Vestlesin kord ühe oma sõbrannaga, kes töötas tol hetkel haiglas. Ta tõi välja huvitava vastuolu selle vahel, kuidas paljud inimesed peavad Jumalasse uskumist lapsikuks ja ebamõistlikuks, aga samas pöörduvad rasketel hetkedel Tema poole. Haiglas, kuhu tullaksegi tavaliselt alles siis, kui olukord on keeruliseks läinud, paistab see loomulikult eriti hästi välja: väga sageli võib märgata näiteks, kuidas operatsioonisaali ukse taga ootajad, kes muretsevad oma pereliikme või sõbra elu ja tervise pärast, panevad käed kokku või vaatavad hetkeks vaikselt ülespoole. Seejärel lausus sõbranna korraga, et tema meelest on tänapäeva inimesed Jumalast üsna kaugeks jäänud, nad ei tea, mida oma eluga peale hakata, ning kannatavad seetõttu stressi, depressiooni ja kõigi sellest tulenevate haiguste käes. Varasemal ajal peeti seevastu kokkupuudet üleloomulikuga elu loomulikuks osaks, millekski, mis andis olemisele suuna ja mõtte.
Tõendeid muistsete tsivilisatsioonide religioossuse kohta on tõepoolest palju. Arheoloogiliste väljakaevamiste käigus on leitud arvukalt templeid ja muid pühakodasid ning pilte, millel on kujutatud usulise sisuga toiminguid. Tõenäoliselt on igal rahval lugusid oma jumalatest ja kangelastest. Enamik inimesi, kes elas tuhandeid aastaid tagasi, ei tundnud kindlasti Jumalat sellisel kujul, mis on kristlaste jaoks harjumuspärane, aga, nagu Piiblis öeldud, on Jumal meie kõigi südamesse pannud igaviku (Kg 3:11), soovi Teda tundma õppida. Kuigi tolleaegsetel inimestel võis olla kristlastest vähem teoreetilisi teadmisi, otsisid nad Jumalat innukalt, vastavalt oma parimale arusaamisele, ja püüdsid Temaga ühenduses olla.
Sellist ellusuhtumist kohtab veel tänapäevalgi väheste põlisrahvaste juures. Kirjanik K. Armstrong on öelnud, et näiteks pügmeed või Austraalia aborigeenid on väga teadlikud vaimsest mõõtmest oma igapäevaelus. Tunnetus sellest, mida nimetatakse pühaks või jumalikuks, pole nende jaoks mitte ainult endastmõistetav, vaid ka materiaalsest maailmast tõelisem. Kui lääne inimesed eristavad usulist ja ilmalikku, siis nende jaoks, täpselt nagu ka mitu tuhat aastat tagasi elanud inimeste jaoks, pole miski ilmalik. Kõigel, mida nähakse või kogetakse, on analoog jumalikus maailmas, ja kõigel, mida tehakse, on vaimulik mõõde. Sellest vaatepunktist omandavad palju sügavama tähenduse Pauluse sõnad: „Niisiis, kas te nüüd sööte või joote või teete midagi muud – tehke seda Jumala austamiseks!“ (1Kr 10:31)
Armstrong on esile tõstnud ka selle, et mida aeg edasi, seda kaugemaks muutus Jumal inimese jaoks. Esimeste tsivilisatsioonide esindajad nägid jumalikkust kõikjal ja kõiges, nad olid sellega vahetult ühenduses. Ajapikku hakkas aga sureliku inimese kokkupuude igavikuga üha rohkem sõltuma templitest, preestritest ja keerulistest rituaalidest. Samasugust protsessi võib märgata ka Vanas Testamendis. Aadama ja Eevaga rääkis Jumal silmast silma ning veel pärast pattulangemist kõneles Ta inimestega otse. Isegi Kain, kes väga selgelt Jumala käsu vastu astus, võis Temaga ilma vahendajata suhelda. Suured usuisad, nagu Noa, Aabraham, Iisak või Jaakob, vestlesid Jumalaga justkui lähedase sõbraga. Iisraeli rahvas vajas aga Moosest, sest nad kartsid Jumala auhiilgust ja väge. Hiljem, Iisraeli ja Juuda kuningriigi ajal, tegi Jumal oma sõna teatavaks üksikute valitud prohvetite kaudu. Lõpuks oli inimene Jumalast sedavõrd võõrdunud, et Taevane Isa saatis oma ainsa Poja, kelle läbi inimesele uuesti lähedale tulla.
In English