Esimene Pilla-Palla kirik tõi rõõmu nii lastele kui korraldajatele

Mis on esimene mõte, mis tuleb meelde, kui mõtled kirikust või Jumala kummardamisest? Millised pildid tulevad silme ette?

Iisraeli rahva Jumala kummardamine oli tervet inimest haarav kogemus, sageli huvitav ka lastele. Mõtelgem kasvõi kividele, mida koguti Jordani põhjast – iga kivi rääkis lugu, mille kohta lapsed said oma vanematelt küsida (Joosua 4 pk). Pühamuteenistus oli lunastuslugu käegakatsutavates piltides. Kindlasti pakkus lastele põnevust ja kaasalöömise rõõmu ka näiteks lehtmajade püha, kui terve nädala sai elada okstest tehtud onnides.

E. White kirjutab sellest oma raamatus Kasvatus:

„Kodus ja pühamus, läbi looduse ja kunsti, töös ja pidustustes, pühas ehitises ja mälestuskivides, läbi kommete ja lugematute sümbolite, õpetas Jumal Iisraelile oma põhimõtteid, jäädvustades nende mällu oma imelisi töid. Ja kui siis küsimused kerkisid, mõjutasid antud vastused meelt ja südant“ (Ed.p.42).

Sellisest eeskujust püüti juhinduda ka esimesel Pilla-Palla kiriku jumalateenistusel sellel pühapäeval Tartus. Pilla-Palla kirik on koht, kuhu lapsed saavad tulla koos vanematega, ent jumalateenistusel on arvestatud esmajoones laste vajadustega. Esimese Pilla-Palla kiriku ürituse avas Mairo tutvustavate sõnade ja palvega, millele järgnes meisterdamine. Kuna kogu päeva teemaks oli sõprus, siis meisterdati palju erinevaid südameid ja samuti ka põnevaid mitmekordselt avanevaid sõbrakaarte.

Kui meisterdamised tehtud, kogunesid kõik lapsed ja vanemad bändi saatel laulma. „Kui üks minu käsi on Jumala käes ja teisest hoiad sina ...“ lauldi koos Kristiina, Anna-Maria ja Iti-Piia juhtimisel. Lauludele järgnes sõnum. Annika rääkis sellest, et me kõik sünnime siia maailma terve puhta südamega, kuid sündmused meie elus võivad lüüa ja sageli löövadki meie südametesse valusaid haavu. Millised need sündmused ja olukorrad võivad olla, sai näha väikestest esitatud dialoogidest. „Kuidas saab meie süda jälle terveks?“ küsis Annika, „kas sõber saab meie südame terveks teha?“ Enamus lapsi arvas, et mitte. „Kuid on siiski üks Sõber,“ teadis Annika, „kes saab meile anda uue südame“. Paljud lapsed juba arvasidki õigesti, et see Sõber on Jeesus.

Peale ühist palvet ja veel mõnda laulu mindi kõrvalruumi sööma, kus virgad käed olid toidu laudadele kandnud. Kõhud olid tühjad ja maitsvad salatid ning muu kraam läks asja ette. Söömaaja hitiks oli aga Annika valmistatud Pilla-Palla kiriku tort, mille lahti lõikamise au läks tolle päeva sünnipäevalapsele Allanile.

Siis oli veel aega niisama mängida ja sõprust luua. Nüüd said lapsed oma liikumisvajaduse rahuldatud ja mitmel oli suurest jooksmisest lausa otsaesine märg. Ega ei tahetudki ära minna, kuid iga tore sündmus saab ükskord otsa. Lapsed ja lapsevanemad olid kõigega väga rahul. Sain jutule Enrikoga, kes ütles, et tema lemmikosa oli õhupalliloomade tegemine ja ronimine. Enriko emale meeldis aga, et oli mõeldud kõigis vanuses laste peale ja et kogu ürituses oli palju vaheldust.

Üks peamistest korraldajatest, Mairo, oli kõige rohkem rahul sellega, et korraldustoimkond teadis, mida nad teevad ja olid pühendunud sellele, ning kõik sujus. Annika lisas, et ehkki ideest teostuseni oli hetki, mil ei olnud kindlust, kas see sündmus üldse teoks saab, siis koos palvetamine, Mairo julgustus ja üksteise toetamine viisid tänase toreda tulemuseni. Toetajaid ja abistajaid oli tulnud mitmest Eesti adventkogudusest.

Kogu üritus kandis endas palju positiivset energiat. Sellest, et sõnum kohale jõudis, andis tunnistust ühe väikese poisi soov uksel, et ta tahaks veel enne ära minekut tagasi minna ja oma uuele sõbrale pai teha.

Pilla-Palla kirik on misjoniüritus, mille abil jõuab Tartu uue koguduse rajamise meeskond oma sihtgrupini - peredeni. Pilla-Palla kirikud hakkavad toimuma viis korda aastas. Vaata lähemalt: https://www.facebook.com/PillaPallakirik/

Pilla-Palla kiriku konseptsiooni käis 2017. aastal Tartus tutvustamas Trans-Euroopa Divisjoni laste- ja naistetöö juht.