Intervjuu: Gary Krause - kogudus on seal, kus sa nädala sees töötad

Septembri keskel, kui tähistasime koguduse 120. aastapäeva, käis Eestis külalisi nii Ameerika ühendriikidest, Leedust kui Venemaalt. Aastapäeva peakõneleja oli üleilmse adventkoguduse peakonverentsi Adventmisjoni juht Gary Krause, kes usutluses Lauri Beekmannile räägib koguduse misjonitöö minevikust, olevikust ja suunast, kuhupoole kogudus võiks edasi minna.

Sa oled oma töö poolest üleilmse misjonitöö ülevaataja.

See on poolenisti tõde. Ma olen Adventmisjoni juht. Adventmisjonil on kaks ülesannet. Üks on hoolitseda üleilmse misjoni initsiatiivide eest – see on koguduste rajamine uutes kohtades. Keskendume piirkondadele, kus me oleme kogudusena olnud väga nõrgad. Püüame leida kokkupuudet inimestega, kes esindavad teistsugust maailmavaadet või teist religiooni, piirkondades, kus meie kogudust seni ei ole. Üha enam keskendume ka linnamisjonile ja koguduste rajamisele linnades.

Teine ülesanne on misjoniteadlikkuse edendamine. Toodame misjonivideoid, soovime kasvatada inimeste teadlikkust misjoniannetustest nii igal hingamispäeval kui iga kvartali lõpus ja anname välja DVD-sid ja nii edasi. Misjoniprogrammide ja vabatahtlike tööga tegelevad teised allasutused.

Sa mainisid oma kõnes läänemaailma ilmalikustumist. Ütlesid, et Eesti on ilmalik riik, aga kogu Euroopa on ses mõttes muret tekitav.

Kui vaatame oma misjoniprioriteete, siis Euroopa on selle nimekirja ülemises otsas. Traditsiooniliselt oleme vaadanud ikka Lähis-Ida, Põhja-Aafrika, Aasia poole, kus kristlik kogudus on väga nõrk. Aga nüüd vaatame Lääne-Euroopasse, kus domineerivad ilmalikkus ja postmodernism ja kogudus on vaevas. Näeme Euroopat misjonipõlluna, oleme selle suhtes avatud. Aga ka Põhja-Ameerika, Uus-Meremaa ja minu kodu Austraalia on üha suurema tähelepanu keskmes. Kogudus kasvab sisserändajate seas, aga kohalike seas on kasv väga aeglane.

Oled siin väikeses riigis, kus koguduse liikmeskond on 20 aastat järjest vähenenud. Mis oleksid näiteks kolm punkti, sinu soovitused, mida peaksime tegema?

Ma soovin, et sellised üks-kaks-kolm lihtsat sammu oleksid olemas. Mina kasvasin üles väga ilmalikus ühiskonnas. Väga huvitav oli Ameerikasse kolides näha, kuidas mu naabrid läksid pühapäeval kirikusse. Ma ei olnud midagi sellist varem Austraalias näinud.

Mul ei ole sellele küsimusele mingit muud vastust kui Kristuse meetod, mis võtab misjonitöö kokku: me peame hakkama suhtlema oma kogukonnaga nii, nagu Jeesus seda tegi. Ma ei tea siinset tausta, aga sageli koguduseliikmed nagu kleepuvad kokku, me oleme adventistidena selles väga osavad. Meil on meile endile väga erinevaid tegevusi ja see on kõik hea, aga peame minema ka välja ja leidma kokkupuutepunkte ühiskonnaga.

Aastaid tagasi tehti koguduses uuring, mille tulemustest ilmnes, et ei kasva mitte need kogudused, kus tehakse evangeelseid seminare või Ilmutusraamatu tunde või midagi muud sellist, vaid need kogudused, mis on oma kogukonnaga üheduses, on mingil moel kogukonna ellu kaasatud. Me peame leidma viise, kuidas oma kogukonnaga eri viisidel ühendus saavutada. Kui me jääme eraldi, siis me ei saavuta mingi suhet. Meid ei kuulata mitte siis, kui me jutlustame, vaid siis, kui meist saavad nende sõbrad ja meid usaldatakse. Alles siis saame minna uuele tasandile.

Rääkisid oma jutluses seintest, meie enda kirikuseintest. Mõnikord näib, et kogudusehoone on nagu kodu: see võtab sinu aega, selle eest peab hoolt kandma... Sa rääkisid ehk metafoorses tähenduses, aga kas võib olla ka nõnda, et oleme väga hõivatud oma infrastruktuuriga?

