Ma armastan väga lugeda, eriti head fantaasiakirjandust. Kui ma leian loo, mis mind suurel määral kõnetab, võin sellesse päevadeks või nädalateks ära eksida – loen seda, vaatan võimaluse korral selle kohta tehtud filme, joonistan vahel tegelastest pilte... ja nii mõnigi kord on minult küsitud, mida see mulle annab.
Hea raamat võib palju anda. See ergutab kujutlusvõimet, sest lugedes kujutan ma ette tegelasi ja paiku, kus nende seiklused toimuvad. Kui kirjanikul on mitmekülgne sõnavara ja lihvitud stiil, paraneb seeläbi ka minu eneseväljendusoskus ning selle tulemusena suudan ma oma mõtteid ladusamalt sõnastada. Raamatutegelastest pilte joonistades areneb käeline osavus ja silmamõõt muutub täpsemaks. Aga kuigi kõik eelkirjeldatu on väga hea ja kasulik, ei ole see sugugi põhjus, mille pärast ma oma lemmikraamatud aina uuesti käsile võtan. Ma loen sellepärast, et vastavad raamatud kutsuvad minus esile meeldivaid tundeid. Ma elan tegelastele kaasa, naudin sündmuste käiku ja imetlen kirjeldusi. Ma loen, kuna armastan raamatuid. Ning ma ei armasta neid üldsegi kõige selle pärast, mida nad mulle annavad. Ma armastan neid seetõttu, et nad on huvitavad ja hästi kirjutatud.
Ei tule meelde, et ma oleksin kunagi kelleltki küsinud, miks ta Jumalat armastab, kuid oletan, et enamasti ei ole raske vastust ära arvata. Jumalasse uskuvad inimesed on kindlasti vahetanud kogemusi kõige selle hea kohta, mida Jumal on kellegi elus korda saatnud. Kuna Jumal on nii palju aidanud ja hoidnud ning rikkalikult õnnistanud, on igati loomulik, et Tema teod tekitavad rõõmu ja tänulikku meelt. Aga paratamatult meenub mulle seejuures mõistujutt kuningast, kes oli armunud noorde lillemüüjasse. Ühe võimalusena oma armastatu südame võitmiseks kaalus ta mõtet külvata tüdruk kingitustega üle, kuid loobus sellest ideest. Põhjenduseks tõi kuningas, et tänulikkus, isegi igavene tänulikkus, pole armastus.
Veidi vähem kui kümmekond aastat tagasi julgesin ma endale tunnistada, et mul on koos Jumalaga igav. Jumal oli mu Looja, hea Karjane ja Lunastaja, aga teadmine, kui palju Ta mind õnnistanud oli, ei muutnud minu ja Tema vahelist suhet põrmugi paremaks. Ainus, mida niisugune teadmine kaasa tõi, oli süümepiin selle üle, et ma ei igatsenud olla koos Temaga, kes oli mulle nii palju head teinud. Läks vaja korralikult aega, üht raamatut ning palju palvetamist, enne kui hakkasin mõistma, et kõik see, mida ma Jumala kohta teadsin ja oluliseks pidasin, puudutas ainult Tema tegusid. Mulle jõudis kohale, et ma ei tundnud tegelikult Jumalat.
Kui olin palunud, et Jumal näitaks mulle seda, missugune Ta on, avastasin, et Piiblis leidub Tema kohta palju kirjeldusi. Jumal riietab „ennast valgusega nagu rüüga“, Ta teeb „paksud pilved oma tõllaks“ ning sammub „tuule tiibadel.“ (Ps 104:2, 3) Jumal oli „enne kui mäed sündisid ja kui maa ja maailm loodi.“ (Ps 90:2) Mitte ühtegi sõna Jumala abist või heategudest. Aga sedasorti salme lugedes tundsin ma sellist imetlust ja vaimustust, mis käis tavaliselt kokku minu lemmikraamatutega. Ma armastasin Jumalat, sest olin hakanud aru saama, milline Ta on.
Olen mõelnud, et ilmselt meeldib fantaasiakirjandus nii paljudele inimestele, kuna see tekitab neis soovi millegi suurema järele kui siinne maailm. Võib-olla on tahtmine tunda ja kogeda midagi enamat – Jumalat – üldiselt omane kogu inimkonnale. Ehk pole inimese suurimaks igatsuseks mitte Jumala õnnistused, vaid Tema ise? Ja võimalik, et parim, mida Jumal sel juhul teha saab, on olla iga päev iga inimese juures ning lasta meil üha enam Teda tundma õppida.
In English