Aleksandr Tsugai palvus 2016. aasta liidu talvekoosoleku esimesel päeval, 2. detsembril.
Misjonitööst on alati palju räägitud. Seda teemat on erinevad inimesed käsitlenud. Misjonitööd edendatakse ja õpetatakse. Ja mina tahan ka rääkida täna misjonitööst. Kuid mitte sellest, mida ma olen kuskilt raamatust lugenud või kellegi jutlusest kuulnud. Ma tahaks täna jagada teiega, kuidas mina seda mõistan. Tahan jagada oma mõtteid sellest, kes on minu jaoks misjonitöö tegija.
Hiljuti lõppes palvenädal. Selle palvenädala loengute materjalist järeldasin mina isiklikult kaht põhilist asja: esiteks, igaüks saab olla misjonär, ja teiseks, mitte keegi ei suuda seda teha oma jõuga. Igaüks saab olla misjonär ja mitte keegi ei suuda seda teha oma jõuga!
Inimesed on alati otsinud enda seast kangelasi. Kui selliseid ei ole olnud, on neid välja mõeldud, niimoodi on tekkinud paljud müüdid inimestest, kellel on supervõimed. Inimestest, kes on suuremad, tugevamad, kiiremad, targemad kui tavaline inimene. Antiik-Kreekas nad läksid nii kaugele, et mõtlesid välja isegi kentauri. Pool inimene pool hobune, naljakas kuju, aga niimoodi loodi kangelasi. Ja see kõik on sellepärast, et inimese enda võimed on suhteliselt piiratud. Olete nõus?
Täna, minu meelest, meie adventkoguduses on ka välja kujunenud oma kangelased. Mitte aga need, kes olid vanasti: suuremad, tugevamad ja kiiremad. Aga siiski need, kes teevad midagi, millega teised ei saa hakkama või mida teised otseses mõttes kardavad. Eks te olete juba aru saanud, et ma räägin misjonäridest. Mitte ainult nendest, kes lähevad kaugetesse maadesse, vaid ka nendest, kes tegutsevad meie keskel. Kes viivad ka meie, eestimaa rahvale, uudist sellest, et Jeesus tuleb peagi tagasi. Kangelased. Ei oska ma muu sõnaga neid kirjeldada.
Avame koos meie Piiblid, vaatame 1Ms 1:27
„Ja Jumal lõi MISJONÄRI oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks.“
Kas on see õige? Kas Jumal tõepoolest lõi misjonäri, keda ta varustas vajalikkude asjade, omaduste, iseloomujoontega ja seetõttu saatis ta neid, meest ja naist, maailma et nad kuulutaksid evangeeliumit? Loomulikult ei olnud see nii. Mina ja sina, me sünnime maailma ilma, et meile oleks midagi juba antud, mis aitaks meid täita suurt misjonikäsku. Aga Jumal kindlasti on võimeline meid varustama. Aga kõigepealt tuleb olla iseendaga ja Jumala ees aus ja tunnistada, et OLED EIKEEGI. „Jumal, mina olen EIKEEGI ja Sa tahad saata mind kuskile, kus olen jällegi EIKEEGI.“
Piibel annab meile päris palju näiteid sellest, kuidas Jumal valib omale töölisi. Ma mainin ainult mõnda nendest lugudest.
Taavet ja Koljat. Üks on tüüpiline inimeste liider, suur ja tugev, kuulus sõjamees. Teine on noormees, kellel ei olnud sõjaväe oskusi ega väljaõpet. Ta oli kõikidest vendadest noorim, tavaline karjus, oma vendade jooksupoiss. Kui tema vanemad vennad läksid oma riigi eest sõtta, jäeti tema koju. See, kes Taavet oli, millised oskused tal olid, annab meile õiguse öelda, et lahinguväljal oli ta EIKEEGI.
