See lugu ei kuulu Jeesuse viimase Jeruusalemmas käigu juurde. See on vales kohas. Tundub, et Matteus seadis võidmise loo sihilikult juudi juhtide vandenõu ja Juudase äraandmispakkumise vahele, kuigi ta pidi selleks võtma loo kronoloogilisest asukohast välja. Johannese 12. peatükis toimub võidmine kuus päeva enne paasapüha ja järgmisel päeval pärast võidukat linna sisenemist.
Kuid Matteus ei kaasa seda lugu esimesse evangeeliumisse üksnes Juudase tegude selgitamiseks. Vastupidi, Maarja võidmisel on oma sõnum. See on sõnum võrratult suurest pühendumisest, mis sümboliseerib tema tänulikkust Jeesusele. Teravas kontrastis juudi juhtide ja Juudase vastusega Jeesusele loo otseses kontekstis ilmutab Maarja armastust Tema vastu, kes tegi tema jaoks isiklikult nii palju ja kes tõi tagasi ellu tema venna Laatsaruse.
Peale selle on võidmine rikkalikult sümboolne. Messia ehk Kristuse tähendus ongi ju „võitu“. Maarja võidis Jeesust samamoodi nagu Vanas Testamendis võiti kuningaid ja preestreid.
Kõige üllatavam osa on selle võidmiseloo juures ehk Jeesuse selgitus, et Maarja tegi seda ettevalmistusena Tema matmiseks. See väide näitab taas, et Jeesus valitses olukorda. Traditsiooniliselt võiti surnukeha, mitte elavat inimest. Kurjategijaid ei võitud üldse. Seega näib Jeesuse tõlgendus Maarja teost eeldavat (õigesti), et Tema surm saab olema nagu kurjategijal, kelle keha maetakse ilma kombekohase tseremooniata.
Juudase ja Maarja lood toovad meie ette olulise küsimuse. Kus oleme meie? Kas koos liiale mineva Maarjaga, kes andis isetult kõik Jeesusele, või oleme koos omakasupüüdmatu Juudasega, kes nägi Jeesuses vahendit oma vajaduste täitmiseks? See pole lihtne küsimus, kui sellele ausalt vastata, sest Juudas varitseb meist igaühe nahas. Õnneks on seal ka Maarja. Mina otsustan, missugune isiksus minu elus valitseb.
In English