Olen üles kasvanud ilmalikus perekonnas ning kui hakkasin kirikus käima, oli minu jaoks üllatavalt lihtne omaks võtta teatud uskumusi. Näiteks hingamispäeva pidamine või sealiha söömise lõpetamine said kiiresti osaks minu elust, nagu oleksid need põhimõtted seal kogu aeg olnud. Oli üks traditsioon, mis mind aga sõna otseses mõttes üllatuma pani ning andis mulle huvi seda rohkem uurida. Selleks oli alandusteenistus jalgade pesemisega.
Lugenud Johannese evangeeliumi 13. peatükist lugu, kus Jeesus pesi enne paasapühi jüngrite jalgu, pani mind imestama selle loo kõige esimene salm. Lugu algab sõnadega: „Aga enne paasapühi, kui Jeesus teadis, et tema tund on tulnud minna sellest maailmast ära Isa juurde...“ Jeesus teadis ette, et Ta veel selsamal ööl reedetakse ning Ta teadis, et peab surema piinarikast surma. Ta teadis, et Tal tuleb palju kannatada – mitte enda tegude tõttu, vaid teiste jaoks. Jeesus teadis, et Tal on selles maailmas veel vähe aega alles jäänud.
Ta oleks võinud seda aega veeta väga erinevalt. Ta oleks võinud tahta see aeg veeta üksinda palves, et valmistuda eesolevaks. Ta oleks võinud kurvastada või hoopis vihastuda Juudase peale. Ta oleks võinud lõbusalt aega veeta, et unustada tulev. Me ei suuda ette kujutada, mida ise teeksime, kui teaksime, et peame lähima ööpäeva jooksul surema, ning inimene, kes sind reedab, istub sinuga samas õhtusöögilauas.
Mida tegi Jeesus? „Ta tõusis õhtusöömaajalt üles, pani oma kuue ära, võttis rätiku ning sidus selle endale vööle. Seejärel kallas ta vett vaagnasse ning hakkas pesema jüngrite jalgu ja kuivatama rätikuga, mis oli tal vööl.“ (Jh 13:3,4) Jeesus otsustas oma vähese järelejäänud aja pühendada oma jüngrite teenimisele.
Kui Jeesus tõusis lauast ja hakkas jüngrite jalgu pesema, põlvitades nende ette maha, tegi Ta teenijate tööd. Jüngrite jalad olid tollaste ilmastikutingimuste ja jalanõude tõttu väga mustad. Nende pesemine kellegi teise poolt, kes ei olnud oma töö või ühiskondliku seisuse tõttu selleks sunnitud, nõudis suurt alandlikkust. Mitte keegi ei oodanud Temalt seda.
Tänapäeva ühiskonnas peetakse enesealandust häbiväärseks, nõrga inimese tunnuseks. Teiste teenimine on kõige vähemtasustatud ja -tunnustatud töö. Minu jaoks oli kirikusse tulles isegi traditsioon korra kvartalis sümboolselt kellegi jalgu pesta vastuvõetamatu. Oma ilmalikele sõbrannadele sellest tunnistades olen kuulnud sarnaseid reaktsioone.
Kuid Jeesus õpetas meile oma teoga vastupidist. Jeesus teenis jüngreid tegudes, mida teised teha ei tahtnud. Kui jüngrite jalad olid pestud, ütles Ta: „Kui nüüd mina, Issand ja Õpetaja, olen teie jalgu pesnud, siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu, sest ma olen andnud teile eeskuju, et teiegi teeksite nõnda, nagu mina olen teile teinud.“ (s 14,15)
Pöördudes tagasi selle loo esimese salmi juurde, saame teada ka põhjuse: „Kui Jeesus teadis, et tema tund on tulnud minna ära sellest maailmast Isa juurde, siis tema, kes oli armastanud omi selles maailmas, armastas neid lõpuni.“
Sellise teenimisega näitas Jeesus oma armastust mitte ainult jüngrite, vaid ka meie suhtes. Ta näitas armastust üles isegi selle inimese suhtes, kelle reetmine viis Ta surma. See on armastus kõige suuremas mõttes: pühendada viimased tunnid oma maisest elust teiste teenimisele. Originaaltõlget vaadates saab seda kirjakohta tõlkida ka „ta armastas neid täiuslikult“ või „ta armastas neid täiuslikkuseni“. Jeesus näitas oma täiuslikku armastust.
Sellel samal õhtusöömaajal ütles Jeesus: „Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.“ (Jh 13:34,35) Kui ma mõistsin, et jalgade pesu on sümbol teenimisest, millega väljendada oma armastust teiste vastu, ei olnudki see enam nii hirmuäratav. Armastus mitte ainult oma sõprade, vaid iga kogudusekaaslase, iga inimese vastu on nii oluline, et just selle eeskuju seadmiseks pühendas Jeesus oma viimase õhtu siin maises elus. Armastagem ka meie siis üksteist nii, nagu Jeesus meid armastab.