Kas paaridel peaks olema ühine rahakott?

Kuidas oma raha täpselt majandada, on paaride endi otsustada. Siin ei ole ühte õiget lahendust, mis kõigile sobib. Igal paaril, perel või leibkonnal tuleb leida endale sobivaim lahendus. Kui olete proovinud eraldi rahakottidega majandada ja see pole hästi õnnestunud, siis proovige näiteks ühist kontot. Kui ühine konto ei ole hästi toiminud, proovige osa raha eraldi hoida ja ühise konto kasutamise reeglid kokku leppida.

Eesmärgiks on, et pere rahaasjad oleksid hallatud moel, mis tekitab kõige vähem pingeid ja tülisid ning vähemalt tunduks mõlemale mõistlik ja õiglane. Üldiselt on ühiste kulude majandamiseks neli võimalust:

• kummalgi on täiesti oma rahakott, st ühist kontot, ümbrikku või kaarti ei ole;
• kõik on ühine, st kogu sissetulek läheb ühisesse kasutusse;
• kummalgi on oma raha ning jagatud kulud kaetakse ühisest rahakotist;
• peamine tuluteenija maksab teisele poolele nö toetust.

Igal variandil neist neljast on omad plussid ja miinused. Palju sõltub näiteks sellest, kas teenivad mõlemad või ainult üks. Kui mõlemad, siis tekib küsimus, kas teenistused on enam-vähem samas suurusjärgus või erinevad kordades. Ka perede ühiste kulude osakaal kogu sissetulekust on väga erinev. Sissetulek võib olla sesoonne, stabiilne või lihtsalt ettearvamatu.

Järgnev võiks aidata sul oma olukorra jaoks sobiv suund valida ja seda oma vajadustest lähtuvalt kohandada.

Kummalgi on täiesti oma rahakott

Esimene võimalus siis see, et kummalgi on oma sissetulek ja rahakott ning ühiskassat ei peeta. See tähendab, et ühised kulud tuleb kanda kummalgi oma sissetulekust. Selline lahendus võiks sobida neile paaridele, kellel on suhteliselt võrdne sissetulek või ühiste kulude osakaal kogu sissetulekust on suhteliselt väike.

Sellisel puhul tuleks silmas pidada järgmist:

• Planeeri kõik kulutused ja kommunikeeri regulaarselt. Kuna ühiskassa või konto puudub, siis tuleb operatiivselt infot vahetada, kas mingi arve on makstud või kes selle maksab. Kes maksab ühise õhtusöögi eest, kes toidupoe kassas, kes kommunaalkulude eest, kes uue pesumasina eest jne.
• Otsustage, kuidas arved jagada, 50-50 või kuidagi teisiti. Näiteks võib aluseks võtta proportsiooni sissetulekust. Kui ühe sissetulek on pere sissetulekust 70% ja teisel 30%, siis võibki arved sellise proportsiooniga ära jagada. Näiteks kui pesumasin katki läheb ja on vaja uus osta, siis üks katab 30% ja teine 70% kulust.
• Kulutusi tehes mõtle oma partneri peale. Kuna partneritena sõltute üksteisest ja vastutate ühiste kulutuste eest, siis mõtlematult suuri kulutusi tehes ei pruugi teisel poolel jääda enam valikut hädapäraste kulutuste osas.

Kõik on ühine

Kui eelmine variant tundub pisut äärmuslik, siis teisest äärest leiame endid, kui kogu sissetulek on ühine. See võib tähendada näiteks seda, et kogu sissetulek kantakse ühele kontole, kust seda saavad mõlemad kasutada. Olgu siis tegu ühiseks kasutuseks mõeldud asjade või isiklike kuludega.

Kõik-on-ühine-lahendus võiks sobida vastabiellunud paaridele, kelle sissetulekud on veel väikesed, kuid vajadused suured. Ehk siis ühiste kulude osakaal kogu sissetulekust on suhteliselt suur ja mõlemad otsustavad isikliku vabaduse arvelt panustada maksimaalselt pere vajaduste katmisse.

Selline lahendus teeb ühise eelarve pidamise lihtsamaks ning kummalgi on ülevaade, millele raha kulutatakse. Samas võib selline lahendus mõnele olla liigselt privaatsust riivav ja ahistav.

Selleks et ühise konto kasutamine sujuvamalt läheks, võiksite kaaluda järgmist:

• Tee kindlaks, et teil on sarnased kulutamise mustrid. See, mis ühele tundub hädavajalik kulu, ei pruugi teise jaoks olla möödapääsmatu. Mis ühe jaoks on hea ja kvaliteetne toode, võib teise jaoks paista liigne luksus ja uhkeldamine. Vastasel juhul tekitate endale ühise konto näol pideva tüliallika.
• Lepi kokku summa, millest suuremad kulutused tuleb üksteisega kooskõlastada. Ehk siis, kui tahad kulutada ühiskassast rohkem kui kokku lepitud summa, tuleb enne rääkida. Summa suurus sõltub loomulikult võimalustest ja vajadustest, see võib olla nt 100, 1000 või 10 000 eurot. Ka ajaperiood võib suuresti erineda, see võib olla näiteks päev, nädal või kuu.