Oled sada protsenti nõus. See on põhjus, miks kogudusehoone on ühtaegu nii õnnistus kui ka needus. Kui vaatame varakristlikku kogudust, siis see kasvas ilma hooneteta. Esimene kirik ehitati siis, kui kogudus oli ära langenud. Ja näeme, kuidas toona ehitati suurejoonelisi basiilikaid.

Kogudusega on kõik kombes, kui näeme seda misjonitöö paiga, mitte peatuspaigana. Kui keegi küsib, kus on kogudus, siis ta juhatatakse paremale ja vasakule hoone juurde mingil tänaval. Ei, seal on hoone, seal ei ole kogudus. Kogudus on seal, kus sa nädala sees töötad. Inimesed käivad koolis – seal on kogudus. Küsimus on: mida me kogudusena nädala sees teeme? Kas me kaasame mitteusklikke oma ellu või hoiame ennast eraldi, kuni hingamispäeva hommikul jälle kirikus kokku saame.

Ma mõtlen sellele seinte teemale väga otseses mõttes. Inimesed vaatavad kirikuseinu ja nende jaoks on siin väga selged piirid, sest inimesed, kes on seal sees, on need, kes vihkavad homoseksuaale, nad on sajandeid põhjustanud vaenu. Inimesed näevad kirikuid vaadates väga palju stereotüüpe. Me peame minema kirikupingist ja nende seinte vahelt välja ning olema inimestega ühenduses seal, kus nad on. Me ei saa oodata, et nad tuleksid meie juurde. Me võime pidada evangeelse seminari või midagi muud, aga kohalik ilmalik Euroopa ei tule selle ligi. Me peame minema nende juurde.

Moodne elu on viimase paarikümne ja muidugi viimase 120 aasta (tähistame ju koguduse 120. aastapäeva) jooksul väga palju muutunud. Viisid, kuidas me suhtleme ja oma elu elame, on muutunud. Kas näed mingeid muutusi ka misjonitöös? Kas neid muutusi peaks üldse olema?

Jah, kindlasti peaks olema. Ja muutusi ka on. Nüüd oleme palju teadlikumad eri inimgruppide ja kultuuride mõistmises kui sada aastat tagasi. Kui saadame tänapäeval misjonäre uutesse paikadesse, peavad nad läbima kolmenädalase koolituse, nad peavad mõistma seda kultuuri, missugune on sihtkoha kontekst. Oleme muutunud teadlikumaks oma kultuuripagasist, sellest, et peame sellest vabanema ja laskma evangeeliumil end kohalikele väljendada.

Teatud paikades peab hingamispäeva hommikul jutlust pidades kandma lipsu ja ülikonda, ka siis kui õues on väga palav ja niiske. Miks? Sest kunagised misjonärid riietusid hingamispäeviti alati just niimoodi. Meie koguduse kunagised misjonärid tegid imelist tööd, kuid sellised asjad ei ole enam olulised.

Me oleme ajaloos oma kuulutustöös keskendunud kristliku taustaga inimestele. Aga meil on väga vähe varustust, et jõuda inimesteni, kel puudub igasugune kristlik taust. 99% adventkirjandusest on suunatud inimesele, kes usub Piiblit. Mida me teeme inimestele, kes ei ole kunagi Piiblit lugenud? Kes ei usu, et see on Jumala Sõna? Kes ei omista sellele mingit väge? Mida pakume neile, kes loevad teiste usundite pühi tekste? Kuidas neile läheneme?

Ma usun, et misjon on arenenud, kuigi teatud paikades toimib see nagu 50 aastat tagasi. Aga traditsiooniliste meetoditega jõuame aina vähemate inimesteni, see viil muutub aina õhemaks. Me peame palvetama, et me oleksime loomingulisemad, et paneksime Kristuse meetodi tööle.

Me elame traditsiooniliselt kristlikus riigis, ent noored ei tea isegi seda, kes on Aadam ja Eeva ja mida tähistatakse jõuludega. Me ei erinegi ehk riikidest, mil puudub kristlik taust ja kultuuriruum.

