Teine raske sõna jüngerluse kirjelduses on Jeesusel „rist“. Halb uudis Peetrusele ja teistele jüngritele (kaasa arvatud meile) on see, et Jeesuse rist pole ainus. Ta ütleb, et iga Tema järgija peab võtma oma risti.
Mõistmaks täielikult väidet, et iga inimene peab võtma risti, peame panema end nende esimeste jüngrite olukorda. Mõte ristist või ristilöömisest ei tähendab meie 21. sajandi kujutlusvõimele suurt midagi. Meie jaoks on sõna „ristilöömine“ suurema osa oma tähendusest kaotanud. Aga jüngrite puhul ei olnud see nii. Nad teadsid, et risti kandmine oli ainult ühes suunas viiv tee, mis lõppes surmaga.
Selle mõistmisega ristuvad sõnad „salgama“ ja „rist“. Kristlaste kogukond on risti ja oma mina salgamise kontseptsiooni labaseks muutnud. Mõne jaoks tähendab risti kandmine selle kandmist kaunistusena ümber kaela. Teiste jaoks tähendab see elus mõningase ebamugavuse ja tülinaga leppimist, nagu näiteks noriv mees või lohakas naine või isegi füüsiline puue.
Jeesuse mõttes ei mõlgu need ristikandmise pilkepildid. Ta räägib ristist kui surmamisvahendist, mis enamiku jaoks Tema kuulajaist ei olnus seotud mitte füüsilise surmaga, vaid oma mina ristilöömisega, loobumisega oma elu keskpunktist ja peamiselt endale lojaalne olemisest. Ellen White ütleb: „Võitlus oma mina vastu on lahingutest suurim, mis kunagi on peetud.“ („Tee Kristuse juurde“, orig lk 43) James Denney rõhutab: „Kuigi patt võib olla loomulikult sündinud, ei sure ta loomulikku surma. Igal juhul tuleb selle üle moraalselt kohut mõista ja see surma saata.“ See surmasaatmine on tahte tegevus Püha Vaimu mõju all viibides. Jeesus ja Paulus viitavad sellele korduvalt kui ristilöömisele.
Paulus väljendab seda teemat eriti selgelt Kirjas roomlastele 6. peatükis, kus ta kirjeldab kristlaseks saamist kui oma „vana loomuse“ ristilöömist (salm 6) ja ülesäratamist uuele eluviisile, millel on uus keskpunkt – Jeesus ja Tema tahe. Sellele surmale vihjab Jeesus oma korralduses salata oma mina ja kanda oma risti. Paulus selgitab, et vee alla kastmisega ristimine on täiuslik sümbol vaimulikust surmast ja ülestõusmisest uuele elule, mille keskpunkt on Jumal (salmid 1−11).
In English