Suur osa Eestis elavaid inimesi on tõenäoliselt lugenud Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“, ükskõik kas siis vabatahtlikult, et ennast tuntud kirjandusklassiku loominguga kursis hoida, või kohustuslikus korras, kooli kirjandustundide jaoks. Kuna ma õpin eesti keele ja kirjanduse õpetajaks, pean õpingute jooksul ka tunde andma ning praktikakooli 11. klassi kirjandustundides jäi minu käsitleda just „Tõde ja õigus“. Teost uuesti üle vaadates torkas mulle eriliselt silma Andrese, Vargamäe peremehe kummaline suhe Jumalaga ning huvitav seos Andrese iseloomu ja Piibli lugemise vahel – mida rohkem veetis Andres aega Jumala Sõna uurides, seda kurjemaks ta muutus. Või, nagu Vargamäe saunik Madis ütles: „...ei tea, kas Andresel õige ka see asi piiblist on külge hakand või. Tema enne ei olnd nii riivatu, Pearu oli hullem, kodus ja väljas, aga nüüd oleks nagu Andres riivatum. /---/ Mina mõtlen aina, et see on ikka piibel, ei muud ühtigi.“
See on kristlaste jaoks imelik paradoks. Jumal on õige ja hea ning Tema Sõna samuti, seetõttu tekitab arusaamatust, kuidas saab Piibli lugemine inimest hoopis halvemaks muuta. Üks võimalus oleks jätta probleem sinnapaika ning öelda, et Tammsaare oli ateist, kes õieti Jumalat ei tundnudki, ja püüdis oma vastumeelsust Tema suhtes enda raamatute kaudu välja elada. Samas on küllap vist iga kristlane – mittekristlastest rääkimata – sellega nõus, et nii mõnigi inimene, kes Jumalast peaaegu midagi ei tea, võib-olla hoopis sõbralikum ja meeldivam kui teine, kes suudab Piibli kirjakohti peast tsiteerida ega jäta kirikus ühtegi jumalateenistust vahele. Veelgi hullem, sageli on just Jumalasse uskuvad inimesed need, kes panevad toime tõeliselt hirmsaid kuritegusid. Mõelgem näiteks keskaegsetele ristisõdadele, mitmesugustele sektidele, mille juhid oma järgijaid surma on meelitanud, või tänapäeva islamiäärmuslastele, kes väidavad end samuti Jumalat teenivat.
Kirjanik C. S. Lewis on oma teoses „Mõtteid psalmidest“ tulnud välja huvitava väitega: „Kui jumalik kutsumus ei tee meid paremaks, siis teeb ta meid palju kordi halvemaks. Kõigist halbadest inimestest on religioossed halvad inimesed kõige halvemad.“ Lewis selgitab enda seisukohta sellega, et mida kõrgemal keegi vaimses mõttes seisab, seda ohtlikumas olukorras ta on. Inimesed, kes Jumalasse ei usu, võivad oma heaolu taga ajades olla valelikud, julmad ja alatud, aga kristlasi varitseb oht hakata neidsamu madalaid iseloomuomadusi enda juures pühaks pidama, otsida Piiblist enda valele käitumisele kinnitust ja õigustust. Täpselt nii tegi Andres, kui ta Pearuga tülitsedes mõnikord oma õiguses kahtlema hakkas ja siis Piibli poole pöördus, et Jumala Sõna tema vaimu valgustaks. Ning, nagu Tammsaare ütleb: „Valgustaski. Andres mõistis ikka selgemalt, et temal on õigus, mitte Pearul.“ Enamiku inimeste kavatsused ei ole Piiblit lugedes kindlasti nii läbinähtavad või kõikehõlmavad kui Andresel, kelle tegelaskuju oligi Tammsaare poolt sellisena konstrueeritud, aga ma usun, et väga paljud kristlased on ühes või teises olukorras tundnud kiusatust enda soovidele ja arvamustele lisada juurde sõnad „nii ütleb Issand“. Kirjanik Bernard Shaw on kommenteerinud niisugust teguviisi järgnevalt: „Mitte keegi ei usu, et Piibel mõtleb seda, mida ta ütleb: nad on hoopis veendunud, et ta (Piibel) ütleb, mida nemad mõtlevad. Selle põhjal võib väita, et pole olemas eelarvamustevaba piibliuurimist.“
Mida targem on inimene, seda rohkem head ja kurja suudab ta korda saata. Sama kehtib sageli ka elutute asjade kohta: mida paremini need tehtud on, seda suuremat head või kohutavamat hävingut on võimalik nende abil tekitada. Piibel, Jumala enda Sõna, Tema inspireeritud sõnum inimkonnale on kaheterane mõõk. See on võimas relv, mida tuleb käsitseda ettevaatlikult. Kes kasutab Piiblit selleks, et õigustada iseennast ja mõista teisi hukka, võib lõpuks olla Jumalast kaugemal, kui ta uskmatuna oleks. Kes aga loeb Piiblit armastuses kaasinimeste vastu ja soovis Jumalat paremini tundma õppida, leiab peagi, et on olemas midagi, mis on tema enda õigusest palju tähtsam. Või, teose „Tõde ja õigus“ kirikuõpetaja sõnadega: „Sellepärast ära nõua ka sina oma naabrimehelt ikka aina õigust taga, vaid mõtle vahel ka armu peale. Õigus teeb sinu südame kõvaks, sinu meeled kurjaks. /---/ Nõudkem Jumala armu, mis ülem on kui kõik mõistus, see olgu meie õigus.“
In English