Prantsusmaa: Austati kahte Teises Maailmasõjas juute aidanud adventisti

Alpi suusatamislinn Collonge sous Saleve on tänapäeval, vähemalt muule maailmale, tuntud kui suusatamiskoht ja turistide sihtpunkt, asudes Shveitsi Genfist ligikaudu 11,8 km lõunas. Kuid Teises Maailmasõjas oli Collonges peatuspunkt juutidele ja teistele hädasolijatele, kes põgenesid natside tagakiusamise eest.

Seitsmenda Päeva Adventistide Kiriku liikmed, kes elasid selles piirkonnas, tahtsid aidata ja ka tegid seda. John Henry Weidner, üks adventist, kes elas Collonges’i piirkonnas, organiseeris võrgustiku nimega “Holland-Pariis” (“Dutch-Paris”), et aidata tagakiusatuid ja neid, kes natside poolt okupeeritud aladel olid ohus ja tahtsid põgeneda neutraalsesse Shveitsi. Ta leidis palju abilisi adventistide hulgas, eriti Collonges’i Adventistide Kolled˛i töötajate ja üliõpilaste seas.

Kaks kooli töötajat – Emile ja Yvonne Bernard – olles ustavad Piibli põhimõtetele, vastasid kõhklematult üleskutsele; arvukatel põgenikel aitasid nad ületada piiri.

14. septembril Iisraeli Riik ja selles asuv Yad Vashem’i (“igavene nimi”) ajalooline ühing tunnustasid neid kaht adventisti austusväljendiga “Õiglane rahvaste hulgas”, selle nime on saanud need, kes aitasid juute Holokausti ajal.

Raymond Katz oli see, kes nende nimed austamiseks esitas, ning ta selgitas –

“See toimus 1942.a novembris. Mu vanemad kartsid, et võin samuti sattuda süstemaatilise massimõrva ohvriks. Nad andsid mulle nõu riskeerida, minnes Shveitsi. Sel ajal olin 17-aastane. Nimi Bernard käis ringi põgenike seas Lõuna-Prantsusmaal. Üsna pea leidsin end Collonges’is Bernard’ide ukseläve juures kõnelemas neile oma soovidest. Nad ei küsinud minult rohkem muud selgitust. Võtsid mind vastu oma koju ja kaks päeva kohtlesid mind kui oma poega. Hr. Bernard võttis endale riski, saates mind isiklikult piiriala suunas, ning juhendas mind, kuidas saan läbi okastraataia. Lisaks näitas ta mu vastu üles sellist heldust, millest ma ei olnud varem kuulnud: enne Jumala õnnistuste soovimist ja lahkumist libistas ta mu pihku, kes ma olin täiesti ilma rahata, viiese Shveitsi frangi mündi (sel ajal inimene võis elada selle raha eest vähemalt nädala). Vaatamata sellele, et see juhtus 64 aastat tagasi, ei ole ma kordagi unustanud hr. ja pr. Bernard’i külalislahkust, tagasihoidlikkust ja tohutut julgust; teie, kes olete Seitsmenda Päeva Adventistide koguduse liikmed, võite olla uhked oma kristluse tunnetuse üle, nagu see sai ilmsiks Bernard’ide elus ja teenimises.”

Emile ja Yvonne Seitsmenda Päeva Adventistide Piibli sõnumiga 1920-ndatel. Nad võtsid selle vastu kogu südamega, mõistes, et sellel saab olema kaugeleulatuv mõju nende eludes. 1930-ndate alguses müüsid nad ära oma farmi, viinamarjaistanduse ja veini ning võtsid vastu kutse juhtida kooli majandit Collonges’i Adventistide Kolled˛i juures. Aastakümneid oli see farm kooli tähtsaks osaks. Üliõpilastele andis see tööd ja võimaldas teenida osa nende õppemaksust, samuti andis see toitu kooli kohvikule. Bernard’id juhtisid seda farmi kuni oma pensionilejäämiseni 1950-ndatel. Yvonne Bernard suri 1982, tema abikaasa 1988.

Teiste kõnelejate seas, kes olid tunnustustseremoonial, oli ka Genfi pearabi Itzhak Dayan, kes rõhutas: “Jumal nõuab meilt, et me armastaksime ja aitaksime inimest, mitte kristlast, moslemit või juuti, vaid lihtsalt inimest kui sellist.”