; nad uurivad ja arutavad oma mõttes, mida selle patu probleemiga ikkagi ette võtta. Nad jõuavad tulemuseni, et ainuke lahendus on tunnistada Jumalale, et olen eksinud ja paluda andestust, ning uskuda, et Jeesuse Kristuse elu, surma ja ülestõusmise läbi on neil lootus. Nad saavad uuestisündinud kristlasteks.
Nad leiavad koguduse ja väga kiiresti sulanduvad koguduse ellu. Nad külastavad jumalateenistusi regulaarselt, loevad Piiblit, teavad olulisemaid kristlikke kõnelejaid, loevad vaimulikku kirjandust ja on aktiivsed koguduse töös. Kuid mõne aja möödudes hakkab neid närima üks küsimus: kas see ongi kõik, mida usk pakub? Ma käin kirikus, loen vaimulikku kirjandust – kas see on, mille pärast Kristus suri? Kas midagi rohkemat ei olegi? Nende kristlik elu ei erine palju sellest, millist elu maailmas elatakse. Nad vaatavad samu saateid, kulutavad oma raha samamoodi, mõtlevad samamoodi, räägivad samamoodi kui inimesed väljaspool kirikut ja kui nad midagi muud ei avasta, loobuvad nad oma aktiivsest usuelust ja võivad oma usu üldse kaotada. Kuid kui nad ei loobu ja kaevavad sügavamalt, jõuavad nad järgmise sammuni – murdumiseni. See toimub tihti mingi isikliku kriisi ajal. Jumal lubab selliseid kriise meie ellu, et pöörduksime Tema poole. See on koht, kus me ütleme: „Jumal, ma ei suuda sellest läbi minna ilma Sinuta!“ Kas me aga suudame Tema külge klammerduda nii kauaks, et kogeda, et murdumine on kingitus meile?
Dr Barna uuringute kohaselt jõuab ainult 7% ameeriklastest selle sammuni. Mõned inimesed siinkohal võivad vastu vaielda, et tegelikult pidi murdumine ju aset leidma juba neljanda sammu ajal, kui nad Jeesuse vastu võtsid. Dr Barna nõustub sellega, et kultuuriliselt võib olla siin erinevusi ja et tema uuringud kajastavad ennekõike Ameerika ühiskonna elu. Kuid see on samm, kus inimesel ei ole enam lihtsalt kahju, et ta on valesti elanud, vaid kus tema süda on murtud patu pärast ja ta pühendab ennast sellele, et teistmoodi elada. See on samm, kus eraldatakse aganad ja terad. Kuid inimene ei saa teha seda sammu omast jõust; ka tema enda ‘ise’ saab murtud. Ta murdub ühiskonnale, vajadusele olla teistega samasugune, sulanduda ühiskonda, olla populaarne ja armastatud. Sellel sammul lubatakse Jumalal teha meis seda, mida Tal on tarvis teha, mis viib täieliku alistumiseni Jumalale, Tema tahte ja Tema juhtimise vastu võtmisele. Nüüd olgu kõik nii nagu Jumal tahab, et minu elus juhtub.
Selline alistumine ja allumine Jumala juhtimisele toob tohutult sügava Jumala armastuse tunnetamise; ääretult lähedase seose tunnetamise Jumalaga. See saadab sind 24 tundi ööpäevas, see muutub põhjuseks, miks sa igal hommikul tõused. Selline lähedus Jumalaga toob kaasa armastuse inimeste vastu. Ja me ei räägi siin emotsioonidest; sellel armastusel ei ole midagi tegemist meiega peale selle, et Jumal saab meid kasutada inimeste heaks tänu sellele väga lähedasele suhtele, mis meil Temaga on. Jumal armastab inimesi meie kaudu.
Need sammud ei pruugi siiski minna järjest, nii nagu nad siin on toodud, eriti nende jaoks, kes on kasvanud kristlikus kodus. Mõni samm võib tulla ka kordamisele. Dr Barna küsimus meile on, kas meie lapsed on ette valmistatud minema läbi sellise usuteekonna? Kas nad teavad, et isikliku kriisini jõudmine on väga üksildane kogemus? Kas nad õpivad Jumalat usaldama kõikide nende sammude ajal? Paljud lastetöö materjalid on seotud teadmiste andmisega ja tihti lapsed ei tea, milline see usuteekond tegelikult on.
Kuidas siis toetada teist täiskasvanut või last tema usuteekonnal? Dr Barna julgustab esitama rohkem küsimusi. Tihti on meil soov jutlustada ja õpetada, kuid küsimuste kaudu õpitakse paremini, teadmised mõeldakse isiklikuks, need mõeldakse läbi ja need võivad muuta elu.
Tema loengud ja ka mõned teised huvitavad ettekanded konverentsilt on järelvaadatavad aadressil: https://budapest2017.adventist.org/media/.
In English