„Lühidalt öeldes, ma jutlustan sellest, õpetan sellest, kirjutan sellest, kuid ma ei sunni kedagi jõudu kasutades, sest usk peab sündima ilma sunnita,“ rääkis Martin Luther sellest, mis 16. sajandi alguses paisus kõikemuutvaks reformatsiooniks.
Mis on reformatsioon, võib küsida? Ja mida sellest arvata? Tõlkes tähendab see ümbermuutmist, ümberkujundamist. Eestis tuntakse seda ajaloolist sündmust ka usupuhastuse nime all. Ülemaailmselt mõeldakse selle all protestantlikku reformatsiooni, mis kärpis tuntavalt katoliku kiriku võimu ja lõpetas nende usumonopoli Euroopas ja kaugemalgi. Sel aastal tähistatakse reformatsiooni 500. aastapäeva ning selle ajakirja oktoobrikuine ilmumine on igati ajakohane, sest 31. oktoobril 1517 avaldas Martin Luther oma 95 teesi, mis muutsid maailma.
Mis siis õigupoolest juhtus ning mida peaksime sellest ajaloolisest sündmusest täna õppima? Kas reformatsioon oli vajalik? Oli see vältimatu? Kas reformatsioon on see miski, mida tuleks teatud aja tagant kirikuloos korrata? Mida õpetab see ajalooline sündmus meile kui kristlastele?
Säde, mis süütas revolutsiooni
Wittenbergis avaldatud 95 teesi ei sündinud tühjast tuulest. Selline otsus tulenes väljakannatamatuks kujunenud olukorrast katoliku kiriku sees. Ellen White tsiteerib raamatus „Suur võitlus“ Saksi hertsog Georg’i, kes Riigipäeva ees seistes kirjeldas tollast vaimulikku olukorda: „Kõik häbi on kadunud. Preestrite ainus eesmärk on… raha, raha… nii et need, kes peaksid õpetama tõde, ei kõnele enam muud, kui valet… sellest roojasest allikast voolavad rüvetatud veed. Prassimine sirutab käe ahnusele. Oh häda, seda avalikku pahameelt põhjustab vaimulikkond, kes paiskab nii palju vaeseid hingi igavesse hukatusse. On vaja üldist reformatsiooni.“ (lk. 113)
Taolisteks avaldusteks oli tõesti ka põhjust. Läbi Saksamaa linnade veeresis 1517. aasta suvel vankrid, mis peatusid igas külakeses ning lasid suurel trummil kõlada, et müüa indulgentse ehk patukustutuskirju, millega oli väidetavalt võimalik lühendada pattude eest ette nähtud karistust. Selliste kirjade müümise aluseks oli 12. sajandil levima hakanud eksiõpetus purgatooriumist ehk puhastustulest, paradiisi ooteruumist, kus patused pidid oma pattude pärast pikki aastaid piinlema, enne kui võisid paradiisi siseneda. See tekitas rahva seas olukorra, kus purgatooriumi kardeti rohkem kui surma ennast.
Lutheri aegse intensiivse indulgentsikampaania taga seisid kaks mõjuvõimsat meest, kes vajasid hädasti raha: Magdeburgi ja Mainzi peapiiskop Albrecht Hohenzollern, kes oli kõrvuni võlgades, ja Rooma paavst Leo X, kes oli samuti suutnud kohutava prassimise tulemusena ära raisata kogu Vatikani vara. Noor paavst (37. a.) kulutas esimese kahe aasta jooksul ära 4,5 miljonit kuldtukatit ehk 15 tonni kulda, mis kulus kostüümiballidele, jahipidamisele, suurejoonelistele pidusöömingutele ja muudele lõbustustele. Rahaline seis oli Vatikanis kriitiline ning olukorra lahenduseks pakkus Albrecht paavstile järgmist võimalust: leida andekas müügimees, kes reisiks mööda Saksamaad ja müüks indulgentse. Sissetuleku saaksid paavst ja peapiiskop hiljem omavahel ära jagada. Ja selline mees ka leiti, Johann Tetzel, indulgentsimüüja, kes provotseeris oma meetoditega Martin Lutherit sedavõrd, et see päästis valla sündmuste ahela, mida polnud võimalik enam peatada. Lugu ise on lühidalt järgmine.
