Üleilmse adventkoguduse peakonverents korraldab üle viie aasta maailmakoguduse divisjonide (13) kirjastustöö kokkusaamisi. Kolme divisjoni, Trans-Euroopa divisjoni, Inter-Euroopa divisjoni ja Euro-Aasia divisjoni kirjastustöö ning kirjastuste juhid said kokku 14.–17. mail Madridis Hispaanias. Eestist osales sellel koosolekul adventkoguduste Eesti liidu kirjastuse IVA juht Jaanus-Janari Kogerman.
Seekordsel koosolekul oli lisaks ülevaatele erinevate unioonide kirjastustööst ning omavahelistele kohtumistele suureks eesmärgiks arutada läbi neli teemat, millest kolme jaoks jätkus aega: 1. kirjanduse levitamine koguduseliikmete kaudu, teisisõnu kõigi liikmete kaasatuse põhimõte; 2. täisajaga kirjandusevangelistide töö; 3. tudengite kirjandusevangelism: adventülikoolide tudengid, kes müüvad suviti kirjandust ning 4. koguduseliikmete vaimulikuks kasvuks mõeldud kirjanduse väljaandmine.
Pildil: kolme koosolekul osalenud divisjoni kirjastustöö juhid (paremalt) Victor Hulbert Trans-Euroopa divisjonist, Ioan Câmpian Inter-Euroopa divisjonist ja Pavel I. Liberanskiy Euro-Aasia divisjonist. Pildid Victor Hulberti kogust.
Koosolekul osalenud Jaanus-Janari ütles, et arutlused olid toredad ja tõi näiteks ühe seal välja pakutud tehte: „Meil on 20 000 täisajaga töötavat kirjandusevangelisti üle maailma – kui igaüks neist külastaks viiel päeval nädalas kümmet inimest päevas, ja nõnda nelikümmend nädalat aastas, siis kuuleks aasta lõpuks meie sõnumist 20 miljonit inimest. Meil on ka 25 000 tudengit, kes koolivaheaegadel kirjandusevanglistina tegutsevad. Kui igaüks neist külastaks kümmet inimest päevas viie nädala jooksul aastas, koguneks aastas kuus miljonit kontakti. Seega jõuaksime umbes 26 miljoni inimeseni aastas vaid kirjandusevangelistide töö kaudu. Kuid suurim jõud peitub siiski meie liikmeskonnas. Nimelt on adventkogudusel 20 miljonit koguduseliiget ning kui iga koguduseliige levitaks igal nädalal ühe raamatu, siis me jõuaksime aastaga miljardi inimeseni.” Selle tehte lõpetuseks tõdes Jaanus-Janari, et ei Eestis ega Balti unioonis (sarnaselt paljude teiste Euroopa riikidega) ei ole ühtegi täisajaga kirjandusevangelisti.
Üheks suureks põhjuseks kirjandusevangelistide töö vähenemisele on loomulikult inimeste muutunud huvid. Inimesed loevad üha vähem ning täisajaga kirjandusevangelistidel on üha raskem teenida oma sissetulekut kirjanduse müügist. Samas on muutused toimunud mitte üksnes koguduses, vaid ka riikide seadusandluses. „Raamatute levitamine ei ole enam nii lihtne kui mõnda aega tagasi,” sõnas Jaanus-Janari. „Näiteks Euro-Aasia divisjonis (Venemaa ja paljud teised endised NSVL-i liikmesriigid) levitati misjoniraamatuid, kui see projekt ligi kümmekond aastat tagasi algas, üle miljoni eksemplari aastas, kuid eelmisel aastal jõuti jagada napilt 200 000. Põhjuseks Venemaal kehtima hakanud seadus, mis keelab avaliku usukuulutuse. Rootsis ei ole kirjandusevangelismi olemas, sest seal kehtib seadus, mis keelab koduuksemüügi. Inglismaal (ja mujalgi) on inimeste kõnetamine tänaval ning kodudes raskendatud ning näiteks Jehoova tunnistajad kasutusele võtnud uue meetodi: nad seisavad stendidega rahvarohketes kohtades ja ootavad, millal keegi neile ligi astub.“
Seega sunnib seadusandlus mõtlema uutele viisidele, kuidas raamatutega inimesteni jõuda. Üks neid viise on adventkoguduse algatus, mida kirjastused on siin-seal, näiteks Hispaanias, Ukrainas ja Venemaal, proovinud: kirjandusevangelistid ei tegele mitte ainult raamatute levitamisega, vaid aitavad oma klientidel tervise, toitumise ja eluga paremini toime tulla. „Näiteks Hispaanias pakuvad kirjandusevangelistid oma klientidele kolme paketti: 2-, 4-, ja 6-kuulise kestusega (hinnaga 150–350 eurot), millest igaüks sisaldab teemakohast raamatut (toitumise, suhete vmt kohta), veebi- või postikursust ja iga kahe nädala tagant kohtumist selle inimesega, kellega koos räägitakse väljakutsetest ja sellest, kuidas edasi minna.”