Kummalgi on oma raha ning lisaks ka ühine konto

Kui kaks eelmist lahendust tunduvad pisut äärmuslikud, siis võib abi olla nende kombinatsioonist. Võite luua ühiste kulude katmiseks konto, kuhu kumbki teeb sissemakseid kokkulepitud ulatuses.

Selline lahendus võimaldab samuti läbipaistvalt pere eelarvet hallata, jättes samas kummalegi piisavalt vabadust ja privaatsust.

Mõned teemad, millele võiks sellise variandi kasuks otsustamisel mõelda:

• Otsusta, millised arved makstakse ühiselt kontolt. Kui pole kokku lepitud, milliste kulude katmiseks on ühine konto mõeldud ja mis tuleb oma rahast maksta, pole ühisest kontost suurt kasu. Kõik-on-ühine-variandiga võrreldes on siin lihtsam see, et ühiselt kontolt tehtavad kulud on võimalik suhteliselt täpselt kokku leppida. Muude, personaalsemate kulude katmiseks on ju kummalgi ka oma konto.
• Lepi kokku sissemaksete suuruses. Sarnaselt esimese variandiga on kummalgi oma rahakott, tuleb otsustada, kas teete kumbki võrdse suurusega sissemakseid või vastavalt oma sissetuleku proportsioonile.
• Arutage konto kasutamise reegleid. Kummagi kulutamise harjumused võivad olla erinevad ja ühise konto kasutamisest rääkimine maandab tülide tekkimise võimalust. Võrreldes eelnevate variantidega on siin vast kõige vähem lahtisi otsi ja vajadust jooksvalt infot vahetada, kuid igat detaili pole võimalik ette näha ja vähemalt alguses tasuks reeglid üle rääkida ja jooksvalt üle vaadata, kuidas läheb.

Peamine tuluteenija maksab toetust

Kui aga üks kaasadest ei teeni üldse või teenib väga vähe, on näiteks lastega kodus, õpib vms, pole ühise konto tegemisest suurt abi. Sellisel juhul võib kokku leppida, et suurema tulu teenija maksab teisele toetust.

Sellisel juhul kannab peamine teenija igal nädalal või kord kuus kokkulepitud summa teise kontole. Kokku tuleb leppida, kas see summa on mõeldud ühisteks ja isiklikeks kuludeks või täielikult isiklikeks kuludeks.

Enne selle tee valimist arutage järgmist:

• Tehke kindlaks, kas mõlemale see variant ikka sobib. Kuigi see võib teatud olukordades tunduda iseenesest mõistetav ja loogiline lahendus, ei pruugi see mõlemale mingil põhjusel sobida.
• Toetust ei peaks nägema kui teenet. See, et ühel sissetulek puudub, ei tähenda veel seda, et ta ei panustaks ühistes huvides. Ka laste eest hoolitsemine, kodu koristamine, maja ehitamine jms on töö, mida keegi peab tegema. Kui seda oma jõududega ei tehta, tuleb need teenused reeglina sisse osta.
• Arutage, millised kulud peaksid saama sellest toetusest kindlasti kaetud, ning veenduge, kas kokkulepitud summast selleks ikka jätkub. Kui väiksema sissetulekuga poolel siiski on mingi sissetulek, võib olla sobiv variant, et isiklikud vajadused saavad sellest kaetud ja toetuse arvelt kaetakse kokkulepitud ühised kulud. Kui aga sissetulek täiesti puudub, on ilmselt mõistlik, kui toetust kasutatakse ka isiklike vajaduste katmiseks.

Kokkuvõte

Kuna üksi majandades on meil kõigil oma rahakott juba olemas, siis pere loomisel võib tunduda kõige lihtsam samamoodi jätkata ning sõlmida ühiste kulude katmise osas vajalikud kokkulepped. Plussiks on siinjuures kummagi suur finantsiline vabadus, miinuseks aga suur info vahetamise vajadus.

Ühise kassa majandamine ja kasutamine on suur samm. Sõltumata sellest, kas valid kõik-ühine või kombineeritud variandi, on soovitav enne pea ees vette hüppamist varbaga vett katsuda. Valige välja üks-kaks majapidamisarvet, tehke ühine konto ning kandke iga kuu sinna väike summa. Paari kuu pärast istuge maha ja arutage, kuidas läinud on. Kui kõik on hästi, võite kummagi panust suurendada ja ühiselt suuremaid kulusid katta.

Kui aga sissetulekud on mingil eluperioodil väga erinevad või ühel see täiesti puudub, siis võib olla mõistlik, et lepitakse kokku toetuses. Kui naine on kodus ja kasvatab lapsi, siis on seegi ju töö. Lasteaiakulud läheksid ju ühisest kassast. Või kui mees on kodune ja ehitab perele maja, siis seegi ju on töö, mille eest muidu tuleks maksta ühiskassast.