Kui Luther nägi Wittenbergis koguduseliikmeid, kes tema nina all indulgentsidega lehvitasid, pidas ta mitu ägedat jutlust, mõistes indulgentsid kui sellised hukka, kutsudes kogudust üles oma patte siiralt kahetsema ja mitte püüdma lunastust välja ostma. Järgnevate kuude jooksul kaalus Luther, kuidas katoliku kirikule oma arvamust avaldada ja olukorrale reageerida. Lõpuks, 31. oktoobril 1517 valmisid tema vastuargumendid indulgentsimüügi suhtes. Need oli vormistatud 95 teesina. Vaevalt mõistis ta siis, et oli valla päästnud reformatsiooni, mis vältas järgmised paar sajandit ning muutis täielikult seda maailma, milles me elame. Ja samuti ei teadnud ka paavst Leo X ja peapiiskop Albrecht, et nende ahnus saab sädemeks, mis süütab kõige tulisema ususõja Euroopa ajaloos.
Reformatsioon läbi aegade
Täna me teame, et reformatsioon toimus. Kuigi tänapäeval nähakse seda ajaloolist sündmust eelkõige heas valguses, sünnitas see ka palju kannatusi ja viis paljude inimeste hukkumiseni. Reformatsioon oli ikkagi revolutsioon. Lutheri mäss paavsti vastu avaldas mõju kõigile seisustele, kaasa arvatud kehvas olukorras olevatele saksi talupoegade, kes hakkasid mässama. Lutheri vastuseisust hoolimata muutus talupoegade pahameel peagi vägivaldseks ning 1525. aasta kevadeks olid nad maha põletanud juba kuni 50 kloostrit ja lossi. Talupoegade ülestõus suruti aga veriselt maha ja selle käigus tapeti kuni 100 000 talupoega. Ja see oli alles reformatsiooni lainetuse algus. Maailm muutus peatumatu jõuga ning nii mõnigi kaotas selle keerises oma elu.
Niisiis, kuidas peaksime reformatsioonist rääkima? Mulle avaldas muljet ühe Ameerika kooliõpetaja, Mary Harris Jones’i kommentaar reformatsiooni aadressil. Ta kirjutab: „Reformatsiooni, nagu hariduski, on teekond, mitte eesmärk.“
Usun, et oleme endiselt sellelsamal teekonnal. Adventkogudus tähistas hiljuti oma 150. aastapäeva. See oli samuti oma olemuselt reformatsioon, usupuhastus, mis pani aluse adventliikumisele. Alles tähistasime Eesti adventliikumise 120. aastapäeva ja meie Liidu 100. aastapäeva. Neid tähistatavaid numbreid on palju, ja tuleb jätkuvalt juurde. Kuid kõik need tähtpäevad poleks olemaski, kui poleks olemas seda kõige esimest ja kristliku ajaloo olulisimat sündmust, mis leidis aset 2000 aastat tagasi. Siis toimus samuti usureform, mille algatas Jeesus Kristus ise.
Liigagi sarnaselt 16. sajandi Euroopa vaimulikkonnale oli ka Jeesuse aegse judaismliku preesterkonna ja vaimulikkonna moraalne tase kõvasti alla käinud. Ka nemad ihaldasid vaid kõrgeid kohti ja suurt jõukust. Ajalugu on korduvalt ja hämmastama panevalt tõestanud, et Lutheri aegne inimlik patuprobleem on ajas kordunud nagu kellavärk. Kui mitu korda pidi Jumal Vana Testamendi lehekülgedel oma rahva nende ahnuse, kurjuse, isekuse ja ebajumalakummardamise pärast pagendusse saatma ja rahvale uue võimaluse kinkima? Ka Jeesus Kristus ei leidnud oma maapealse teenistuse vältel eest rahvast, kes oleks valmis mõtlema rohkemale, kui iseendale. Kõik tuli raskelt kätte õppida. Ikka ja jälle on reformatsioon oma erinevates ajaloolistes vormides pidanud inimeste südamed ümber lõikama. Ikka ja jälle on lahinguväljal kas Jumala kartus või isekas kasuahnus. Jumala rahvas vajas ja jätkuvalt vajab pidevat reformatsiooni, nagu on ajaloos seda vajanud ka kogudus.
