Ülestõusmispühade puhul käisime Pärnu noortega Pärnu Pereabikeskuses. Pärnakad olid küll varemgi mõelnud sinna külla minna, aga teoks pole see kahjuks varem saanud. Nüüd tuli meile aga konkreetne pakkumine, mille me kõhklematult vastu võtsime.
Algul oli meil küll raskusi koha üles leidmisega, kuid jõudsime siiski ilusti sinna. Kaasas oli meil natuke head ja paremat ning toredaid mänge lastele. Olime kõik veidi ärevil, sest me ei teadnud täpselt, mis meid ees ootab – kui vanad lapsed seal on ja kas nad meid üldse kuulata tahavad. Kui aga asjad üles seatud said ja oma kavaga pihta hakkasime, oli ärevus kadunud ning saime kenasti suheldud. Kes meid aga kuulata ei tahtnud (suured poisid), need leidsid endale ise meelpärasema tegevuse. Lapsed olid väga toredad. Vähemalt niipalju kui meie nägime, said nad ka omavahel hästi läbi ja olid väga viisakad.
Algatuseks rääkisime natuke nende pühade tähendusest ja laulsime. Lapsed olid üsna vaiksed, aga tulid siiski ka laulmisega kaasa. Rääkisime sellest, miks meie usume ja mida me usume. Päeva naelaks oli aga munade värvimine, mida lapsed kõik rõõmuga tegema lippasid. Munade värvimiseks olid meil kaasas spetsiaalsed viltpliiatsid, vesivärvid, žabloonid ja kaunistamiseks kleepsud, mida kõike tuli jagada, sest igale ühele korraga ei jätkunud. Ka jagamisega saime toredasti hakkama. Meelistegevuse juures olid lapsed juba jutukamad ja aegki läks kiiresti. Munad said igajuhul väga vahvad ja värvilised. Pärast seda vaatasime koos veel mõne lühikese multifilmi ning siis oligi juba aeg sealmaal, et meil tuli lahkuda. Mõlemapoolsete tänusõnade saatel läksime teele ja loodame, et tee viib meid sinna ka varsti tagasi.
In English