Ester. Piibel ütleb, et see neiu on algusest peale olnud EIKEEGI. Ta oli vangiviidud rahva hulgast, tal ei olnud vanemaid. Teda võetakse koos teiste noorte neidudega kuninga paleesse, antakse talle kosmeetikat, ilusaid riideid ja head toitu. Tal ei olnud temaga juhtuva osas isegi sõnaõigust.
Ja lõpuks üks näide sellest, kuidas kogu Juudamaa ootab Messiat, kuningat, Päästjat, aga Jumal saadab imiku, kes sünnib kõrvalises külakeses loomalaudas. Tema vanemad olid lihtsad noored inimesed, kes pidid kuuletuma Rooma keisri käsule ja kodust eemale minema. Kes oli see vastsündinud laps inimeste silmis? Täpselt. EIKEEGI!
Võib olla kummaline, et Jumal saadab oma töölised tegema midagi, mida nad ei ole otseses mõttes sündinud tegema. Aga sellepärast me peamegi tunnistama, et oleme EIKEEGI, et Jumal saaks meid kõikide vajalike asjadega varustada. Ja enne kui Jumal saab meile pakkuda seda, mida meil vaja läheb, peame me seljast maha võtma isetehtud varustuse. Unusta ära, et sa midagi oskad, unusta ära, et oled midagi õppinud, unusta ära enesekindlus. Ole julge tunnistama, et oled EIKEEGI.
„Viimaks veel: saage vägevaks Issandas ja tema tugevuse jõus! Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu! Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud. Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü ja teie jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust! Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled! Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna!“ - Efeslastele 6:10-17
Paulus, Piibli kangelane, usukangelane, misjonitöö kangelane, eneseohverdamise säravaim eeskuju vihjab selles tekstis sellele, et tema on samuti EIKEEGI. Ilma Jumala varustuseta ei olnud ta mitte keegi. Paulus, kes oma suhteliselt lühikese teenistuseaja jooksul oli nii palju katsumusi edukalt läbinud, kes oli nii palju Jumala riigi jaoks teinud, kes oli tavalise inimese jaoks nii palju saavutanud, ütleb, et me vajame varustust. Mitte aga sellist, mida sa oled kuskilt leidnud ja see hakkas sulle meeldima. Mitte sellist, mis oleks su seljas imeline ja kena, et iga päev tööl käia. Paulus ütleb, et me vajame Jumala sõjavarustust. Paulus ütleb: Te vajate seda, „et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima“. Jumal vajab töölisi, kes vähemalt suudavad püsima jääda. Püsima jääda valitud teel, püsima jääda valitud kursusel, püsima jääda oma soovis teenida Jumalat. Siis kui on raske, siis kui on valus, siis kui sa oma töö tulemust ei näe isegi binokli abil, sa suudad jääda püsima, kui oled õigesti varustatud. Need asjad, mida Paulus selles tekstis nimetab, on misjonitöö jaoks klassika: tõe vöö, õiguse soomusrüü, jalgades valmidus minna, usukilp, päästekiiver, vaimumõõk. Sulle võib-olla soovib Jumal anda ka midagi lisaks sellele klassikalisele varustusele. See kindlasti sõltub ka eesmärgist, mida Ta sinu jaoks püstitab. Need asjad, mis tekstis on mainitud, need on Pauluse põhivarustus. Varustus, ilma milleta ta oli EIKEEGI.
Paar nädalat tagasi mul õnnestus käia kinos vaatamas filmi, mida on ilmselt näinud või millest on vähemalt kuulnud enamus meie Adventkoguduse liikmetest. Film „Hacksaw Ridge`i lahing“ käsitleb teise maailmasõja ajal juhtunud lugu, kus üks adventist suutis päästa umbes 75 inimest.
