„Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ [Johannese 3:16] Lunaraha on makstud Aadama iga poja ja tütre eest ning fakt, et need, keda on Kristuse kalli verega lunastatud, ei taha olla Talle ustavad, ei varja neid õiglase karistuse eest, mis tabab neid viimsel päeval. Nad peavad andma Isandale aru neile usaldatud talentide kasutamata jätmise eest. Nad peavad andma aru hävingu eest, mille nad on toonud oma Loojale ja Lunastajale ning Jumala röövimise eest sellega, et ei andnud oma talente Tema teenistusse, vaid matsid Issanda antud vara maasse.
Inimkond koosneb vastutusvõimelistest moraalsetest isikutest ning kõigile, kõige tähtsamast ja andekamast kuni tühisema ja nõrgemani, on antud taeva vara. Aeg on Jumala antud and ja seda tuleb hoolikalt Kristuse teenimisel kasutada. Mõju on Jumala and ja seda tuleb avaldada kõrgeimate, üllaimate eesmärkide edendamiseks. Kristus suri Kolgata ristil, et meie võiksime Teda oma mõju abil hukkuva maailma ees kõrgele tõsta. Need, kes vaatavad taeva Kuningat, kes sureb nende üleastumiste pärast ristil, hindavad oma väärtust ainult siis, kui see tõmbab inimesi Kristuse juurde, ja nad kasutavad seda ainult sel eesmärgil. Arukus on meile usaldatud talent. Kaastunne ja kiindumus on talendid, mida tuleb pühalikult valvata ja kasutada nii, et võiksime teenida Teda, kelle ostetud omand me oleme.
Kõik, mis me oleme või mis meil on, kuulub Jumalale. Haridust, teadust ja oskusi igas valdkonnas tuleb kasutada Tema heaks. … Ükskõik kas usaldatud on palju või vähe, Issand nõuab, et Tema majapidajad teeksid oma parima. Inimestele ei too taeva heakskiitu neile usaldatud talentide kogus ega selle kasutamine, vaid jumaliku kiituse kutsuvad esile ustavus, lojaalsus Jumalale ja armastav teenistus. „Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole.“ Rõõm selle tasu üle ei oota, kuni siseneme Jumala linna, vaid ustavatel sulastel on selle eelmaitse juba selles elus. − The Signs of the Times, 23. jaanuar 1893.
In English