Ruanda: kirikujuhid räägivad lepitusest ja ühtsusest

Kaksteist aastat tagasi oli Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudusel Ruandas 285 000 liiget. Kuid 1994. aastal tapeti esimese 100 päevaga Ruanda genotsiidi ajal rohkem kui 800 000 inimest, kellest umbes 10 000 olid adventistid. Konflikti ajal oli inimestele hõimu kuulumise kõrval koguduse liikmekssaamine sekundaarne.

„Tänasel päeval on meie kiriku jaoks suurim mure ühtsus,” ütles pastor Hesron Byilingiro, Seitsmenda Päeva Adventistide kiriku president Ruandas. „Me püüame kasvatada ühtsust koguduse liikmete vahel.”

Ta seletab: „Me oleme teinud seminare ja kursuseid meie kiriku vanematega, kellest enamus töötavad otseselt kiriku liikmetega.”

Byilingiro määrati Ruanda kiriku presidendiks eelmisel aastal. Ta pöördus tagasi oma kodumaale 2003 aastal, kui oli veetnud 15 aastat Ameerika Ühendriikides.

Ta õppis enne teoloogia magistri- ja doktorikraadi tegemist raamatupidamist ning peamiselt on ta oma töös keskendunud Ruanda kiriku struktuuri ülesehitamisele ning tööjõu koolitamisele. Ruanda kiriku peakontor sponsoreerib praegu 12 inimese õpinguid.

„See on raske, kuid meil on riiklikud programmid, mis üritavad tuua lepitust inimeste vahele, kes käivad kirikus. See on küll kõigi jaoks raske, kuid meie vanemad on väga oluline lüli meie töös.”

Ruanda kirik on nüüdseks kasvanud 400 000 liikmeliseks. „Pärast neid probleeme, millest inimesed läbi on tulnud, mõistavad nad, et ainus lootus, ainus pääsemine on Kristuses. Inimesed taipavad, et nad ei saa oma aega kulutada ainult kasututele asjadele. Paljud on aru saanud, et kirik on koht, kuhu tulles võib saada päästetud,” kommenteerib Byilingro kiriku viimaste aegade toibumist.

Aga need kiriku liikmed, kes on seotud genotsiidiga? „Neid, kes püüti kinni ning kes tõestati süüdi olevat, käime me vanglas vaatamas. Isegi sellistes olukordades võivad inimesed pöörduda. Mis tehti, polnud õige, kuid see otsus pole meie teha.”

„Me ei suuda teiste inimeste mõtteid lugeda, ” ütleb Byilingiro, kuid ta arvab, et läbi vestluste ja püüdes üksteisest aru saada, genotsiid „kaob” lõpuks.