Ristimine on küllap unustamatu hetk iga kristlase elus. See on ühtaegu oluline tähis Jumalaga käidud teel, märk kogudusse kuulumisest ja miski, mis on saanud lahutamatuks osaks kristlikust identiteedist. Väga paljud koguduseliikmed suudavad peaaegu une pealt meelde tuletada enda ristimiskuupäeva ning suur osa mäletab seda nii, nagu oleks see toimunud alles eile. Enne ristimist selgitatakse tulevasele koguduseliikmele põhjalikult, mida ta teeb, kui ristimise vastu võtab, ja miks see oluline on. Seetõttu sain ma lausa väikese üllatuse osaliseks, kui sattusin kord kirjandusteadlase ja mütoloogiauurija Joseph Campbelli mõtte peale, et vaid mõni üksik kristlane aimab, mida tegelikult tähendab ristimine, millega nad koguduse liikmeks võeti.
Campbelli sõnul on ristimise tavapärane tõlgendus „pärispatu mahapesemine“, inimese puhastamine. Selline mõtteviis avaldus kõige silmatorkavamalt keskajal, mil laps pärast sündi võimalikult kiiresti ära ristiti. Laste suremus oli tol ajal kõrge, aga keskaegse arusaama kohaselt oli iga ristimata inimene pagan, kes ei pääsenud taevasse. Enne ristimist surnud väikelaps jäi traditsiooni järgi ebamäärasesse seisundisse kusagil põrgu ja puhastustule vahel. Ka Dante „Põrgu“ IV laulus on kirjeldatud põrgu kõige välimist ringi, kuhu olid määratud nii ristimata lapsed kui ka vooruslikud paganad. Campbell rõhutas aga seda, et ristimist tuleb eelkõige mõista kui taassündi. Pattudest puhtakssaamine on teisejärguline tõlgendus.
Et saada ettekujutust selle kohta, mida arvavad tänapäeva kristlased ristimisest, küsisin mõne adventkoguduse noore käest, mida ristimine nende jaoks tähendab. Pilt oli minu jaoks (ja kui J. Campbell veel elus oleks, siis ilmselt ka tema jaoks) tunduvalt rõõmustavam kui keskaegne arusaam. Ristimist mõisteti peamiselt kui lepingut Jumalaga, armastuse väljendust Temale, Tema vastuvõtmist oma ellu ja enda pühendamist Talle – ühesõnaga, vana elu lõppu ja uue algust. Samas kipub sageli olema nii, et sõnad, mida on liiga tihti kuuldud, kaotavad oma tähenduse. Ei oska öelda, kuidas on teiste inimestega, kuid minu jaoks oli “uuestisünd“ kaua aega üks neist mõistetest, mida ma küll teadsin, aga mille üle ma kuigi põhjalikult ei juurelnud.
Kindlasti on see üks neist põhjustest, miks on Piibel täis lugusid, mitte abstraktseid selgitusi. Lugu on midagi hoopis rohkemat kui lihtsalt mõiste lahtiseletamine, see paneb lugeja palju sügavamalt kaasa mõtlema. Kui minna tagasi uuestisünni teema juurde, siis minu meelest illustreerib seda suurepäraselt lugu Saulusest Damaskuse teel, kui Jeesus end talle ilmutas. Saulus nägi Jumalat ja ei pidanud sellele vastu, vaid kaotas nägemise. Tema pimedaks jäämine oli otsekui surm – kõik see, kuidas ta maailma vaatas ja end ümbritsevat mõistis, varises Jumala ees põrmu. Sauluse vana mina koos oma soovide ja arusaamadega pidi surema. Isegi tema kujutluspilt Jumalast pidi surema, tal tuli omaks võtta uus ja terviklikum pilt. Jumal polnud selline, millisena Saulus Teda näha soovis, vaid Saulusel tuli Jumalat tunnustada sellisena, nagu Ta tegelikult on. Alles seejärel, olles täiesti iseendast lahti öelnud, sai Saulus nägemise tagasi ja lasi ennast ristida.
Selleks et aidata inimestel paremini mõista tõdesid, mida pole võimalik sõnadega lõpuni seletada, on Jumal oma korraldustega sisse seadnud palju sümboolseid toiminguid. Ristimine on nähtav tunnistus usust Jumalasse ja armastusest Tema vastu, kuid samal ajal on see sümbol suremisest ja uuele elule ärkamisest; märk, mille Jeesus on teinud kristlaseks olemise osaks. Käesoleva kuu jooksul, kui kristlik maailm mõtleb tavalisest rohkem Jeesuse surmale ja ülestõusmisele, võiks pisut mõtiskleda ka selle üle, et ristimise kaudu käib iga kristlane läbi sellesama tee, mida mööda Jeesus on ees läinud. Vette astudes annab ta Isa kätte oma vaimu ja sureb iseendale, et tulla välja uue looduna, millegi enamana, kui ta enne oli. Või, nagu Paulus ütles: „Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus.“ (Rm 6:4) See on ühtaegu nii kaunis sümbol kui ka ülim tegelikkus.
In English