Nagu mainitud, ei ole Eesti liidus ei täisajaga kirjandusevangeliste ega adventülikoole, mille tudengid saaksid suvevaheajal kirjandusevangelistidena töötada, küll aga on kirjanduse levitamise oma südameasjaks võtnud paljud koguduseliikmed. „Kirjastus IVA annab raamatuid välja, oleme aktiivselt kaasas olnud misjoniraamatu projektiga. Meil on ligi kümme aastat olnud kasutusel süsteem, mille järgi iga koguduseliige saab kinkimiseks või edasimüümiseks raamatu osta misjonihinnaga. See on andnud nii mõnelegi võimalusi rohkem osta ja edasi kinkida,” rääkis Jaanus-Janari. „Just kõigi liikmete kaasatus on see, mis võib ka Eestis viia meie kirjanduse rohkemate lugejateni. Isegi kui vaid pooled meie koguduseliikmetest võtaksid endale sihiks jagada vaid ühe raamatu kuus, jõuaks lugejateni ligi kümme tuhat raamatut aastas, mis aitaks loomulikult laiendada ka meie valikut.“
Valikust rääkides ütles Jaanus-Janari, et meile tundub mõnikord, et oleme hästi väiksed ja suudame siin Eestis vähe ning ei suuda katta paljusid olulisi teemavaldkondi. Samas, kui me vaatame tööd oma naabrite juures, siis ei ole me palju suurematest rahvastest ja unioonidest eriti kaugel. „IVA annab aastas keskmiselt välja viis uut raamatut. Suurel Venemaal ilmub aastas 25 nimetust, Saksamaal 15. Meil on täna pakkuda kokku ligi 80 erinevat eestikeelset raamatut, mida saab soetada kohalikest adventkogudustest ning ka advent.ee e-poest aadressil pood.advent.ee.“
Vaata raamatupoodi.
Küll aga võtab nii mõnegi raamatu ilmumine kauem aega kui mujal. „Praegu on töös ja plaanis kümmekond erinevat raamatut, millest osa on tõlkimisel, osa toimetajate käes, osa kujundamisel ning osa ootab oma järge. Näiteks on töös Ellen White’i „Tunnistused kogudusele” I, II, ja III osa, millest kaks esimest on toimetamisel, kolmas tõlkimisel; sama autori „Viimaste päevade sündmuste“ värskendatud ja uuendatud trükk; kinkeraamatu mõõtu „Inimese igakülgne heaolu“; kordustrükk raamatust „Kümme käsku“; lastele ja nende vanematele mõeldud värvimis- ja mõtisklusraamat; „Tee Kristuse juurde“ ja mõttes on muidki, mis peatselt töösse jõuavad.
Üks oluline aspekt, mille Jaanus-Janari selliste divisjonidevaheliste koosolekute juures esile toob, on kohtumine erinevate adventkoguduse kirjastustega ning nende väljapanekud ja võimalik koostöö nende raamatute avaldamiseks ka muudes keeltes. „Viie aasta tagusel kokkusaamisel saime kontakti näiteks meie Rumeenia kirjastusega, kelle tegemistest ju infot muidu siia maailmanurka ei jõua, kuid tänu sellele kontaktile ilmus eesti keeles lastele mõeldud „Värvimispiibel“ ning head suhted Trans-Euroopa divisjoni kirjastusega Stanborough Press, kes on abiks olnud „Mõtteid julgustuseks“ raamatu ilmumisel, samuti oleme nendega teinud koostööd raamatu „Hüvastijätt igaveseks?“ ning erinevate hommikvalveraamatute puhul. Raamatunäidiseid ja mõtteid on mitmeid, eks peame nõu ja leiame need raamatud, millest usume, et need võiksid toetada nii koguduseliikmete kui laiema üldsuse vaimulikku kasvu.“
Lõpetuseks tuleb Jaanus-Janari tagasi raamatute levitamise juurde: „Sain teiste seas kokku ka Põhja-Inglismaa liidu kirjastustöö juhi, Noah Nayloriga, kes on pikki aastaid töötanud täisajaga kirjandusevangelistina ja jätkab seda tööd ka praegu. Loomulikult ei tegele Põhja-Inglise liit ise raamatute väljaandmisega (see on Stanborough Pressi ülesanne) ning tema ülesandeks on edendada kirjanduse levitamist kirjandusevangelistide ja liikmete kaudu. Noah jagas ühte lauset, mis on aidanud kinkida või müüa nii mõnegi raamatu ka nende koguduseliikmete poolt, kes vahel tunnevad, et tahaksid kuidagi aidata oma sõpru, sugulasi, kolleege või naabreid, kellega suheldes saab selgeks, et neil on mured või küsimused, millele võiks vastus olla Jumalal. Kui endal jääb teadmistest ja oskustest või julgusest puudu, siis võite proovida lauset „Ma tean üht raamatut.“ Ning kui see raamat räägib teemadest, mis sinu vestluskaaslase mõtteid täidavad, siis oled sa aidanud teda sammukese lähemale Jumalale.“
In English