Meie reformatsioon?
Kuid veelgi suurem küsimus on meie endi olukorra küsimus: kuidas on siis meie vaimuliku olukorraga? Kuidas saab objektiivselt ja õiglaselt hinnata, kas meil on kõik hästi? Kas oleme õigel teel?
Usun, et tõeline reformatsioon on midagi sellist, mida pole võimalik peatada, kui see on alanud. Ja seda pole võimalik alustada, kui see pole õigustatud, kui see pole Jumalast alustatud. Iisraeli ajaloos oli palju neid, kes kord vägivallaga, kord muudel viisidel ja põhjustel püüdsid Iisraeli riiki ja endist hiilgust taastada. Nad kõik hukkusid, nende revolutsioon lämmatati. Paradoks seisnebki selles, et tõeline reformatsioon saab sündida vaid inimese südames, motiividel ja põhjustel, mis ei tule meist enestest. Siinkohal tasubki korrata seda Lutheri ütlust, mida tsiteerisin selle artikli alguses: „Lühidalt öeldes, ma jutlustan sellest, õpetan sellest, kirjutan sellest, kuid ma ei sunni kedagi jõudu kasutades, sest usk peab sündima ilma sunnita.“ Ning ta jätkab: „Võtke mind eeskujuks. Ma seisin indulgentside müümisele ja kogu Rooma vaimulikkonnale vastu, kuid mitte jõudu kasutades. Ma lihtsalt õpetasin, jutlustasin ja kirjutasin Jumala Sõna; ei teinud midagi muud. Ja kui ma magasin… tegi Sõna… kõik ülejäänu.“ Siia sobib vaid üks kommentaar: see kõlab nagu Kristuse meetod, mis toimib jätkuvalt sama edukalt ja sama pöördumatult.
Reformatsiooni süda ja hing!
Mida võiksime ajaloolisest Lutheri algatatud reformatsioonist meie ajastu kogudusele järeldada? Olen veendunud, et mitte see, millise jõu, väe, veendumuse või faktidega esinetakse, vaid see, millise südamega tehakse, määrab ühe ettevõtmise tõelise edukuse.
Usun, et reformatsioon kestab tegelikult edasi. See on alati nii olnud. Tõeline reformatsioon pole massiüritus, kus tõustakse suurte loosungitega vägevate vastu. Tõeline reformatsioon leiab aset iga inimese südames. Ja nii juhtus see ka Martin Lutheriga. See algas vaikselt, tema südames, Piibli sügava uurimise tulemusena, kuid ühel hetkel kasvas see temast välja, palju suuremaks kui ta oleks eales unistada osanud. Reformatsioon on ju tegelikult uuestisündimine, üks inimene korraga, üks süda korraga, südame ümbermuutmise teel. See on säde, mis levib ühelt inimeselt teisele. Stephen J. Nichols, raamatu „Reformatsioon“ autor, kirjutab: “Reformatsioon on palju laiem sündmus, kui see üks päev. Jah, kindel on, et reformatsioon algas sel päeval, kuid see kestis järgmised kaks sajandit, kaasates isikuid paljudest rahvastest. Luther võib küll seista reformatsiooni südames, kuid ta ei seisa seal üksi.“
Seda Nicholsi mõtet laiendades lisaksin, et iga elu on oma olemuselt reformatsioon, alustades sündimisest, millele järgneb kasvamine, vigadest õppimise tulemusena ümbermuutumine, edasiliikumine, ümber sündimine. Tõeline reformatsioon on südame reformatsioon, südame muutumise lugu. Just seda me vajamegi kõige rohkem. Just seda vajab ka adventkogudus, jätkuvalt, et iga üksikisiku südame tasandil saaks Püha Vaim muuta inimeste elusid, mille tulemusena võivad muutuda ja muutuvadki perekonnad, kogudused, organisatsioonid ja… Jumala kogudus tervikuna. Ja mida on selleks vaja, et minu sees, sinu sees võiks soodsat pinnast leida reformatsiooni süda ja säde? Jumala Sõna ütleb, kogemus ütleb, elu näitab, et kõik saab alguse ühest erilisest kartusest, jumalakartusest.
In English