Reformatsioon – kuidas see kõik toimus?

Kui Matrin Luther need 95 teesi Wittenbergi kiriku uksele naelutas, kas tema kavatsus oli siis kogudus hävitada, kogudusest lahkuda või algatada koguduse teatud praktikate ja ideede osas uuenduslaine? Me ei saa üht, teist ega kolmandat kindlalt väita, aga ühes oleme küll kindlad: sellega sai alguse kristluse suur pööre ja see on julgustanud paljusid – kuni tänase päevani – küsima, mida tähendab olla kristlane. Tänapäeva kogudus on tegelikult sama hapras seisus kui Martin Lutheri päevil. Paljud kristlased on segaduses ning silmitsi dilemmadega kauaaegsete uskumuste ja praktikate osas. Nagu Lutheri ajal, näib ka praegu, et ustavad mehed ja naised peavad valima Jumala Sõna ja inimeste otsustuste vahel. Luther pidi alatasa astuma vastu kiriku rikutusele igal tasandil.

Luther sõnastas algupärastest kristlikest õpetustest kõrvalekaldumise ning oli sunnitud kiriku õpetustele vastu rääkima. Toona oli Lääne-Euroopas vaid üks kirik – Rooma kirik, mida juhtis paavstlus. See kirik ei tolereerinud mingisuguseid erimeelsusi. Sellel eelarvamuste kütkes olnud ajal tähendas kirikusse mittekuulumine hukatust. Kirikust väljaheitmine oli midagi, mida enamik inimesi kartis, see tähendas äralõigatust usust: isoleeritud ja kõrvale heidetud, oli sinu ainuke lõppjaam põrgu. See ei olnud lihtsalt üks jututeema – mis muudab Lutheri teguviisi veelgi vapramaks, näidates, et tema usk sellesse, mis ta uskus olevat õige, oli kindel ja kõikumatu. Nii algas revolutsioon, mida me tänapäeval tunneme protestantliku reformatsiooni nime all.

Lutheri ja teiste reformaatorite veendumused kristlike alustõdede osas võib kokku võtta viie sola’ga. Need on [ladina keeles] Sola Scriptura, Sola Fide, Sola Gratia, Solus Christus ja Soli Deo Gloria. Vaadakem neid uskumusi veidi lähemalt.

1. Sola Scriptura (üksnes Pühakiri). Piibel on kristlaste jaoks ülim ja kõrgeim autoriteet. See on usaldusväärne ja kõike peab vaadeldama selle valgel. Sõna, nagu seda samuti nimetatakse, on inspireeritud Pühast Vaimust, kes aitab Pühakirja õpetustest aru saada ja neid järgida. Selles on kõik, mida me Jumala teenimiseks vajame. Nagu apostel Paulus ütles: „Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses…“ (2Tm 3:16)
2. Sola Fide (üksnes usk). Meid päästetakse meie pattudest ja patususest usust Jeesusesse Kristusesse. Me ei saa ise ennast päästa. Vaid Jumala tegudest piisab meie lunastamiseks. Me sõltume seetõttu täielikult Jeesuse õigusest.
3. Sola Gratia (üksnes arm). Meid päästab vaid Jumala arm. Meile antakse pääste vaatamata sellele, et me oleme patused. Me sünnime Jumala vaenlastena ja meil on kalduvus kurjale, kuid Jumal valis oma headuses avada meile võimalus pääsemiseks usu kaudu Jeesusesse Kristusesse (üksnes usk). Paulus sedastab: „Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt…“ (Ef 2:8)
4. Solus Christus (üksnes Kristus). Üksnes Jeesus Kristus on meie Päästja, Issand ja Kuningas. Jumal on avalikuks saanud Jeesuse Kristuse kujus ja elus. Selles enese ilmutamises näeme ja suudame mõista Jumala loomust. Nii saame kogeda päästvat ja muutvat suhet Temaga.
5. Soli Deo Gloria (üksnes Jumalale olgu au). See tähendab, et me peaksime elama viisil, mis tooks Jumalale au, erinevalt inimkonna eneseülistusest ja uhkusest. Reformaatorite järgi peaks meie elu eesmärk olema tuua au Jumalale, ja ainult Jumalale. „Niisiis, kas te nüüd sööte või joote või teete midagi muud – tehke seda Jumala austamiseks!“ (1Kr 10:31)

Need põhimõtted on meieni jõudnud tänu vaprusele ja julgusele, mida eelmiste põlvkondade mehed ja naised, kes hoolikalt Pühakirja uurisid, evisid. Neid juhtis Püha Vaim ja tänu sellele hoidsid nad Püha Piibli tõdesid elavana. Neid kiusati taga – John Wycliffe, põletati elusalt – Thomas Cranmer või piinati väga julmal moel, aga nad jäid püsima. Nad olid Pauluse kombel valmis andma oma elu ja nagu Paulus, olid nad veendunud, et mitte miski, isegi mitte surm, ei suuda neid lahutada Jumala armastusest Jeesuses Kristuses, meie Issandas.

