2016. aasta viimase kvartali veetis adventkogudus hingamispäevakooli õppetüki vahendusel koos Iiobiga. Õppetüki autor arutles kolme kuu jooksul kannatuste probleemi üle, leidmata sellele suures osas lahendust. Kuna kurjusel ja sellest tulenevatel kannatustel polegi mingisugust seletust – kui kurjust saaks põhjenduse läbi tarvilikuks teha, ei oleks see ju enam kurjus –, jääb sageli vastamata enamik selle kohta püstitatud küsimusi.
Ka Iiob ei saanud Jumalalt mingisugust vastust, mis oleks aidanud selgitada temaga juhtunut, ainult retooriliste küsimuste valingu, mille eesmärk oli panna teda mõtlema, kui võimas on Jumal. Iiob tahtis teada, miks ta peab kannatama, kuid põhjendamise või vähemalt taustaloo kirjeldamise asemel ülistas Jumal tervelt kahe peatüki kestel iseenda suurust ja vägevust. Ning kummalisel kombel jäi Iiob sellega rahule.
Vanakreeka näitekirjanik Sophokles on kirjutanud hästituntud tragöödia „Kuningas Oidipus“. Peategelase, kuningas Oidipuse elu on jumalatest neetud ning kõik, mida ta teeb, pöördub lõpuks jumalate tahtel tema vastu, aga sellegipoolest katkestavad tragöödia sündmustikku sageli kiidulaulud taevastele vägedele.
Kristlased usuvad, et tõeline Jumal on täiuslikult hea ja õiglane ning see, mida Tema korda saadab, pole kunagi ajendatud väiklasest kadedusest ega kättemaksuhimust, nagu juhtus sageli vanakreeka müütides. Kuid sellele vaatamata on küllap vist igaüks leidnud end Jumala tegemiste motiive, vajadust või mõistlikkust kahtluse alla panemas. Lisaks sellele, et inimesed peavad ebaõiglaseks nii mõndagi, mis nende endaga on juhtunud, tekitavad küsimusi ka paljud Jumala teod, mida on Piiblis kirjeldatud. Näiteks võib lugeda Vana Testamendi algust, Moosese ja Joosua raamatuid, ning arutleda, mispärast käskis Jumal oma valitud rahval nii arvukalt Kaananimaa elanikke tappa ja kas iisraellastele kodu leidmiseks ei oleks võinud kasutada mõnd humaansemat viisi. Mõnikord on võimalik vastust leida puhtalt loogilise arutluskäigu abil. Vahel aitab kaasa ajaloo uurimine ja vastava ajastu inimeste mõtteviisi tundmaõppimine. Kuid võib juhtuda ka, et ainsaks vastuseks on: „Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Issand. Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted.“ (Js 55:8, 9)
Kirjanik Ursula K. Le Guin on ühe oma raamatutegelase suhu pannud sõnad: „Kas sa tahaksid, et meri tarduks paigale ning tõus ja mõõn lakkaksid selle nimel, et päästa üht lainet, et päästa sind?“ Selline retooriline küsimus, millega tähtsustatakse tervikut enam kui üksikisikuid, tundub tänapäeva üsnagi enesekeskses maailmas harjumatuna, võib-olla isegi hoolimatu ja julmana. Ma ei püüa seejuures sugugi väita, nagu ei oleks Jumal igast üksikust inimesest huvitatud: Tema on karjane, kes läheb otsima üht lammast, naine, kes püüab leida ühtainsat drahmiraha, isa, kes ootab koju oma kadunud poega.
Samal ajal aga on hea meeles pidada, et seal, kus inimene näeb ainult iseennast ja laineid, mis kipuvad üle pea kokku lööma, näeb Jumal tervet tohutut vetevälja, mida Tema lakkamatus liikumises hoiab. Tema teed ja mõtted on inimese omadest kõrgemad ning inimlikust vaatepunktist ei ole võimalik nende üle otsust langetada. On raske tunnistada enda piiratust, loobuda kohut mõistmast, lasta iseendast lahti ja tõsta pilk üle lainete, aga kes sellega hakkama saab, leiab, et tormise mere kohal on taevas alati olemas ning igavesti muutumatu. Teadmine, et mina ei ole maailma keskpunkt, võib saada kummaliselt vabastavaks kogemuseks. Ning püüd lükata kõrvale inimlikud eelarvamused ja õppida Jumalat tundma just sellisena, nagu Ta on, toob endaga kaasa midagi, mille kohta võib Pauluse sõnadega öelda „Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine“ (Fl 4:7).
In English