Mäletan paari aasta tagust aega, kui käisin oma venna koguduses laste hingamispäevakoolitunnis. Seal oli ümbruskonna lapsi. Minu kõrval istus 6–7-aastane tüdruk, kes ei teadnud, kuidas Jeesus suri. Ta ei olnud sellest kunagi kuulnud. See oli Austraalias. Nii et see on tõsi.

Võib-olla peaksime unustama selle, et meie kogudus on siin tegutsenud 120 aastat, ja mõtlema pigem niiviisi, et me alles alustasime – peaksime keskenduma olevikule, mitte minevikule.

Ma arvan, et siin peab hoidma tasakaalu. Peame vaatama minevikku ja neid õppetunde, mille oleme omandanud. Me peame vaatama inimestele minevikus, kes on ohverdanud ja näidanud üles pühendumist.

Aga 120 aastat on ikka 120 aastat. Viimased kakskümmend aastat on siinne liikmeskond kogu aeg vähenenud; me peame tõesti palvetama tuleviku pärast. Küsima: Issand, kuidas Sa tahad, et me edasi läheksime? Peaksime tulema laua ümber ja ütlema: Issand, meil ei ole vastuseid, me vajame, et Sina meid juhataksid. Ma tulen ikka tagasi Kristuse eeskuju juurde – kuidas Tema seda tegi.

Üks häid külgi ajaloo juures on see, et meil on tugevad perekonnad ja nende perede lapsed tulevad ikka kirikusse. Ent paljud lapsed ei tule ka. Kuidas aidata hoida koguduses neid, kes koguduse juures üles kasvavad? Kas see on täiesti teistsugune misjonitöö?

Ma arvan, et need misjonitöö harud on omavahel seotud. Noored, kes kogudusest lahkuvad, lahkuvad sageli samal põhjusel, miks inimesed kirikusse ei tule. Meil on kogudusena doktrinaalsed uskumused, aga neil ei ole mingit väärtust, kui me ei tõlgi neid keelde, kuidas need mõjutavad minu elu praegu. Võib ka olla, et peame hakkama rohkem vaatama, kuidas kogudusena ennast väljendame. Kas peaksime jätkama viise, nagu oleme teinud viimased sada aastat? Kas on ruumi selleks, et kogudus väljendaks end teistmoodi, nii et noored saaksid teistmoodi jumalateenistust pidada? Selmet tulla kirikusse laupäeva hommikul pool kümme, võivad nad tahta koguneda pärastlõunal või midagi muud. Kas oleme valmis muutma struktuuri, minemata kompromissile sõnumi või oma identiteediga?

Jeruusalemma nõukogus maadeldi uskmatute küsimusega koguduses. Jaakobus tõusis üles ja ütles: minu veendumus on, et me ei peaks paganatele Jumala kogudusse tulemist keeruliseks tegema. Ma usun, et me ei pea tegema asju keeruliseks neile, kes tulevad adventkogudusse. Sa ei pea hüppama ja jooksma, enne kui saad pere liikmeks. Meie noored võivad teisiti mõelda ja neile võivad meeldida teistsugused asjad – kui see ei ole ebapiibellik, siis las nad teevad asju omal kombel, erineval kombel. See võib meie omaga võrreldes kõlada ja näida teistsugune, aga see on oluline neile.

Oled siin olnud lühikest aega, aga kui lähed tagasi USAsse ja kohtud oma kolleegidega, siis mida sa neile Eesti kohta räägid?

Seda, mis ma kaasa võtan, on palju. Räägin neile Tallinna ilusast vanalinnast. Aga üks asi on jäänud küll. Mervi, kes mind tõlkis, rääkis oma isa kogemusest Vene võimu ajal. Ohver, mida paljud kogudusejuhid ja pastorid pidid usule kindlaks jäädes tooma, oli suur. Ta ütles: ma austan neid ja mõistan, et kõnnin nende hiiglaste õlul, nende usul. Nemad valmistasid tee. Mulle läks see hinge. Me austame ka siin aastapäeval eelmiste põlvkondade ohvrit, me ei soovi seda kuidagi vähendada. Me seisame küll nende õlul, aga me läheme edasi väga erinevasse keskkonda. Me võime minna teises suunas ja teha asju teistmoodi, aga me jääme kindlaks oma usule, oma traditsioonile. Me läheme edasi misjonitöös, mida Jumal soovib, et me teeksime. See on tore segu minevikus käinud hiiglastest ja tänastest noortest, kes võtaksid enda peale edasiminemise initsiatiivi.