Need viis põhimõtet kujundasid protestantliku reformatsiooni olemuse ja kajavad siiani vastu väga paljudes kristlastes. Steve Greenil pidi meeles mõlkuma Soli Deo Gloria, kui ta kirjutas  oma muusikateose „God and God alone“, mille refräänis on sõnad: „Jumal, vaid Jumal üksi sobib istuma universumi troonile. Las kõik elav tõstab oma kiituse Jumala auks, vaid Jumala auks.“.

Täna on meie ümber palju erinevaid kogudusi: anglikaanid Inglismaal, presbüterlased Šotimaal, luterlased Saksamaal ja Skandinaavias – need kõik on protestantliku reformatsiooni lapsed, nagu olid ka puritaanid, kes viisid reformatsiooni ideed Uude Maailma, millest hiljem sai Ameerika Ühendriigid. Reformatsioon muutis sügavalt meie kontinenti, nii religioosselt kui poliitiliselt.

Siiski – mida täpselt me tänavu tähistame? Kas ajavahe on muutnud meid kunagiste reformaatorite pingutuste suhtes enesega rahulolevaks ja vaegnägijaks? Kas reformatsiooni alusmõtted tekitavad ka meie seas samasugust tulist arutelu ja kirge?

Kas me oleme valmis tõusma püsti ja seisma oma uskumuste eest, kui meid rünnatakse nende poolt, kes näevad teisiti? Maailmas on paiku, kus kristlasi nende usu pärast tapetakse. Me elame riigis, mille seadused põhinevad suuresti kristlikel väärtustel, mil on sajanditevanused juured, kuid paljudele võib siiski paista, et me elame pimedal ajal. Sageli me pelgame tõsta oma pea kaitsevallist kõrgemale ja kaitsta oma usku. Palju parem ja ka mugavam on hoida madalat profiili ja paati mitte kõigutada. Kus me küll oleksime, kui ka Martin Luther oleks nõnda mõelnud? Esiteks ei oleks reformatsiooni, ei oleks protestantismi ja üsna tõenäoliselt naudiksime me tänapäeval vähemaid vabadusi ja väärtusi. Me ei oleks kaasosalised selles paremas arusaamises, mida täna naudime: Jumala headus ja arm on põhjus, miks Tema Poeg ristil suri.

Mida me saame siis reformatsioonist õppida? Kuidas saab see meid täna innustada? Alustuseks saame viia ellu muudatusi enda isiklikus elus, mis omakorda muudaksid meie perekondi. Me saame paluda Jumalal meile näidata, kuidas me saame olla Tema saadikud oma kogukonnas, kuidas me saame näidata end ümbritsevatele inimestele Jeesuse Kristuse armastust. Ja kõige olulisem: me saame end ise vastutavaks teha selles, et me kuulutame Jumala tõde mis tahes ajal, mil meid selleks kutsutakse.

31. oktoobril möödub 500 aastat päevast, mil Matrin Luther tõusis püsti ja muutis maailma. 2. Peetruse 3:8 on kirjas, et „Issanda juures on üks päev nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev“. Kui tuhat aastat on Jumala juures üks päev, siis meie päev on kestnud vaid 12 tundi. Meil on pool päeva veel ees – seda on piisavalt, et reformatsiooni alususkumused – Jumala muutusesaadikud – saaksid jätkata head tööd järgmise põlvkonna juures.

Ärge väsige, ärge sõitke relssidelt maha. Me peame püsime õigel teel ja tõstma reformatsiooni loosungi kõrgele, nii et kõik saaksid teada, kui imeline on Jumal. Sest, tõesti, nii nagu ütles Martin Luther: on vaid üks Jumal ja üks nimi, milles me saame päästetud – Jeesus Kristus (vt Ap 4:21; 1Tm 2:5). Vali täna, keda sa tahad teenida, ent ole teadlik, et sinu valikul on hind. Reformatsiooni aastapäev tuletab meile kõigile meelde, et Jumala seadmine üle inimeste traditsioonide ei ole lihtne valik, aga see on ainus, kui me väärtustame oma igavest elu.