Mel Gibson, filmi lavastaja, tegi ühte adventisti maailmakuulsaks inimeseks. See mees on saanud mitte ainult kinomaailma staariks, vaid ka paljude tänapäeva adventistide lemmikuks. Ja selle põhjus on lihtne, ME VAJAME KANGELASI. Kangelastest keegi ei häbene rääkida. Ausalt öeldes kui ma olin tookord filmi vaatamas, eks te teate kuidas see toimub. Pime, inimesed istuvad tasa, vaatavad ekraanil olevat pilti. Aga minu sees põleb soov tõusta püsti ja öelda: „Hei, rahvas, rahvas, ma olen ka seesama adventist! See ekraanil olev mees on minu koguduse esindaja! Ka mina olen valmis Jumala nimel päästma elusid!“ Ma pean tunnistama, et ma ei teinud seda. Ma ei hakanud teisi segama. Ei, mitte et ma oleks kartnud, mind on lihtsalt hästi kasvatatud.
Üks relvast loobunud mees suutis päästa ligikaudu 75 inimest. Mees, kes siiralt uskus, et Jumal vajab teda seal, kus inimesed surevad, kus nad teineteist tapavad, selleks et kasvõi mõndagi neist päästa. Kui sa pole filmi näinud, ega raamatut lugenud, siis sa äkki mõtled, et tal vedas, et ta suutis nii paljudele inimestele abiks olla. Aga tõepoolest ei olnud see tema jaoks sugugi lihtne.
Ta oli öösel jäänud üksi sinna, kus iga järgmine õhus lendav kuul võis saada tema jaoks viimaseks. Ta riskis vaenlase kätte langemisega. Hommikupoole ta oli nii väsinud, et võis kaotada teadvuse. Ta nägi surma. Igal pool ta nägi neid, keda ta ei saanud aidata, kes olid hukkunud ilma lootuseta abi saada. Haavatuid, surevaid kaaslasi, keda ta suutis lahinguväljal, pimedal öösel üles leida, ta pidi kalju servast alla langetama. Ja igakord, kui ta uue mehe alla laskis, ütles ta ühed ja samad sõnad: “Palun, Jumal, aita veel üks päästa. Aita veel üks päästa“.
See on hea näide sellest, et me peame mõtlema suurelt ja tegutsema targalt.
Ma tahan sind paluda, et kunagi teeksid üht asja. See jääb sulle koduülesanneks. Ma palun, et sa leiaksid pool tundi aega, kui sa saad vaikuses olla. Siis sul läheb vaja paberilehti ja pliiatsit/pastakat. Kui sa oskad joonistada, tuleb see kasuks, kui mitte, siis lihtsalt kirjelda sõnadega, milline misjonär sa sooviksid olla. Millist varustust sa sooviksid Jumalalt saada. Pane kirja, mitu inimest sa sooviksid päästa. Kui sa tead nende nimesid, siis kindlasti koosta nimekiri nendest nimedest ja usinalt palu Jumalalt, et Ta aitaks sul päästa veel üks, veel üks, veel üks. Ma soovin kohe ette hoiatada, et kui sinu leht, mis enda ette paned, jääbki valgeks, siis oled tulevikus ise justkui valge leht.
Tihti kõlavad meie seas küsimused: Miks meil Eestis misjonitöö ei edene, miks me ei risti rohkem inimesi, miks meie koguduste pingid on tühjad? Võimalikuks vastuseks võib olla see, et me siiani otsime enda seast kangelasi. Kangelasi, kellel oleksid supervõimed. Kangelasi, kes oleksid meist osavamad, targemad, kiiremad, tublimad jne. Sellega me ise loobume varustusest, mida Jumal pakub kõigile, kellel on SOOV seda selga proovida. Tihti meie laagritesse me kutsume kõnelejaid välismaalt, enamus neist on soojematest maadest, soojema temperamendiga, julgema häälega, justkui meie kangelased.
Ärme mõtleme niiviisi, kuidas me seda saavutame, keda me sinna leiame, kust saame kangelast appi?
Mina ja sina võime olla teistele eeskujuks, olla oma koguduste kangelased. Jumal aidaku meid tegutseda järjekindlalt: päästa veel üks, veel üks, veel üks.
In English